Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
on Fletcher,” tähendas naine, pilk mehe käes oleval koerte pildil. „Ta suri möödunud aastal.”
Mees asetas pildi raamatukapile tagasi.
„Ah soo,” taipas naine siis. „Te vaatasite ju teist pilti.”
Ta astus luitunud fotole lähemale ja jäi seisma otse Strike’i kõrvale. Mees nägi, et proua on peaaegu kuus jalga pikk. Ta lõhnas John Player Specialsi ja Arpège’i parfüümi järele.
„See on päev, kui avasin oma agentuuri. Need on minu esimesed kolm klienti.”
„Kes see on?” küsis Strike, näidates ilusat heleda peaga meest.
„Joseph North. Kõikidest neist kaugelt andekaim. Suri kahjuks noorelt.”
„Ja kes on …?”
„Muidugi Michael Fancourt,” ütles naine, hääles üllatus.
„Mõtlesingi, et ta on kuidagi tuttav. Kas esindate teda ikka veel?”
„Ei! Arvasin …”
Strike kuulis ära ka ülejäänud lause, ehkki naine seda välja ei öelnud: Arvasin, et igaüks teab seda. Maailm maailmas: kogu kirjanduslik London ilmselt teadis, mispärast kuulus Fancourt polnud enam Tasseli klient, aga tema ei teadnud.
„Miks te siis teda enam ei esinda?” küsis Strike uuesti istudes.
Naine ulatas tal käes olnud paberi üle laua Strike’ile, see oli koopia viletsast nimekaadist.
„Pidin tegema Michaeli ja Oweni vahel valiku, juba aastate eest,” lausus ta. „Ja nagu v-viimane loll, valisin mina Oweni.” Ta hakkas jälle köhima ning tema hääl muutus kurgust tulevaks kähinaks. „Need siin on ainsad kontaktandmed, mis mul Kathryn Kenti kohta on,” lisas ta kindlalt, välistades edaspidise jutu Fancourt’ist.
„Tänan,” sõnas Strike paberit kokku murdes ja rahakoti vahele pistes. „Kas teate, kui kaua Quine on temaga kohtunud?”
„Tükk aega. Owen käib temaga olengutel, sest Leonora on kodus kinni Orlando juures. Täiesti häbitu mees.”
„Ja teil pole aimugi, kus ta võiks end varjata? Leonora Quine ütles, et teie leidsite ta eelmistel kordadel üles, kui ta …”
„Ma ei „leidnud” Owenit,” nähvas naine. „Ta helistas mulle umbes nädala pärast või nii ja küsis avanssi – nii nimetab ta rahalist kingitust –, et maksta kinni minibaari arve.”
„Ja teie maksite?” küsis Strike. Naine polnud kaugeltki kerge vastane.
Järgnenud grimass näis kinnitavat nõrkust, mida naine häbeneb, aga vastus oli ootamatu.
„Kas te Orlandot olete näinud?”
„Ei ole.”
Naine avas suu, et jätkata, aga näis järele mõtlevat ja sõnas kõigest:
„Owen ja mina oleme vanad tuttavad. Olime head sõbrad … kunagi,” lisas ta, hääles kerge kibedus.
„Mis hotellides ta enne seda peatus?”
„Kõiki neid ma ei mäleta. Korra oli Kensington Hiltonis. Siis St John’s Woodi hotellis Danubius. Suured ilmetud hotellid, mis pakuvad kõiki mugavusi, mida kodu talle ei võimalda. Owen pole mingi boheemlane, välja arvatud suhtumine hügieeni.”
„Te tunnete Quine’i hästi. Kas teie arvates on mingi võimalus, et ta võib …”
Naine lõpetas kerge muigega lause tema eest.
„ … olla teinud mõne rumaluse? Muidugi mitte. Talle ei tuleks iial pähe jätta maailm ilma Owen Quine’i geeniusest. Ei, ta haub kusagil kättemaksumõtteid meile kõigile ja on hinge põhjani solvunud, et teda ei otsita üle kogu riigi taga.”
„Nii et ta ootab tagaotsimiskampaaniat, ehkki tal on kombeks aeg-ajalt ära kaduda?”
„Aga muidugi,” sõnas Elizabeth. „Iga kord, kui ta korraldab ühe nendest väikestest kadumisetendustest, ootab ta, et see jõuaks esikülgedele. Häda on selles, et kõige esimesel korral aastaid tagasi pärast tüli esimese toimetajaga see õnnestus. Tookord tekitas see lugu ajakirjanduses mõningat ärevust ja kuuldusi. Selle kordumise lootuses on ta nüüd elanudki.”
