Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
nii et sai hoida silma peal Arsenali-Spursi jalgpallimatši arengul. Seejärel sirutas ta end mõnusalt voodile ja hakkas lugema eile varastatud käsikirja.
Nagu Elizabeth Tassel oli talle rääkinud, oligi „Bombyx Mori” „Palveränduri teekonna” perversne variant. Selle tegevus arenes väljamõeldud tühjal maal, kus pealkirjaga sama nime kandev peategelane (noor geniaalne kirjanik) lahkub koos sünnist saati idiootidega (need on liiga pimedad, märkamaks tema annet) asustatud saarelt ja alustab sümboolset teekonda kaugesse linna. Rikas ja kummaline keelekasutus ja kujundid olid Strike’ile tuttavad juba raamatust „Vennad Balzacid”, aga huvi asja sisu vastu sundis teda edasi lugema.
Esimene tuttav tegelaskuju, kes nõmedas ja tihtipeale siivutus tekstis esile tõusis, oli Leonora Quine. Kui särav ja noor Bombyx rändab läbi kõikvõimalikke ohte ja koletisi täis maa, kohtab ta Succubat ehk naist, keda lühidalt kirjeldatakse kui „läbikulunud hoora”, kes võtab ta vangi, seob kinni ja vägistab. Leonora oli täpselt elust maha kirjutatud: kõhetu ja korratult riietatud, suurte prillide ning otsekohese isikupäratu käitumisega. Pärast mitu päeva kestnud kuritarvitusi läheb Bombyxil korda veenda Succubat teda vabastama. Naine tundus aga tema lahkumisest nii trööstitult kurb olevat, et Bombyx oli nõus teda kaasa võtma – esimene näide loo sagedastest kummalistest unenäolistest pööretest, mille käigus halb ja hirmutav muutub igasuguse põhjenduse või õigustuseta heaks ja mõistlikuks.
Paar lehekülge edasi tungib Bombyxile ja Succubale kallale olevus nimega Puuk, kelles Strike tundis kerge vaevaga ära Elizabeth Tasseli: kandilise lõua, jämeda häälega ja hirmuäratav. Jällegi hakkab Bombyxil temast kahju, kui Puuk on teda küllalt vaevanud, ja lubab ka temal endaga kaasa tulla. Puugil on ebameeldiv harjumus imeda Bombyxi rinda, kui too magab. Nii jääb mees üha kõhnemaks ja nõrgemaks.
Bombyxi sugu näis olevat kummaliselt muutuv. Lisaks tema ilmsele võimele rinda anda ilmnevad tema puhul peagi märgid rasedusest, ehkki ta jätkuvalt vallatleb paljude nümfomaanlusse kalduvate naistega, kes alailma tema teele satuvad.
Üksikasjaliselt kirjeldatud rõvedusi lugedes murdis Strike pead, kui palju oli tegelaste taga tegelikke persoone. Bombyxi vägivaldsed kohtumised teiste inimestega olid väga häirivad; nende perverssus ja julmus ei jätnud vist ühtki kehaavaust puudutamata; kõik see meenutas sadomasohhistlikku orgiat. Sellegipoolest räägiti kogu aeg Bombyxi süütust ja puhtast põhiloomusest, üksnes tema vaimusuuruse mainimisest pidi lugejale nähtavasti piisama, et andestada talle kuriteod, milles ta osales sama vabatahtlikult kui tema teele sattunud koletised. Lehti pöörates meenus Strike’ile Jerry Waldegrave’i arvamus, et Quine on vaimuhaige, ja ta hakkas üha rohkem kalduma samasugusele arvamusele …
Telekas oli mäng algamas. Strike pani käsikirja käest tundega, nagu ta oleks pikka aega olnud lõksus pimedas räpases keldris, kus pole loomulikku valgust ega õhku. Nüüd tundis ta üksnes meeldivat ootusärevust. Ta oli kindel, et Arsenal võidab: Spurs polnud suutnud Arsenali koduväljakul võita tervelt seitsmeteistkümne aasta jooksul.
Järgmiseks neljakümne viieks minutiks unustaski Strike end meeldivasse õhkkonda ja tõi kuuldavale vaimustatud hüüatuse, kui tema meeskond läks 2: 0 juhtima.
Vaheajal keeras ta heli vastumeelselt vaikseks ja pöördus tagasi Owen Quine’i veidrasse kujutlusmaailma.
Ta ei tundnud ära kedagi enne, kui Bombyx jõudis juba päris sihtpunktiks oleva linna lähistele. Seal, linnamüüri ümbritsevat vallikraavi ületaval sillal seisis suur, lohiseval sammul liikuv ja lühinägelik kuju – Väitsamees.
