Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
ta saab teie teeneid endale lubada?” kraaksatas naine. „Ma ei usu, et teie, kes te lahendasite Landry juhtumi, just odav olete.”
„Proua Quine kinnitas, et arvatavasti maksate teie mulle,” lausus Strike.
Lõdvad põsed tõmbusid roosakaks ja naise suurest köhimisest vett täis valgunud silmad tõmbusid pilukile.
„Noh, võite minna kohe otsejoones Leonora juurde” – naise rind hakkas elegantse musta jaki all tõusma ja langema, kui ta järjekordse köhahoo maha surus – „ja öelge talle, et ma ei maksa mitte üht p-pennigi, et seda värdjat tagasi saada. Ta ei ole … enam minu klient. Öelge talle … öelge …”
Järgmine vägev köhahoog sai naisest võitu.
Uks avanes ja sisse astus kõhetu piiga, võideldes raske puust kandikuga, millel olid tassid ja presskohvikann. Strike tõusis, et see temalt vastu võtta, laual leidus vaevalt ruumi, kuhu see asetada. Neiu üritas ruumi juurde teha. Närviline nagu ta oli, ajas ta ühe paberikuhja ümber.
Köhiva ülemuse kurja hoiatava käeviipe peale sibas näitsik toast hirmunult minema.
„T-täiesti kasutu väike…” kähises Elizabeth Tassel.
Strike asetas vaibale laiali lennanud paberitest välja tegemata kandiku lauale ja võttis uuesti istet. Agent oli tuntud šablooni järgi vormitud türanniseerija: üks neid vanemaid naisi, kes kasutasid – olgu teadlikult või mitte – ära tõsiasja, et nad tekitavad vastuvõtlikumates inimestes mulje nõudlikust ja kõikvõimsast emast. Strike oli niisuguse hirmutamise vastu immuunne. Esiteks oli tema enda ema, ükskõik mis puudused tal ka polnud, noor ja varjamatult oma last jumaldanud, teiseks aga adus ta selle pealtnäha draakoni haavatavust. Ahelsuitsetamine, luitunud fotod ja vana koerapesa viitasid tunduvalt sentimentaalsemale ja vähem enesekindlale naisele, kui tema noor palgaline oskas arvata.
Kui köhahoog oli viimaks lõppenud, ulatas Strike naisele kohvitassi, mille ta oli täis valanud.
„Tänan,” pomises too pahuralt.
„Niisiis andsite Quine’ile hundipassi?” küsis mees. „Kas ütlesite talle seda siis, kui olite lõunasöögil?”
„Ma ei mäleta,” kraaksatas naine. „Asi läks tuliseks väga kiiresti. Owen kargas keset restorani püsti ja hakkas minu peale karjuma ning tormas minema, jättes arve minu maksta. Võite minu jutule leida palju tunnistajaid, kui see peaks teid huvitama. Owen ise hoolitses selle eest, et see oleks kena avalik stseen.”
Ta sirutas käe järgmise sigareti järele ja otsekui mõttel sabast kinni saanud, pakkus suitsu ka Strike’ile. Kui mõlemad olid sigareti süüdanud, naine jätkas:
„Mida Christian Fisher teile rääkis?”
„Väga vähe,” kostis Strike.
„Loodan teie mõlema huvides, et see on tõsi,” nähvas naine.
Strike ei öelnud midagi, lihtsalt suitsetas ja jõi kohvi, proua aga ootas, ilmselt lootes saada rohkem infot.
„Kas ta nimetas „Bombyx Morit”?” küsis naine.
Strike noogutas.
„Mis ta selle kohta ütles?”
„Et Quine kirjutab raamatus paljudest halvasti maskeeritud, kergesti äratuntavatest inimestest.”
Tekkis pinget täis paus.
„Loodan, et Chard kaebab ta kohtusse. Küllap see oli tema mõte, et panna Oweni suu kinni.”
„Kas olete püüdnud Quine’iga ühendust võtta pärast seda, kui ta … sealt, kus te lõunatasite, minema marssis?” küsis Strike.
„River Cafést,” kraaksatas naine. „Ei, ma ei ole püüdnud temaga ühendust võtta. Pole talle enam midagi öelda.”
„Ja tema pole teiega ühendust võtnud?”
„Ei.”
„Proua Leonora jutu järgi ütlesite te Quine’ile, et see raamat on parim asi, mis ta on kunagi kirjutanud, aga muutsite siis meelt ja keeldusite seda esindamast.”
