Jaam üksteist. Emily St. John Mandel
Читать онлайн книгу.
viimase kuu seda keelt õppinud ja sai igast kolmandast või neljandast sõnast aru.
„Miranda Carroll?” Mehe hääl, peaaegu tuttav ja väga tugeva briti hääldusega.
„Jah, kellega ma räägin?”
„Ma usun, et te ei mäleta mind, aga me kohtusime mõne aasta eest ühel peol Cannes’is. Mina olen Clark Thompson. Arthuri sõber.”
„Me kohtusime pärast seda ka,” ütles Miranda. „Te käisite ühel õhtusöögil Los Angeleses.”
„Jah,” nõustus mees. „Õigus muidugi, kuidas ma võisin unustada…” Aga loomulikult ei olnudki ta unustanud, taipas Miranda. Ta oli lihtsalt taktitundeline. Mees köhatas. „Miranda,” lausus ta, „kahjuks helistan ma halbade uudistega. Sa peaksid võib-olla istet võtma.”
Miranda jäi seisma. „Räägi,” ütles ta.
„Miranda, Arthur sai eile õhtul infarkti ja suri.” Tuled mere kohal muutusid ähmaseks, nendest sai kattuvate häguste valguslaikude rida. „Tunnen südamest kaasa. Ma ei tahtnud, et sa sellest uudistest kuuleksid.”
„Aga ma nägin teda äsja,” kuulis Miranda end ütlemas. „Ma olin kahe nädala eest Torontos.”
„Seda on raske mõista.” Clark köhatas jälle. „See on vapustus, see on… mina tunnen teda kaheksateistkümnendast eluaastast peale. See tundub ka mulle võimatu.”
„Palun,” ütles Miranda, „kas sa tead midagi lähemalt?”
„Tegelikult, noh… ma loodan, et see ei tundu lugupidamatu, kui ma pakun, et tema enda arvates võis see olla kohane surm, aga ta suri laval. Ma kuulsin, et ta sai infarkti „Kuningas Leari” neljanda vaatuse ajal.”
„Kas ta varises lihtsalt kokku…?”
„Saalis olevat olnud kaks arsti, nad tulid lavale, kui taipasid, mis oli juhtunud, ja üritasid teda päästa, kuid ei saanud midagi teha. Kui ta haiglasse jõudis, kuulutati ta surnuks.”
Niimoodi see siis lõpebki, mõtles Miranda pärast telefonikõnet, ja selle labane lihtsus trööstis teda miskipärast. Sulle helistatakse välismaalt ja niisama lihtsalt tuleb välja, et inimene, kellega sa lootsid kunagi koos vanaks saada, on maa pealt lahkunud.
Tema lähedal hämaruses jätkus hispaaniakeelne vestlus. Laevad särasid endiselt silmapiiril, ikka veel polnud tuuleõhkugi. New Yorgis oli hommik. Miranda kujutas ette, kuidas Clark Manhattanil oma kabinetis toru hargile paneb. See toimus selle ajastu viimasel kuul, mil oli veel võimalik lihtsalt telefonil nuppe vajutada ja rääkida inimesega, kes asub teisel pool maakera.
6
MITTETÄIELIK NIMEKIRI:
Enam ei saanud sukelduda klooriveega basseini, mida altpoolt valgustatakse roheliste lampidega. Enam ei saanud prožektorite valgel palli mängida. Enam ei põlenud verandalambid, mille ümber tiirutasid suveöödel ööliblikad. Enam ei kihutanud linnade all elektrilise kolmanda rööpa jahmatava jõu varal rongid. Enam ei olnud linnu. Enam ei olnud filme, ainult harva, ainult nii, et generaatori müra mattis dialoogi enda alla, ja ka seda ainult lühikese ajavahemiku vältel päris alguses, kuni generaatorite kütus otsa lõppes, sest tavaline bensiin muutub paari-kolme aastaga kasutuskõlbmatuks. Lennukibensiin seisab kauem, aga seda oli raske leida.
Enam ei säranud hämaruses ekraanid, inimesed ei tõstnud enam telefone teiste pea kohale, et kontserdilava pildistada. Enam ei olnud kontserdilavasid, mida valgustavad värvilised halogeenlambid, enam polnud elektroonilist muusikat, punki ja elektrikitarre.
Enam polnud ravimeid. Enam polnud kindlustunnet, et sa jääd ellu, kui kriimustad kätt, lõikad õhtusöögiks köögivilju hakkides näppu või saad koeralt hammustada.
Enam polnud lennukiga sõitmist. Enam ei saanud taevast läbi lennukiakna näha vilksamisi linnu, värelevaid valgustäppe, enam ei saanud kolmekümne tuhande jala kõrguselt alla vaadata ja ette kujutada, mis elu seal just praegu nende tulede valguses elatakse. Enam polnud lennukeid, enam ei palutud reisijaid, et nad tõstaksid eesistme küljes olevad lauakesed üles ja kinnitaksid need – kuid ei, see pole tõsi, siin-seal oli veel lennukeid. Need seisid tegevusetult stardiradadel ja angaarides. Need kogusid tiibadele lund. Külmadel kuudel olid need ideaalsed toiduhoidlad. Suvel täideti viljapuuaedade läheduses seisvad lennukid puuviljakandikutega, et puuvili palavuse käes kuivaks. Teismelised ronisid lennukitesse seksima. Rooste lokkas ja kasvas vöötideks.