Väitsamees kandis sarvraamidega prillide asemel küll madalat sonimütsi ja tal oli õlal väänlevalt liigutav verine kott. Bombyx võttis vastu mehe pakkumise juhatada tema, Succuba ja Puuk linna viiva salaukse juurde. Nüüdseks seksuaalse vägivallaga juba harjunud Strike’i ei üllatanudki enam eriti, kui selgus, et Väitsamehel oli kavatsus Bombyx kastreerida. Järgnenud kähmluses kukkus kott Väitsamehel seljast ja sellest rabeles välja kääbusekasvu naine. Väitsamees lasi Bombyxi, Succuba ja Puugi põgenema, sest asus kääbust taga ajama. Bombyxil ja tema kaaslastel läks korda leida linnamüüris auk ja tagasi vaadates nägid nad, kuidas Väitsamees uputas väikese naise vallikraavi.
Strike oli lugemisse niivõrd süvenenud, et ei märganudki, kui mäng uuesti algas. Ta tõstis pilgu mahakeeratud heliga teleri poole.
„Kurat!”
2: 2! Uskumatul kombel oli Spurs seisu võrdsustanud. Jahmunud Strike viskas käsikirja käest. Arsenali kaitse murenes tema silme all. Siit oli pidanud tulema võit. Nad olid olnud valmis asuma liiga tabelit juhtima.
„KURAT!” müristas Strike kümne minuti pärast, kui pall lendas pealöögist laias kaares Fabiańskist mööda.
Spurs oligi võitnud.
Veel mitu korda vandudes lülitas ta teleri välja ja vaatas kella. Tal oli kõigest pool tundi aega käia duši all ja vahetada riided, enne kui minna Nina Lascelles’ile St John’s Woodi järele, kogu kõrvalepõige Bromleysse läheb talle maksma terve varanduse. Ta mõtles vastikustundega Quine’i käsikirja viimasele veerandile, tundes üha rohkem kaasa Elizabeth Tasselile, kes oli viimastest lõikudest üksnes pilgu üle libistanud.
Ta polnud enam ise ka kindel, milleks ta seda veel luges – oli sest peale uudishimu rahuldamise ka muud kasu?
Masenduses ja ärritatud, suundus ta duši alla, soovides, et võiks öö kodus mööda saata, ja arutledes mõttelagedalt, et kui ta poleks lubanud „Bombyx Mori” rõvedal kummituslikul maailmal ennast oma võimusesse harata, oleks Arsenal võib-olla võitnud.
15. peatükk
Võin sulle öelda, et linnarahva suhetega kursis olla pole üldse moes.
„Niisiis? Mida sa „Bombyx Morist” arvad?” küsis Nina temalt kohe, kui nad asusid taksoga, mida Strike endale hädavaevu lubada võis, tema kodu juurest teele. Kui ta poleks Ninat kutsunud, oleks Strike sõitnud Bromleysse ja tagasi ühistranspordiga, ükskõik kui aega raiskav ja ebamugav see ka polnud.
„Haige aju sünnitis,” lausus Strike.
Nina puhkes naerma.
„Aga sa pole ju lugenud ühtki teist Oweni raamatut, need on peaaegu sama hullud. Olen nõus, et see annab küll tõsise põhjuse tal suu kinni toppida. Mis sa arvad Danieli mädanevast vändast?”
„Pole selleni veel jõudnud. On, mida oodata.”
Eilse sooja villase mantli all oli Ninal seljas liibuv kitsaste õlapaeltega must kleit, mida Srike oli saanud lähemalt uurida, kui neiu kutsus ta oma St John’s Woodi korterisse, kuni ta korjas kokku oma käekoti ja võtmed. Ta oli võtnud kaasa ka pudeli veini, mille haaras kaasa oma köögist, kui nägi, et mees on tühjade kätega. Tark ja nägus heade kommetega neiu, aga tema valmisolek minna mehega kaasa kohe pärast esimest õhtut, kui nad tutvusid, ning käitumine tol laupäevaõhtul viitasid järelemõtlematusele või siis tähelepanuvajadusele.
Strike küsis endalt jälle, mis mängu ta enda arvates mängib, kui nad asusid Londoni südalinnast teele korteriomanike maailma, kus ruumikad majad on täis tuubitud kohvikeetjaid ja HD telereid ning kõike muud niisugust, mida Strike’il endal polnud kunagi olnud, aga mis tema õe meelest pidanuks olema tema ülim eesmärk.
Oli just Lucy moodi korraldada Strike’ile sünnipäeva puhul õhtusöök enda kodus. Tal puudus täielikult kujutlusvõime ja ehkki tihtipeale tundus ta kõikide teiste hulgas kõige rohkem vaevatud, hindas ta koduseid pidusid kõrgelt. Käia peale, et korraldada vennale õhtusöök, mida too ei tahtnud, ja samas mitte mõista, et vend seda ei taha – see oli Lucyile tüüpiline. Lucy maailmas tähistati sünnipäevi alati, neid ei unustatud kunagi: pidi olema tort ja küünlad ning õnnitluskaardid ja kingitused. Aja kulgu oli vaja tähistada, kord pidi majas olema, traditsioone tuli hoida.
Kui takso sõitis läbi Blackwelli tunneli, viies nad Thamesi alt läbi Lõuna-Londonisse, taipas Strike, et Ninat perekondlikule peole kaasa võttes ilmutab ta teistsugust mõtteviisi. Hoolimata sellest, et neiul oli süles tavapärane