Suur vend. Lionel Shriver
Читать онлайн книгу.
aeg-ajalt „sinu vend”. Mina mõistsin seda kui „sinu probleem”.
„Sinnakanti,” ütlesin ma.
„Ja raha tal ei ole.”
„Edisonil on varem ka raskeid aegu olnud. Tuuride vahepeal.”
„Niisiis mingi salapärase ja keerulise loo pärast – nagu näiteks et ta jättis üüri maksmata – on su vend korterist ilma ja ööbib külakorda.”
„Jah,” vastasin ma puiklevalt. „Kuigi tundub, et võõrustajaid hakkab väheks jääma.”
„Miks helistas see Slacki-nimeline ja mitte su vend ise?”
„No minu arust on Slack väga lahke olnud, kuigi tal on väike korter. Kahetoaline, ja ta peab sealsamas harjutama.”
„Kallis. Ütle nüüd välja. Räägi see ära, mida sa mulle rääkida ei taha.”
Ajasin pingsalt taga brokoliõisikut, mis oli nii toores, et ei läinud kahvli otsa. „Ta ütles, et seal ei ole küllalt ruumi. Neile mõlemale. Teised nende kolleegid juba elavad paarikesi, või on neil pere ja lapsed, ja – Edisonil ei ole kuhugi mujale minna.”
„Kuhugi mujale kui kuhu?”
„Meil on nüüd külalistetuba,” keelitasin ma. „Seda ei kasuta keegi, ainult igal teisel aastal Solstice. Noh, ja tead – ta on mu vend.”
Vaoshoitud inimesena näitas Fletcher harva ärritust välja. „Sa ütled seda, nagu käiks trumbi välja.”
„Midagi see ju tähendab.”
„Midagi, aga mitte kõike. Miks ta Travise juurde ei lähe? Või Solstice᾽i juurde?”
„Isa on raske loomuga ja üle seitsmekümne aasta vana. Selleks ajaks, kui õde sündis, oli Edison juba peaaegu välja kolinud. Tema ja Solstice vaevalt tunnevad teineteist.”
„Sinul on teisi kohustusi. Tanneri, Cody, minu ees. Isegi” – kandev paus – „Tillukese Totruse ees. Sa ei saa ainuisikuliselt midagi sellist otsustada.”
„Tundus, et Slackil on mõistus täitsa otsas. Ma pidin midagi ütlema.”
„Sa pidid ütlema,” lausus Fletcher tasakaalukalt, „et vabandust, aga ma pean oma mehelt küsima.”
„Võib-olla ma teadsin, mida sa vastaksid.”
„Ja mida nimelt?”
Ma muigasin kergelt. „No umbes et üle minu laiba.”
Tema muigas kergelt. „See läks täppi.”
„Ma saan aru, et viimati läks natuke kehvasti. See külaskäik.”
„Läks tõesti.”
„Tundus, et te sööte teineteisel närvid seest.”
„Mitte ei tundunud. Nii oligi.”
„Kui see oleks keegi suvaline, siis ma ei paluks. Aga ei ole ju. See oleks mulle väga tähtis, et sa natuke rohkem üritaksid.”
„Üritamisega ei ole asjal mingit pistmist. Keegi kas meeldib sulle või ei meeldi. Kui sa „üritad”, siis ei meeldi.”
„Sa võid ju inimesse natuke leebemalt suhtuda. Teistega sa küll teed nii.” Mõtlesin hetkeks selle peale, et Fletcheri puhul ei olnud see tingimata tõsi. Ta võis olla väga karm.
„Kas sa tahad mulle öelda, et kogu selle asjaajamise jooksul ei rääkinud sa kordagi otse oma vennaga? Nii et tema sõber üritab temast seljataga lahti saada.”
„Edisonil on võib-olla piinlik. Talle ei meeldiks oma väikese õe käest teeneid paluda.”
„Väikese õe käest! Sa oled neljakümneaastane.”
Ainsa lapsena ei saanud Fletcher aru, kui püsiv see eristus õdede-vendade puhul on. „Kullake, ma olen siis ka Edisoni väike õde, kui ma üheksakümmend viis olen.”
Fletcher pani riisipoti kraanikaussi likku. „Sul on praegu raha, eks? Kuigi ma ei tea kunagi päris täpselt, kui palju.” (Ei, seda ta ei teadnud. Ma hoidsin seda salajas.) „Nii et kirjuta talle tšekk. Küllalt, et ta saaks mingi uberiku sissemakse teha ja paar kuud üüri maksta. Ongi korras.”
„Ostan ta ära. Maksan talle, et ta eemale hoiaks.”