Enam polnud riike, piire ei valvanud keegi.
Enam polnud tuletõrjet ega politseid. Enam ei parandatud teid ega viidud prügi ära. Enam ei tõusnud Canaverali neemelt, Baikonuri kosmodroomilt, Vandenburgist, Plesetskist ega Tanegashimast õhku raketid, põletades endale raja läbi atmosfääri kosmosse.
Enam polnud internetti. Enam polnud sotsiaalmeediat, enam ei saanud üle ekraani kerida heietusi unistustest ja kartlikest ootustest, enam polnud lõunasöögifotosid, appihüüdeid, rahuloluväljendusi ja suhtestaatuse uuendusi, kus südameikoonid olid terved või murtud, plaane hiljem kokku saada, abipalveid, kaebusi, ihasid, pilte väikestest lastest, kellele oli Halloweeniks selga pandud karu- või paprikakostüüm. Enam ei saanud teiste elu kohta lugeda, seda kommenteerida ja seda tehes end veidi vähem üksildasena tunda. Enam ei saanud endale avatare luua.
2. SUVEÖÖ UNENÄGU
7
KAKSKÜMMEND AASTAT PÄRAST LENNUREISIMISE lõppu liikusid Rändava Sümfoonia vankrid aeglaselt lõõskavkuuma taeva all. Oli juuli lõpp ja esimese vankri tahaotsa kinnitatud kahekümne viie aasta vanune termomeeter näitas 106 kraadi Fahrenheiti ja 41 Celsiuse järgi. Michigani järv oli lähedal, kuid ei paistnud siia. Puud trügisid teele mõlemalt küljelt peale ja sööstsid välja ka teepragudest, noored võsud paindusid vankrirataste all ning pehmed lehed paitasid nii hobuste kui Sümfoonia liikmete jalgu. Kuumalaine oli püsinud järelejätmatult nädal aega.
Enamik trupi liikmetest käisid jala, et vähendada hobuste koormat, kellel tuli lasta varjus puhata sagedamini, kui see kellelegi oleks meeldinud. Sümfoonia ei tundnud seda piirkonda hästi ja tahtis siit juba minema saada, kuid kiiresti liikumine ei olnud sellise palavusega võimalik. Nad kõndisid aeglaselt, relvad käes, näitlejad harjutasid oma repliike ja muusikud üritasid neist mitte välja teha, maakuulajad otsisid eest- ja tagantpoolt ohte. „See pole paha proovilepanek,” oli lavastaja hommikupoole öelnud. Gil oli seitsmekümne kahe aastane ja sõitis nüüd juba teisel vankril, kuna tema jalad polnud enam päris need mis enne. „Kui teil sõnad kahtlasel territooriumil meelde tulevad, on teil laval mureta.”
„Ilmub Lear,” ütles Kirsten. Kakskümmend aastat tagasi, elus, mida ta suuremalt jaolt ei mäletanud, oli tal olnud väike sõnatu roll ühes lühiealises „Kuningas Leari” lavastuses Torontos. Nüüd sammus ta, jalas autorehvist lõigatud taldadega sandaalid, kolm nuga vööl. Tal oli käes näidendi pehmekaaneline versioon, kus lavajuhised olid kollasega esile toodud. „Hullunud,” ütles ta ja jätkas: „Peas põllulilledest ja nõgestest pärg.”
„Kes aga tuleb sealt?” küsis Edgari osa õppiv mees. Tema nimi oli August ja ta oli alles hiljuti näitlemisega tegelema hakanud. Ta oli teine viiul ja salaluuletaja, mis tähendab seda, et Sümfoonias ei teadnud keegi peale Kirsteni ja seitsmenda kitarri, et ta luulet kirjutab. „Ei tervem aru ehiks iialgi… ehiks iialgi… minu repliik?”
„Nii imelikult oma isandat,” aitas Kirsten.
„Tänu. Ei tervem aru ehiks iialgi nii imelikult oma isandat.”
Vankrid olid kunagi olnud väikesed kastiautod, kuid nüüd vedasid neid hobused ja neil olid all terasest ja puidust rattad. Kõik osad, mis olid bensiini kadumisega kasutuks muutunud, olid ära võetud – mootor, kütusesüsteem, kõik teised komponendid, mida ükski alla kahekümneaastane inimene ei olnud kunagi töötamas näinud – ja nende kabiini katusele oli pandud pink juhi jaoks. Kabiinid olid tehtud tühjaks kõigest, mis lisas asjatut kaalu, kuid muidu terveks jäetud, nende uksed käisid kinni ja aknad olid raskestipurunevast autoklaasist, sest kui nad rändasid läbi ohtlike alade, oli hea,