Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
– nagu karta oli – võis peagi järgneda küsimus: „Mis sa Matthew’st arvad?”
See, arutles Strike oma kabinetti minnes ja helistamise ettekäändel enda järel ust sulgedes, ongi põhjus, mispärast pole kuigi hea mõte oma ainsa alluvaga väljaspool tööaega kokku saada.
Nälg sundis teda paar tundi hiljem välja tulema. Robin oli ostnud võileibu nagu tavaliselt, aga polnud koputanud uksele teatamaks, et need on olemas. Seegi näis viitavat kohmetustundele pärast eilset õhtut. Et lükata edasi hetke, kui seda teemat tuleb puudutada, ja lootuses, et kui seda küllalt kaua vältida, ei tarvitsegi see kunagi jutuks tulla (kuigi ta polnud kunagi näinud, et see taktika naiste puhul töötab), andis Strike neiule teada, et oli just telefonis härra Gunfreyga rääkinud.
„Kas ta kavatseb minna politseisse?” küsis Robin.
„Ee … ei. Gunfrey pole seda tüüpi isand, kes läheks politseisse, kui keegi talle pinda käib. Ta on peaaegu niisamasugune kui too tüüp, kes tahab tema poega kimbutada. Siiski on ta aru saanud, et on seekord üle pea hädas.”
„Kas sa ei oleks võinud salvestada, mida see gangster sinult ootas, ja ise politseisse minna?” küsis Robin pikemalt mõtlemata.
„Ei, Robin, sest kohe oleks selge, kust vihje pärit on, ja see mõjuks mu ärile halvasti, kui ma peaks kedagi jälitades hakkama end palgamõrtsukate eest peitma.”
„Aga Gunfrey ei saa ju oma poega igavesti kodus kinni hoida!”
„Ta ei peagi seda tegema. Ta kavatseb teha kogu perele üllatuse ja viia nad Ühendriikidesse puhkusele, helistada oma pussnoaga vehkivale sõbrale Los Angelesest ja öelda, et on asja üle järele mõelnud ning meelt muutnud ega kavatse tema ärihuvidesse sekkuda. See ei peaks eriti kahtlustäratav tunduma. Too tüüp on talle juba päris palju sitta kokku keeranud, et sundida teda maha rahunema. Visanud näiteks telliskiviga auto esiklaasi sisse ja teinud ähvarduskõnesid tema naisele.
Arvatavasti pean järgmisel nädalal minema uuesti Crouch Endi ja seletama, et poiss polegi välja ilmunud, ning viis sotti tagasi andma.” Strike ohkas. „Pole just väga meeldiv, aga ma ei taha, et nad hakkaks mind taga otsima.”
„Ta andis sulle …?”
„Viissada naela, Robin,” sõnas Strike. „Kuidas seda Yorkshire’is nimetatakse?”
„Uskumatult vähe teismelise pussitamise eest,” ütles Robin rõhuga ja küsis siis Strike’ile täiesti ootamatult: „Mis sa Matthew’st arvad?”
„Kena poiss,” valetas Strike automaatselt.
Ta eelistas hoiduda midagi täpsustamast. Robin polnud rumal, Strike’ile oli varemgi jätnud sügava mulje, kui hea nina on neiul valede ja ebaluste tabamiseks. Nii või naa, ikkagi püüdis ta kiiresti suunata jutu muudele radadele.
„Ma olen hakanud mõtlema, et vahest järgmisel aastal, kui saame korraliku kasumi ja oleme sinu palka tõstnud, oleks õige veel keegi tööle võtta. Raban ennast siin täiesti tühjaks, nii ei saa igavesti edasi minna. Mitmele kliendile oled sa viimasel ajal ära öelnud?”
„Paarile,” vastas Robin rahulikult.
Kahtlustades, et oli kiitnud Matthew’d põhjendamatu innuga, aga kindlalt otsustanud, et enam silmakirjalikum ta ei ole, kui oli juba olnud, läks Strike varsti kabinetti tagasi ja sulges jälle ukse.
Seekord oli Strike’il siiski ainult osaliselt õigus.
Robin oli tema vastusest tõepoolest pettunud. Ta teadis, et kui Matthew oleks Strike’ile tõeliselt meeldinud, poleks too kunagi piirdunud nii selgesõnalise määratlusega nagu „kena poiss”. Ta oleks öelnud: „Nojah, pole vigagi!” või siis: „Paistab, et sul oleks võinud halveminigi minna.”
