Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
valis läbi rahvahulga minnes niisuguse suuna, mis võimaldas tal märkamatult manööverdada Chardi külje alla. Viimane jättis kogu rääkimise vaeva oma vestluskaaslasele. Naise näoilme oli kergelt meeleheitlik nagu osaval sõnaseadjal, kes näeb, et tema pingutused jooksevad liiva. Chardi veeklaasi hoidva käe selg, nagu Strike märkas, oli kaetud punaka ekseemiga. Ta peatus vahetult Chardi taga, näiliselt selleks, et lasta mööda rühm noori naisi, kes läksid vastassuunas.
„ … ja see oli tõepoolest kohutavalt naljakas,” seletas musta kleidiga neiu närviliselt.
„Jah,” vastas Chard, kes tundus olevat surmani tüdinud, „pidi olema küll.”
„Ja kas polnud New Yorgis tore? Ma ei tahtnud öelda tore … Kas polnud see kasulik käik? Ja huvitav?” küsis mehe vestluskaaslane.
„Kiire,” tähendas tegevdirektor ja arvatavasti haigutas – Strike tema nägu ei näinud. „Palju juttu arvudest.”
Tüse kolmeosalise ülikonnaga mees, kes tundus juba veidi napsine olevat, ehkki kell oli vaevalt pool üheksa, peatus Strike’i ees ja pakkus talle liialdatud viisakalt võimalust edasi minna. Strike’il polnud muud valikut kui suure žestiga pakutud võimalust kasutada ja eemalduda kaugusse, kust ta Daniel Chardi enam ei kuulnud.
„Tänan,” sõnas Nina paar minutit hiljem šampanjaklaasi Strike’i käest vastu võttes. „Kas läheme siis üles katuseaeda?”
„Väga hea,” vastas Strike. Temagi oli võtnud endale šampanjat, mitte küll seepärast, et see oleks talle maitsenud, aga polnud midagi paremat, millest ta oleks hoolinud. „Kes on see naine, kellega Daniel Chard räägib?”
„Joanna Waldegrave, Jerry tütar. Ta on just valmis saanud oma esimese romaani. Miks sa küsid? Kas ta on sinu tüüp?” küsis neiu lühikese hingetu naerupahvaku saatel.
„Ei ole,” vastas Strike.
Nad ronisid metalltreppi mööda üles ja Strike pidi jällegi tugevasti käsipuule toetuma. Jäine ööõhk lausa kraapis tema kopse, kui jõuti hoone katusele. Siia-sinna oli paigutatud sametisi murulappe, lillepotte ja noori puid, kõikjale oli pikitud pinke ning oli isegi valgustatud tiik, kus vesirooside vahel sööstsid edasi-tagasi tuleleeke meenutavad kalad. Hiigelsuuri raudseeni meenutavad soojuskiirgurid olid sätitud rühmiti korralike murulappide vahele ja inimesed olid koondunud nende alla, selg kunstliku pastoraalmaastiku poole, nägu teiste suitsetajate poole, sigaretiotsad hõõgumas.
Linnale avanev vaade oli maaliline, ühtaegu sametmust ja otsekui kalliskividega üle külvatud; vaateratas London Eye ergas öös neoonsiniselt, rubiine meenutavate akendega Oxo Tower, Southbank Centre, Big Ben ja Westminsteri palee aga särasid kuldselt.
„Läki,” ütles Nina, haaras julgesti Strike’i käe ning vedas ta ainult naistest koosneva kolmiku juurde, kus kõikide hingeõhk tõusis valgete udupahvakutena ülespoole isegi siis, kui nad suitsu välja ei puhunud.
„Tervitus!” ütles Nina. „Kas keegi on Jerryt näinud?”
„Jõi ennast täis,” sõnas üks punapea otsekoheselt.
„Oi ei!” oiatas Nina. „Tal läks ju nii hästi!”
Üks kiitsakas blondiin heitis pilgu üle õla ja pomises:
„Ta oli üsna näost ära juba möödunud nädalal Arbutuses.”
„Asi on „Bombyx Moris”,” seletas pahase olekuga lühikeste tumedate juustega näitsik. „Ja pulma-aastapäeva nädalavahetus Pariisis ei läinud ka hästi. Fenellal oli minu meelest järjekordne jonnihoog. Millal Jerry küll ta maha jätab?”
„Kas Fenella on siin?” küsis blondiin huvitatult.
„Kusagil jah,” vastas brünett neiu. „Kas sa meid ei tutvustagi, Nina?”
Järgnes kiirustav tutvustamine, mille järel Strike polnud kuigi palju targem peale teadmise, et näitsikute nimed olid Miranda, Sarah ja Emma. Neli naisterahvast aga asusid uuesti lahkama Jerry Wildegrave’i õnnetut elu ja joomist.
