Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
kasutab kangekaelselt vana elektrilist kirjutusmasinat, millega ta kirjutas ka „Hobarti patu”. Ma ei tea, kas asi on eputamises või rumaluses. Ta on tehnika asjus erakordselt võhiklik. Võib-olla proovis ta sülearvutit kasutada, aga ei saanud hakkama. See on veel üks asi, mis teeb ta ebameeldivaks.”
„Aga miks te saatsite koopiad teistele kirjastajatele?” uuris Strike, ehkki ta juba teadis vastust.
„Sest Jerry Waldegrave on vist peaaegu pühak ja kõige kenam inimene kirjastusilmas,” vastas naine kohvi rüübates, „aga isegi tema kaotas Oweni ja tema jonnimiste pärast lõpuks kannatuse. Roper Chardi välja antud Oweni viimasel raamatul müügiedu peaaegu polnud. Arvasin, et oleks ainult mõistlik, kui on mingi varuvariant.”
„Millal te taipasite, millest raamat tegelikult räägib?”
„Samal hommikul,” kraaksatas naine. „Ralph helistas mulle. Ta oli mõlemad koopiad ära saatnud ja siis heitnud pilgu originaali. Ta helistas kohe mulle ja küsis: „Liz, kas sa seda tegelikult ikka lugesid?””
Strike kujutas hästi ette seda ärevust, mida alla surudes ilmetu noor abiline helistas, ilmutades märkimisväärset julgust, samuti noorsandi piinavaid arutlusi oma naiskolleegiga, enne kui ta otsusele jõudis.
„Pidin tunnistama, et ei lugenud … või mitte põhjalikult,” pomises naine. „Ta luges mulle ette mõned katkendid, mis ma olin vahele jätnud, ja …”
Ta haaras oonüksist tulemasina ja klõpsutas seda hajameelselt, enne kui vaatas Strike’ile otsa.
„Nojah, sattusin segadusse. Helistasin Christian Fisherile, aga kõne läks otse kõneposti, seega jätsin sõnumi, et käsikiri, mis talle saadeti, on esimene mustand, et ta ei peaks seda lugema, et olen eksinud ja olgu ta hea ning saatku see niipea kui … niipea kui v-võimalik tagasi. Järgmisena helistasin Jerryle, aga ei saanud ka teda kätte. Ta oli mulle öelnud, et läheb koos naisega nädalavahetuseks pulmaaastapäeva tähistama. Lootsin, et tal polnudki aega midagi lugeda, ja jätsin tallegi samasuguse teate nagu Fisherile.”
Proua Elizabeth süütas veel ühe sigareti. Tema suured sõõrmed võbisesid, kui ta sisse hingas, jooned ümber suu süvenesid.
„Ma ei saanud peaaegu sõnagi öelda ja sellest poleks ka midagi kasu olnud, kui oleksin saanud suu lahti teha. Owen rääkis mind üle, nagu üksnes tema oskab seda teha, ta on iseendast lootusetult sisse võetud. Ta ütles, et peaksime koos lõunale minema ja käsikirja valmimist tähistama.
Nii ajasingi endale riided selga, läksin River Cafésse ja jäin ootama. Ja siis astus sisse Owen.
Ta ei jäänud isegi hiljaks. Tavaliselt jääb ta ikka hiljaks. Ta oli nii ülevas meeleolus, et hõljus sõna otseses mõttes õhus. Ta usub tõepoolest, et on saanud hakkama millegi julge ja imetlusväärsega. Hakkas kohe rääkima romaani kohandamisest filmi jaoks, nii et minul ei õnnestunud sõnakestki vahele pista.”
Oma karmiinpunasest suust suitsu puhudes meenutas säravate tumedate silmadega naine tõepoolest draakonit.
„Kui ütlesin talle, et see, millega ta on maha saanud, on minu arvates põlastusväärne, pahatahtlik ja seda ei kõlba avaldada, hüppas ta püsti, virutas tooli ümber ja hakkas karjuma. Kui ta oli mind solvanud nii isiklikult kui ka ametialaselt, teatas ta mulle, et kui ma pole küllalt julge teda edaspidi esindama, annab ta selle ise välja – vormistab e-raamatuna. Ja tormas siis minema, jättes mind arvet maksma. E-ei,” urises naine, „see … on täiesti eba-eba-ebata …”
Emotsioonid põhjustasid veelgi ägedama köhahoo, kui olid olnud senised. Strike kartis, et naine võib tõepoolest lämbuda. Ta hakkas juba end toolist püsti ajama, aga naine käsutas ta käeviipega istuma tagasi. Viimaks, ise näost punane ja silmad märjad, ütles Tassel käriseval häälel:
„Tegin kõik, mis suutsin, et asjad joonde ajada. Kogu minu nädalalõpp mere ääres läks nahka, rippusin pidevalt telefoni otsas, püüdes Fisherit ja Waldegrave’i kätte saada. Sõnum sõnumi järel, justkui püüaks Gwithiani kaljudest tükke välja lüüa, et keegi kuuleks …”
„Kas olete sealt pärit?” küsis Strike kerge üllatusega, sest ta ei tabanud naise kõneviisis midagi tuttavlikku oma Cornwallis veedetud lapsepõlve ajast.