Robinit pahandas ja koguni solvas Strike’i ütlus, et tuleks palgata veel üks töötaja. Neiu pööras pilgu arvutiekraanile ning hakkas kiiresti ja ägedalt kirjutama, tagudes klahve kõvemini kui tavaliselt, et koostada lahutavale brünetile selle nädala arve. Robin oli arvanud – ilmselt ekslikult –, et ta on siin rohkem kui sekretär. Ta oli aidanud koguda tõendeid, mille alusel Lula Landry tapja süüdi mõisteti, osa neist oli ta hankinud koguni üksi, omal algatusel. Mõne kuu eest oli ta mitu korda teinud tööd, mis ei mahtunud kuidagi isikliku abi kohustuste hulka, aidates Strike’i jälitustöös, kui mehe meelest oli loomulikum, et neid on kaks, moosinud uksehoidjaid ja tõrksaid pealtnägijaid, kes Strike’i suurt kogu ja tusast ilmet nähes vaistlikult jäigastusid, rääkimata juba esinemisest telefonis erinevate naistena, keda Strike oma sügava bassiga poleks kuidagi saanud kehastada.
Robin oli eeldanud, et Strike mõtleb üldjoontes samas suunas nagu tema isegi: vahetevahel pillas ta fraase nagu „see on hea sinu detektiivitöö õppimise seisukohalt” või „sa võiks minna jälitamist õpetavatele kursustele”. Ta oli arvanud, et kui nende äri on ükskord kindlamal alusel (ja tema võiks tõenäoliselt väita, et on sellele kaasa aidanud), saabki ta minna õppima midagi, mis võiks talle kasuks tulla. Nüüd aga tundus, et niisugused vihjed olid olnud kõigest möödaminnes tehtud märkused, kõigest tunnustav masinakirjutaja pea silitamine. Mida ta siis ikkagi siin teeb? Miks oli ta heitnud kõrvale paremad valikud? (Praeguses meeleolus ei tahtnud Robin meenutada, kui vähe ta oli olnud huvitatud ametniku tööst, ehkki see oli hästi tasustatud.)
Võib-olla on uus töötaja naine, kel on need kasulikud oskused olemas, ja tema, Robin, jääb klientide vastuvõtjaks ja sekretäriks mõlemale ning ei pääse siit laua tagant enam kunagi välja. Selleks polnud ta küll Strike’i juurde jäänud, ära öelnud palju paremast palgast ja tekitanud püsiva pingeallika eraelus.
Punkt kell viis lõpetas Robin kirjutamise poolelt lauselt, tõmbas vihmamantli selga ja lahkus, sulgedes klaasukse enda järel liiga kõva pauguga.
See heli äratas Strike’i unest. Ta oli laua taga magama jäänud, pea kätel. Vaadanud kella, nägi ta, et on juba viis, ja ta imestas endamisi, kes küll veel võis tulla. Alles siis, kui ta avas vaheukse ja nägi, et Robini vihmamantel ja käekott on kadunud ning arvutiekraan kustunud, sai ta aru, et neiu on lahkunud hüvasti jätmata.
„Oh, kuradi pärast,” sõnas ta ärritunult.
Tavaliselt Robin tusane ei olnud ja see oli üks paljudest joontest, mis Strike’ile tema juures meeldis. Mis sellest siis on, kui Matthew talle ei meeldinudki? Ei olnud ju Strike see, kes pidi temaga abielluma. Pahaselt enda ette pomisedes keeras Strike ukse lukku ja ronis üles ärklikorrusele, et süüa ja ümber riietuda, enne kui minna kohtuma Nina Lascelles’iga.
12. peatükk
Ta on väga enesekindel naine ning erakordselt terava mõistuse ja keelega.
Samal õhtul läks Strike mööda pimedat ja külma Strandi Fleet Streeti poole, käed sügaval taskutes, sammudes nii reipalt, kui väsimus ja üha rohkem valu tegev vasak jalg lubasid. Tal oli kahju, et pidi maha jätma rahuliku ja mugava kalli voodi, seda enam, et polnud kindel, kas tänaõhtusest uurimisretkest ka midagi kasulikku selgub, aga selle temas juba lapsepõlves kahetisi tundeid äratanud vana linna külma hägusse mattunud eatu ilu köitis teda peaaegu et vastu tema tahtmist endiselt.
Igasuguse huvi millegi vastu pühkis aga minema lõikavalt külm novembriõhtu: seitsmeteistkümnendast sajandist pärit Old Bell Taverni fassaad oma valgust kumavate rombikujuliste akendega kiirgas suursugust antiiksust, Temple Bari kohal tunnimehena kõrguv draakon paistis tähti täis pikitud pimeduse taustal suure ja ähvardava siluetina ning kauguses helendas St Pauli katedraali ähmane kuppel otsekui tõusev kuu. Kui Strike lähenes sihtkohale, võis kõrgel tema kohal kõrguval tellismüüril lugeda Fleet Streeti tindisest minevikust rääkivaid nimesid – People’s Friend, Dundee Courier –, aga Culpepper oli koos teiste temasuguste lehemeestega ammuilma kolinud oma traditsioonilisest kodust Wappingisse ja Canary Wharfi. Nüüd andsid siin tooni juristid, mööduvat detektiivi tunnistas tummalt Strike’i enda tegevusala kõige tähtsam tempel, kuningliku ülemkohtu maja.
Niisuguses leebes ja kummaliselt sentimentaalses meeleolus