„Tema abikaasa on veendunud, et mees saaks pahaseks, kui ta pöörduks politsei poole.”
„Mina küll ei tea, kust ta selle mõtte võtab,” lausus Elizabeth, võttes endale järjekordse sigareti. „Oweni meelest on helikopterid ja verekoerad see kõige vähesem, mis riik peaks temasuguse tähtsa mehe pärast välja ajama.”
„Nojah, tänan, et leidsite minu jaoks aega,” sõnas Strike, valmistudes tõusma. „Kena, et mind vastu võtsite.”
Elizabeth Tassel lõi käega ja ütles:
„Ah, jätke. Tahan teilt midagi küsida.”
Mees jäi valmisolevalt ootama. Naine polnud harjunud teeneid paluma, nii palju oli selge. Ta suitsetas mõne hetke vaikuses, mis lõppes veel ühe summutatud köhahooga.
„See … see … „Bombyx Mori” lugu on teinud mulle palju halba,” sai ta viimaks kähinal öeldud. „Mind ei kutsutud Roper Chardi aastapäevapeole sel reedel. Kaks käsikirja, mida ma neile pakkusin, saadeti tagasi, ilma et oleks tänatudki. Ja ma hakkan muretsema ka vaese Pinkelmani viimase töö pärast.” Ta osutas vanaldase lastekirjaniku pildile seinal. „Liikvel on vastik kuulujutt, nagu oleks ma Oweniga mestis ja ässitasin ta üles soojendama vana skandaali seoses Michael Fancourt’iga, õhutama vastasseisu ja alustama sõda tema raamatule tehtavate pakkumiste pärast.” Väike paus.
„Kui te kavatsete otsida üles kellegi, kes tunneb Owenit,” sõnas naine viimaks asja juurde jõudes, „siis oleksin väga tänulik, kui ütleksite neile – eriti Jerry Waldegrave’ile, kui peaksite temaga kohtuma –, et mul polnud aimugi, mis selles romaanis kirjas on. Ma ei oleks kunagi seda edasi saatnud, kõige vähem veel Christian Fisherile, kui ma poleks olnud nii haige. Ma olin …” – ta kõhkles – „… ettevaatamatu, aga mitte midagi rohkem.”
See oli siis põhjus, miks oli Elizabeth Tassel olnud nii huvitatud kohtuma Strike’iga. Kahe hotelli nime ja armukese aadressi vastu tundus see olevat üsna õigustatud palve.
„Nimetan seda kindlasti, kui see tuleb jutuks,” lubas Strike püsti tõustes.
„Tänan,” sõnas naine rämedal häälel. „Saadan teid välja.”
Kui nad kabinetist väljusid, hakkas koer haukuma. Ralph ja vana dobermann olid jalutuskäigult tagasi. Ralphi märjad juuksed olid üle pea kammitud ja ta püüdis talitseda halli koonuga koera, kes urises Strike’i peale.
„Ta pole kunagi võõraid sallinud,” lausus Elizabeth Tassel ükskõikselt.
„Ükskord hammustas ta Owenit,” teatas Ralph teenistusvalmilt, nagu see võiks Strike’i enesetunnet parandada, hoolimata sellest, et koeral oli ilmne tahtmine Strike’i tuuseldada.
„Tõsi,” kinnitas Elizabeth Tassel, „kahju, et …”
Aga teda tabas järgmine kärisev-vilisev köhahoog. Kolm ülejäänut ootasid vaikides, kuni ta toibub.
„Kahju, et see polnud surmav,” kraaksatas ta viimaks. „See oleks säästnud meid paljudest pahandustest.”
Naise abilised tundusid jahmunud olevat. Strike surus tema kätt ja ütles kõigile head aega. Uks sulgus dobermanni urina ja lõrina saatel.
9. peatükk
Perenaine, kas isand Petulant on siin?
Strike peatus vihmamärja kõrvaltänava lõpus ja helistas Robinile, kelle number oli kinni. Mantli krae üles tõstetud, nõjatus ta vastu niisket müüri ja vajutas iga mõne sekundi järel nuppu „redial” ning tema pilk langes vastasmajale kinnitatud sinisele mälestustahvlile, mis oli pühendatud leedi Ottoline Morrellile,