„Misasja ta räägib!? Seda ma küll … ma … ei …”
Järgnes ägedam köhahoog kui ükski eelmine. Strike’il oli suur soov võtta sigarett naise käest ära, kui too tõmbles ja läkastas. Viimaks oli hoog möödas. Proua jõi seepeale kohe ära pool tassi kuuma kohvi, mis näis toovat mõningat kergendust. Ta kordas juba tugevamal häälel:
„Seda ma küll ei öelnud. „Parim asi, mis ta on kunagi kirjutanud” – ja seda olevat ta Leonorale väitnud?”
„Just. Mis te siis tegelikult ütlesite?”
„Ma olin haige,” sõnas naine kähedalt, küsimusest välja tegemata. „Gripp. Nädala jagu ei käinud tööl. Owen helistas kantseleisse, et teatada mulle: romaan on valmis; Ralph ütles talle, et olen kodus voodis, ja nii saatis Owen käsikirja kulleriga mulle otse koju. Pidin üles tõusma, et allkirja anda. Tema kohta täiesti tüüpiline. Mul oli nelikümmend kraadi palavikku ja ma ei jõudnud hästi püstigi seista. Tema raamat oli valmis ja seega pidin mina seda otsekohe lugema.”
Ta rüüpas veel kohvi ja jätkas:
„Viskasin käsikirja esikus lauale ja läksin joonelt voodisse tagasi. Owen hakkas mulle helistama, sama hästi kui iga tund, et teada saada, mida ma sellest arvan. Ta kiusas mind kogu kolmapäeva ja neljapäeva …” Väike paus.
„Ma ei ole niimoodi kordagi teinud, ehkki olen selles äris olnud kolmkümmend aastat,” kraaksatas naine seejärel. „Pidin sel nädalavahetusel ära sõitma. Ma ootasin seda. Ja ma ei tahtnud seda sõitu ära jätta, aga ma ei tahtnud ka, et Owen helistaks mulle sel ajal iga kolme minuti järel. Seega … lihtsalt selleks, et ta mul kaelast ära saada … Tundsin end ikka hirmus halvasti … Aga ma sirvisin selle läbi.”
Ta tõmbas sügava mahvi, köhis nagu enne, siis kogus end ja ütles:
„See ei tundunud sugugi halvem kui paar tema viimast asja. Kui üldse midagi, siis pigem isegi parem. Üsna huvitav sissejuhatus. Mõned päris köitvad kujundid. Õudusmuinasjutt, „Palveränduri teekonna” õudusvariant.”
„Kas tundsite nendes kohtades, mida lugesite, kellegi ära?”
„Tegelaskujud tunduvad enamasti sümboolsetena,” lausus naine pisut ennast kaitsval toonil, „kaasa arvatud hagiograafiline autoportree. Palju on p-perversset seksi.” Ta tegi jälle köhapausi. „Tundus olevat tavaline segapuder … aga ma … pean tunnistama, et ei lugenud eriti hoolikalt.”
Strike oli valmis väitma, et naine polnud harjunud oma vigu tunnistama.
„Ma … noh, libisesin viimasest veerandist üle, nendest kohtadest, kus ta kirjutab Michaelist ja Danielist. Viskasin pilgu peale lõpule, mis oli groteskne ja tobedavõitu …
Kui ma poleks olnud haige, oleksin seda korralikult lugenud ja muidugi oleksin talle otse öelnud, et nii ta seda jätta ei saa. Daniel on veider vend, väga t-tundlik,” naise hääl kippus jälle katkema, püüdes lauset lõpetada, kähises ta edasi, „aga M-Michael on vastik … kõige vastikum …” enne kui kukkus jälle köhima.
„Miks pidi härra Quine tahtma avaldada midagi, mille eest ta võidakse kohtusse anda?” küsis Strike, kui köhahoog oli lõppenud.
„Sest Oweni meelest ei kehti kogu ühiskonda puudutavad seadused tema kohta,” ütles naine karmilt. „Enda arvates on ta geenius, enfant terrible. Ta on uhke, kui solvab kedagi. Tema meelest on see julge, kangelaslik tegu.”
„Mis te käsikirjaga tegite, kui olite selle läbi vaadanud?”
„Helistasin Owenile,” vastas naine ja sulges nähtavasti iseenda peale ikka veel pahane olles hetkeks silmad. „Ja ütlesin: „Nojah, üsna kena.” ja kutsusin Ralphi seda neetud asja minu juurest ära viima ning palusin tal teha kaks koopiat ja saata üks Oweni toimetajale