„No siin ei oleks tal ju mingit elu. Iowas ei ole erilist „džässiskeenet”.”
„Iowa Citys on ju kohti küll.”
„Käputäielt kitsidelt üliõpilastelt mängu eest mütsi sisse raha korjata tähtsale rahvusvahelisele pianistihärrale küll ei sobi.”
„Aga Slack ütleb, et Edison ei ole … „kõige paremas vormis”. Ta ütleb, et Edisonil on vaja … „et keegi tema eest hoolitseks”. Ta arvab, et mu venna enesekindlus on hoobi saanud.”
„See on küll päeva parim uudis.”
„Mu firmal läheb hästi,” ütlesin ma vaikselt. „See peaks ju mingeid võimalusi andma. Võimalusi suuremeelne olla.” Nii, nagu ma sinuga suuremeelne olen olnud, lisasin peaaegu, ja lastega, kes nüüd on ka minu lapsed, aga ma ei tahtnud seda talle nina alla hõõruda.
„Aga sa viid turule ka kogu ülejäänud pere suuremeelsuse.”
„Ma saan sellest aru.”
Fletcher toetas käed kummalegi poole kraanikaussi. „Vabandust, kui ma tundetu mulje jätan. Ükskõik kas ta käib mulle närvidele või ei, ta on sinu vend ja sind kindlasti kurvastab, et tal kehvasti läheb.”
„Jah, vägagi,” ütlesin ma tänulikult. „Ta on alati tehtud mees olnud. Et tal näpud põhjas on, et ta sõprade külalislahkust ära kasutab – see tundub nii vale. Nagu oleks maailm pahupidi pööratud.” Ma ei kavatsenud seda Fletcherile öelda, aga Edison ja Slack olid vist tülli läinud, kuna saksofonimängija tungivast toonist oli läbi kumanud – noh, ei saa öelda muud, kui et vastikus.
„Aga isegi kui me otsustaksime ta siia võtta,” ütles Fletcher, „ja me ei ole seda veel teinud – ta ei saa meil lõputult külas olla.”
„Aga me ei saa ka mingeid tingimusi seada.” Kui niipidi mõelda, ja mulle ei meeldinud seda teha, siis olin ma viimase paari aasta jooksul omandanud majapidamises suurema võimu. Mulle ei meeldinud võimul olla ja tavaolukorras ma peaaegu lootsin, et kui ma seda kohmetuks tegevat hooba ei rakenda, kaob see iseenesest. Aga ometi kord oli mu uudsest teojõust kasu. „Kui me ütleme, et „ainult kolm päeva,” ütlesin ma, „või „ainult nädal aega”, siis see ei jäta vastutulelikku muljet, vaid pigem nagu me kannataksime teda ainult lühikest aega välja.”
„Kas ei ole siis nii?” vastas Fletcher napilt ja jättis nõud mulle pesta. „Ma lähen sõitma.”
Loomulikult läks ta sõitma. Ta sõitis peaaegu iga päev mitu tundi jalgrattaga – ühe oma jalgrattaga, kuna tal oli neid neli, kõik pressitud mahamüümata diivanilaudade kõrvale keldrisse, mis oli paistnud väga ruumikas, kui me siia kolisime. Kumbki meist ei võtnud seda iial jutuks, aga mina ostsin talle need jalgrattad. Tehniliselt oli meil ühine rahavoog. Aga kui üks osapool panustab pipetitäie ja teine Michigani järve jagu, ei tundu „ühine voog” päris õige väljend.
Sestsaati kui mu mees oli hakanud maaniliselt rattasõitu harrastama, ei läinud mina ligigi oma kümnekäigulisele käulale, mis selleks ajaks tolmu kogus, kummid tühjad. Olin selle ise vabatahtlikult hooletusse jätnud, aga tunne oli teine. Nagu oleks tema minult ratta ära varastanud. Kui oleksingi selle üles tirinud, keti ära õlitanud ja teed mööda minema sõitnud, aeglaselt ja mitte eriti kaugele, oleks ta minu üle nalja teinud. Parema meelega vältisin seda.
Iga kord, kui Fletcher sõitma läks, ärritas see mind. Kuidas ta seda igavust talus? Mõnel pärastlõunal tuli ta koju täis tarmukat rahulolu, et aeg on paranenud, tavaliselt mõne sekundi võrra. Sellel, et ta sedasama teed maisipõldude vahelt jõeni tibake kiiremini väntas, ei olnud mitte kellegi jaoks mitte mingisugust tagajärge. Ta oli neljakümne kuue aastane