Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
aastate jooksul on tal olnud jumal teab kui palju kirjastajaid. Olen kuulnud jutte, et Daniel on kirjastanud Oweni raamatuid sellepärast, et jääks mulje, justkui oleks Owen talle andestanud Joe Northile käru keeramise. Owen ja Daniel ei salli tegelikult üksteist põrmugi, seda teavad kõik.”
Strike’ile meenus nägus heledapäine mees, kes Elizabeth Tasseli juures seinal olnud pildil naeratas.
„Kuidas Chard siis Northile käru keeras?”
„Ma ei tea kuigi palju üksikasju,” seletas Nina, „aga tean, et ta seda tegi. Minu meelest tõotas Owen mitte kunagi Danieliga koostööd teha, aga lõpuks oli ta käinud läbi peaaegu kõik kirjastajad ja oli lõpuks sunnitud teesklema, et on Danieli osas eksinud, Daniel aga võttis ta vastu lootuses, et see näitab teda paremas valguses. Kõik arvavad vähemalt niiviisi.”
„Kas Quine läks sinu teada tülli ka Jerry Waldegrave’iga?”
„Ei, ja seepärast ongi see väga imelik. Miks peaks keegi Jerryt ründama? Ta on nii armas! Ehkki selle põhjal, mida olen kuulnud, ei saa küll öelda …”
Esimest korda, niipalju kui Strike aru sai, näis neiu korraks kaalutlevat, mida öelda, enne kui jätkas pisut mõõdukamalt:
„Nojah, te muidugi ei tea, mis Owenil võis Jerry kohta öelda olla, ja nagu ma ütlesin, ei saanud mina ka selle kohta midagi lugeda. Aga Owenil on olnud ütlemist väga paljude inimestega. Olen kuulnud seda tema enda naise käest ja ilmselt on ta käitunud alatult Liz Tasseliga, kes võib küll olla igavene nõid, aga kõik teavad, et Owen on ta sõna otseses mõttes vedanud läbi paksust ja vedelast. Liz ei saa enam kunagi Roper Chardiga asju ajada ja üldse on kõik tema peale tigedad. Ma tean, et Danieli käsul võeti temalt tagasi kutse tänaseks õhtuks, mis on vägagi alandav. Ja paari nädala pärast on tulemas pidu Lizi enda autori Larry Pinkelmani auks – Larry on üks vana armas inimene, keda kõik armastavad – ja on võimatu Lizi sinna mitte kutsuda, aga ainult jumal teab, missugune vastuvõtt talle osaks saab, kui ta sinna ilmub.”
Siis muutis Nina järsult kõneainet.
„Aga kuidas,” küsis ta oma helepruuni juuksetukka tahapoole heites, „me peaks olema tutvunud, kui me sinna peole ilmume? Kas te olete minu kavaler või mis?”
„Kas kavaleri on lubatud niisugusele peole kutsuda?”
„On küll, aga ma pole teistele rääkinud, et kohtun kellegagi, seega ei saa me olla juba mõnda aega käinud. Vahest ütleme, et tutvusime mingil peol möödunud nädalavahetusel, sobib? Ja kasutame eesnimesid?”
Strike täheldas peaaegu võrdse rahutuse ja rahuldatud edevustundega, kui innukalt neiu tolle olematu tutvumise variandi välja pakkus.
„Käin enne pissil ära, kui läheme,” ütles Strike ja tõusis kohmakalt, sel ajal kui neiu jõi oma kolmanda klaasi tilgatumaks.
Lagi Ye Olde Cheshire Cheese’i tualettruumi viiva keerdtrepi kohal oli nii madal, et isegi kummardades riivas mees seda peaga. Meelekohta masseerides ja endamisi vandudes tundus Strike’ile, nagu oleks mingi kõrgem jõud talle märku andnud, mis on ja mis ei ole hea mõte.
13. peatükk
Sain teada, et teil on üks raamat, kui luureandmeid uskuda, seal kuulsad kurjamid kõik kirjas, kes linnas ringi luusivad.3
Strike oli juba kogenud, et on teatud tüüp naisi, kellele ta avaldab ebaharilikult ligitõmbavat mõju. Nende ühised iseloomujooned olid intelligentsus ja tundepuhangud, mis on võrreldavad halvasti vooluvõrku ühendatud lambi vilkumisega. Nad olid sageli võluvad ja harilikult, nagu tavatses öelda tema parim sõber Dave Polworth, „täiesti pandavad tibid”. Mis täpsemalt teeb ta sellele tüübile ahvatlevaks, polnud Strike kunagi võtnud järele mõelda, aga Polworth, kes oli mihkel igasuguseid sisukaid teooriaid välja mõtlema, asus seisukohal, et niisugused naised („närvilised, liiga peeneks kasvatatud”) otsivad alateadlikult midagi, mida ta ise nimetas veohobuse vereks.