„Ta oleks pidanud Fenella juba aastaid varem kuu peale saatma,” arvas brünett. „Nurjatu naine.”
„Tss!” sisistas Nina ja kõik neli vakatasid ebaloomulikult, kui nende juurde loivas peaaegu sama pikk mees kui Strike. Tema ümarat lõtva nägu varjasid osaliselt suured sarvraamidega prillid ja sassis pruun juuksepahmakas. Ääreni punast veini täis klaasi sisu ähvardas iga hetk tema käele loksuda.
„Süüdlaslik vaikus,” tähendas mees armastusväärse naeratuse saatel. Tema kõneviisist aimus ülemäärast kaalutlevust, mis ütles Strike’ile, et tegu on vana joodikuga. „Lubage kolm korda arvata, millest oli jutt: „Bombyx Morist” ja Quine’ist. Tere,” lisas ta Strike’i otsa vaadates ja sirutas käe, nende silmad olid samal kõrgusel. „Me pole vist kohtunud või kuidas?”
„Jerry – Cormoran, Cormoran – Jerry,” ütles Nina otsekohe. „Minu kavaler,” lisas ta, mis oli rohkem adresseeritud kolmele sookaaslasele tema kõrval kui pikka kasvu toimetajale.
„Cameron või?” küsis Waldegrave kätt kõrva taha seades.
„Peaaegu,” kohmas Strike.
„Vabandust,” sõnas Waldegrave. „Ma ei kuule ühelt poolt. Ja daamid, kas teie eelistate siis selle pika tõmmu võõra juuresolekul klatšijutte ajada,” küsis ta veidi kohmakalt, üritades nalja teha, „hoolimata härra Chardi väga selgetest juhtnööridest, et mitte keegi väljastpoolt firmat ei tohi meie suurest saladusest midagi teada?”
„Sina ju meile niikuinii ei räägi, eks, Jerry?” küsis tõmmu näitsik.
„Kui Daniel tahab tõepoolest selle raamatu maha vaikida,” arvas punapea läbematult, heitnud enne kiire pilgu üle õla veendumaks, et ülemust pole kusagil lähedal, „ei tohiks ta saata advokaate igale poole üle linna asja summutama. Mulle juba helistatakse ja küsitakse, mis toimub.”
„Jerry,” lausus tõmmu neiu julgelt, „miks pidid sina advokaatidega rääkima?”
„Sellepärast, et minust on seal kirjutatud, Sarah,” vastas Waldegrave ja tegi oma klaasiga laia viipe, mis saatis osa selle sisust hoolikalt pöetud murule. „Olen seal kuni oma kurdivõitu kõrvadeni sees. Raamatus.”
Kõik naised tõid kuuldavale jahmatus- ja protestihüüatusi.
„Mida oleks Quine’il küll sinu kohta öelda!? Sa oled teda ju nii viisakalt kohelnud,” nõudis tõmmu neiu.
„Oweni lugulaulu refrään ütleb, et olen tema meistriteostega põhjendamatult karmilt ümber käinud,” ütles Waldegrave ja tegi klaasist vaba käega kääre meenutava liigutuse.
„Oi, ja see ongi kõik?” küsis blondiin kerge pettumusevarjundiga. „Tema on ju suur nina. Olgu õnnelik, et temaga üldse asju aetakse, kui arvestada, kuidas ta käitub.”
„Paistab üha rohkem, et ta on jälle läinud põranda alla,” kommenteeris Waldegrave. „Ei vasta ühelegi kõnele.”
„Igavene arg värdjas,” teatas punapea.
„Tegelikult olen ma tema pärast üsna mures.”
„Mures?” kordas punapea uskumatult. „Sa ei räägi ometi tõsiselt, Jerry?”
„Sa oleks ka mures, kui oleksid seda raamatut lugenud,” lausus Waldegrave väikese luksatuse saatel. „Tundub, et Owen on omadega läbi. See meenutab enesetapja hüvastijätukirja.”
Blondiin tõi kuuldavale kerge naeruturtsatuse, aga surus selle kohe maha, kui Waldegrave tema poole vaatas.
„Ma ei tee nalja. Minu meelest on ta kokkuvarisemise äärel. Kogu tavapärase grotesksuse juures on alltekst ühene: kõik on minu vastu, kõik tahavad mulle halba, kõik vihkavad mind …”
„Kõik vihkavadki teda,” sekkus blondiin.
„Mitte ükski mõistlik inimene ei saa ette kujutada, et seda on võimalik avaldada. Ja nüüd on ta kadunud.”
„Ta