„Seal elab üks minu autoreid. Rääkisin talle, et pole neli aastat Londonist välja saanud, ja ta kutsus mind nädalalõppu veetma. Tahtis näidata kõiki neid kauneid paiku, kus areneb tema raamatute tegevus. Nii mõnigi oli kõige ilusam vaade, mida olen kunagi näinud, aga kõik, millest mina sain mõelda, oli n-neetud „Bombyx Mori” ja see, kuidas takistada ükskõik keda seda lugemast. Ma ei saanud magada. Enesetunne oli kohutav …
Viimaks sain Jerry pühapäeval lõuna paiku kätte. Ta ei olnudki läinud oma pulma-aastapäeva nädalavahetusel tähistama ja väitis, et pole minu sõnumeid kätte saanud ja et nii ta hakkaski seda kuradi raamatut lugema.
Ta oli nördinud ja vihane. Kinnitasin Jerryle, et püüan teha kõik, mis minu võimuses, et seda pagana lugu peatada … aga pidin tunnistama, et saatsin selle ka Christianile, mille peale Jerry virutas telefoni käest.”
„Kas ütlesite talle, et Quine ähvardas raamatu internetti üles riputada?”
„Ei. Ei öelnud,” vastas naine kähedalt. „Palvetasin, et see oleks kõigest tühi ähvardus, sest Owen ei jaga tõepoolest arvutitest ööd ega mütsi. Aga ma kartsin …”
Ta vakatas.
„Mida te kartsite?” õhutas Strike teda tagant.
Naine ei vastanud.
„See ise avaldamine seletab mõndagi,” sõnas Strike igapäevasel toonil. „Leonora Quine ütles, et tema mees võttis käsikirja oma eksemplari ja kõik märkmed kaasa, kui ta öösse kadus. Mõtlesin, et ta kavatses selle ära põletada või jõkke visata, aga arvatavasti võttis ta selle kaasa mõttega sellest e-raamat teha.”
See info ei aidanud kuidagi Elizabeth Tasseli meeleolu parandada. Ta pressis läbi hammaste:
„On üks naine. Nad kohtusid kirjanduskursustel, mida Owen andis. See naine on ise oma asju kirjastanud. Tean teda seetõttu, et Owen püüdis äratada minu huvi tema tegelikult kuradima viletsate erootiliste fantaasiaromaanide vastu.”
„Kas olete temaga ühendust võtnud?” küsis Strike.
„Tegelikult olen küll. Tahtsin teda eemale peletada ja öelda, et kui Owen püüab teda veenda ennast aitama raamatut ümber lüüa või internetis müüma, segatakse ta tõenäoliselt kohtuprotsessi.”
„Mis ta vastas?”
„Ma ei saanud teda kätte. Üritasin mitu korda. Võib-olla ei ole ta enam sellel numbril. Ma ei tea.”
„Kas võiksin saada tema andmed?” küsis Strike.
„Ralphil on tema nimekaart. Palusin talle minu nimel helistada. Ralph!” kõmistas ta.
„Ta on veel Beauga väljas!” kostis näitsiku kohkunud piiksatus ukse tagant. Elizabeth Tassel pööritas silmi ja ajas end vaevaliselt püsti.
„Pole mingit mõtet paluda toda piigat seda üles otsida.”
Kui uks oli proua järel sulgunud, ajas Strike end kohe jalule, läks laua taha ja kummardus lähemalt uurima seinal olevat fotot, mis oli tema tähelepanu äratanud ja mille paremaks nägemiseks oli vaja nihutada kõrvale raamaturiiulil seisev kaht dobermanni kujutav pilt.
Pilt, mis teda huvitas, oli A4 formaadis ja värviline, aga väga luitunud. Sellel oleva nelja inimese riietuse järgi otsustades oli see tehtud vähemalt kahekümne viie aasta eest sellesama maja ees.
Elizabeth ise oli selgesti äratuntav, ainus naine pildil, suur ja ilmetu, pikkade tuules lehvivate tumedate juustega, seljas tumeroosatürkiisivärviline üsna paljastav ja liibuv kleit. Temast ühel pool seisis sale heledajuukseline erakordselt ilus noor mees, teisel pool lühike, kahkja jumega tusase moega isand, kelle pea oli kehaga võrreldes liiga suur. See mees tundus kuidagi tuttav. Strike’i arvates võis ta olla teda näinud ajalehtedes või televisioonis.
Nimetu,