Strike’i endist pruuti Charlotte’i võis pidada selle tüübi musternäiteks. Kaunis, arukas, muutliku meelega ja kergesti haavatav, oli ta omaste vastuseisust ja sõprade peaaegu varjamatust pahameelest hoolimata ikka ja jälle Strike’i juurde tagasi pöördunud. Mees oli kuusteist aastat kestnud lahku- ja jälle kokkuminekutele viimaks ise märtsikuus lõpu teinud ja Charlotte oli peaaegu otsekohe kihlunud oma endise peigmehega, kellelt Strike oli ta paljude aastate eest Oxfordis üle löönud. Üks erandlik öö välja arvatud, oli Strike’i armuelu olnud sellest saadik teadlikult kasin. Töö oli täitnud sama hästi kui iga ärkvel oldud tunni ja ta oli edukalt tõrjunud tagasi ka niisugused peatselt lahutatud naised nagu praegune võluv brünett klient, kellel oli küllalt aega, mida surnuks lüüa, ja küllalt üksildust, mida leevendada.
Aga kuhugi polnud kadunud ohtlik tung järele anda, trotsida võimalikke komplikatsioone ühe või paari lohutust pakkuva öö hinnaga, ja nüüd ruttaski Nina Lascelles tema kõrval mööda pimedat Strandi, tegi kaks sammu mehe ühe kohta ja andis talle teada ka oma täpse aadressi St John’s Woodis, „et jääks mulje, nagu sa oleks seal käinud”. Ta ulatus mehele vaevalt õlani, väga väikesed naised polnud aga Strike’ile kunagi meeldinud. Piiga lakkamatut jutuvada Roper Chardi kohta saatis palju rohkem naeru, kui see oli tingimata vajalik, ja korra või paar puudutas ta mehe käsivart, et öeldut rõhutada.
„Olemegi kohal,” tähendas ta viimaks, kui nad lähenesid pöörleva klaasuksega kõrgele moodsale hoonele, mille kivimüüritise kohal särasid oranžide helendavate tähtedega sõnad „Roper Chard”.
Ruumikas fuajee oli täis metalsete liuguste rea ees seisvaid õhturiietuses inimesi. Nina haaras käekotist kutse ja näitas seda halvasti istuvas smokingis mehele, kes näis olevat palgatud abiline, misjärel ta liitus koos Strike’iga paarikümne teise külalisega peegelseintega liftis.
„See korrus on koosolekuteks,” hüüdis Nina üles Strike’i poole, kui nad jõudsid rahvast täis suurde ruumi, kus hõredalt täitunud tantsupõranda ääres tegi bänd muusikat. „Tavaliselt on see osadeks jaotatud. Niisiis, kellega sa tahad rääkida?”
„Kõikidega, kes tunnevad Quine’i hästi ja kellel võib olla aimu, kus ta on.”
„Siis tegelikult ainult Jerryga …”
Nende taga olevast liftist trügis välja uus laadung külalisi ja segunes rahvahulgaga. Strike arvas tundvat, et Nina haaras nagu laps tema mantlisiilust, aga ei vastanud samaga – ei võtnud neiu kätt ega püüdnud kuidagi süvendada muljet, nagu oleks nad paar. Korra või paar kuulis ta neidu kedagi möödaminnes tervitamas. Viimaks jõudsid nad kaugema seinani, kus piduroogade all lookas laudade juures ootasid valges riietuses kelnerid ja kus oli võimalik rääkida karjumata. Sel ajal kui Nina vaatas ringi, võttis Strike paar hõrku krabisuupistet ja sõi need nende väiksuse pärast pettununa ära.
„Ma ei näe Jerryt kusagil, arvatavasti on ta katusel suitsetamas. Kas läheme vaatame järele? Oo, te vaadake ainult: Daniel Chard oma karja keskel!”
„Missugune neist?”
„See kiilakas.”
Liibuvas mustas kleidis vormika noore naisega vestleva bossi ümber oli jäetud aupaklik vahemaa, umbes nagu tõusvat kopterit ümbritseb õhuvooluga maha surutud vilja ring.
Phallus Impudicus. Strike ei suutnud muiet maha suruda, ehkki kiilaspea sobis Chardile. Ta oli noorem ja näis olevat paremas vormis, kui Strike oli oodanud, ning tänu sügaval koobastes asuvate silmade kohal kaarduvatele tihedatele tumedatele kulmudele, kotkaninale ja kitsaste huultega suule omal moel isegi nägus. Tema antratsiitmust ülikond oli tavaline, aga hele kahvatulilla kaelaside palju laiem kui tavaline ja sellele oli joonistatud hulk ninasid. Strike, kelle arusaam riietusest (mida oli kujundanud allohvitseride mess) oli alati olnud konventsionaalne, ei saanud midagi parata, et see väike, aga lipsukandja teistsugust seisukohta edastav jõuline signaal firma tegevjuhi
Tõlkinud Peep Ilmet.