Tuletorni saladused. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
alla jõe äärde selle kivisilla lähedale, kus elavad mu fantaasiamaailma kitsed ja troll, ning Conori ema Daphne kolib nende juurde, et nende kõigi eest hoolitseda. Mul peaks olema hea meel, et lastel on heasüdamlik ja õrn vanaema, kuid ma ei saa midagi parata, et tunnen armukadedust ja solvumist. Minu asemel kallistab ja suudleb neid tema. Tema vannitab neid ja aitab neil hambaid pesta, nii nagu seda tegin mina. Tema loeb neile õhtujutte. Mina matkisin hääli ja muutsin lood elavaks. Aga tema loeb tavaliselt, ilma minu loomingulisuseta, ning ma näen, kuidas lapsed sellest tüdinevad, ja tean, et nad soovivad, et tema asemel oleksin mina. Ma tean, et nad soovivad, et tema asemel oleksin mina, sest nad nutavad hääletult oma voodis ja vaatavad minu pilti, mille Conor nende magamistoa seinale on riputanud. Nad ei tea, et ma olen kogu aeg nende kõrval. Nad ei tea, et jään nendega alatiseks – kuni nende elu lõpuni.
Ning aeg möödub. Ma ei tea, kui kaua. Aastaajad vahelduvad. Lapsed sirguvad suuremaks. Conor veedab suurema osa ajast Dublinis, aga filme ta rohkem ei tee, sest tal pole selleks enam soovi ega isu. Tühi loss muutub külmaks nagu kivid mägedes ning seda räsivad tuuled ja vihm. Ma olen alati kohal nagu taimed ja puudki, ilma et mul oleks rääkida kellegagi peale lindude. Kuid siis ühel südatalvisel ööl Finbar näeb mind.
Ta magab, ent ta uni on heitlik. Ma istun tema voodi jalutsis nagu igal ööl ning vaatan, kuidas tema keha hingamise rütmis vaikselt tõuseb ja langeb. Aga täna öösel on ta rahutu. Ma tean, et ta näeb unes mind. „Kõik on hästi, mu armas,” ütlen talle, nagu ma nii sageli hääletult oma teisest maailmast öelnud olen. „Ma olen siin. Olen alati siin. Sinu juures.” Poisike tõuseb voodis istuma ja vaatab mind imestunult. Ta vaatab otse minu poole. Mitte minust läbi, vaid mind. Olen selles kindel, sest ta pilk liigub mööda mu juukseid, nina, huuli, keha. Üllatusest pärani silmadega ahmib ta mind endasse ja mina olen sama üllatunud kui tema.
„Emme?” sosistab ta.
„Mu kallis poiss,” vastan ma.
„See oled sina?”
„See olen mina.”
„Sa ei olegi surnud.”
Ma naeratan, nii nagu naeratab keegi, kes kannab endaga ilusat saladust. „Ei, Finbar. Ma ei ole surnud. Surma pole olemas. Usu mind.” Ning mu süda jõnksatab, kui näen, kuidas ta nägu rõõmust õhetama lööb.
„Kas sa ei lähe kunagi minu juurest ära?”
„Ma ei lähe kunagi sinu juurest ära, Finbar. Sa tead, et ei lähe. Ma jään alatiseks siia. Alatiseks.”
Ta hakkab erutusest ärkvele tulema ja mina libisen tal vaikselt käest. „Emme … Emme … Kas sa oled veel siin?”
„Ma olen siin,” ütlen ma, aga ta ei näe mind enam.
Ta hõõrub silmi. „Emme!” Tema nutt äratab Daphne, kes tõttab öösärgi väel tema juurde. Finbar vahib endiselt minu poole, püüab mind pimedusest üles leida.
„Finbar!” hüüan ma. „Finbar! Ma olen siin!” Aga sellest pole kasu. Ta ei näe mind enam.
„See oli ainult uni, Finbar,” lohutab teda Daphne ja lükkab ta õrnalt pikali.
„Ei olnud uni, vanaema. See oli päriselt. Emme istus mu voodiotsal.”
„Jää nüüd uuesti magama, kullake.”
Finbari hääl valjeneb ja läikivad silmad pilguvad arusaamatuses. „Ta oli siin. Ma tean, et ta oli siin.”
Daphne ohkab ja silitab ta laupa. „Võimalik. Sest ta on nüüd ju ingel, eks ole? Ta on vist alati siin lähedal ja valvab su üle.” Ma tean, et ta ise ei usu seda. Kuid ta sõnad mõjuvad Finbarile rahustavalt.
„Vist küll,” pomiseb poiss ning suleb silmad ja vajub unne. Daphne vaatab teda mõnda aega. Ma tajun ta kurbust, see on raske nagu niiskus. Siis tõuseb ta voodilt ja väljub toast ning ma olen jälle üksi. Ainult et nüüd on mu südames süttinud lootus. Kui tal õnnestus mind ühe korra näha, siis võib see uuesti juhtuda.
1. peatükk
Ellen Trawton saabus Shannoni lennujaama ühe kohvriga, seljas kunstkarusnahast jakk, jalas kitsad teksad ja elegantsed nahksaapad, mis osutusid Connemara karmis ja metsikus looduses ringikäimiseks üsna pea täiesti sobimatuks. Ta polnud kunagi varem Iirimaal käinud ja tal polnud ainsatki mälestust ema õest Pegist, kelle juurde ta oli end nüüd elama sokutanud ettekäändel, et otsib romaani kirjutamiseks rahu ja üksindust. Londoni tüdrukuna Ellen pigem kartis loodust, pidades seda poriseks ja vastikult vaikseks paigaks, aga tädi kodu oli ainus koht, millest ta teadis, et ema talle sinna järele ei tule – ja ainus koht, kus ei pidanud palju raha kulutama. Öelnud üles oma turundusalase töökoha ja läinud tööle väikesesse Chelsea juveeliärisse, ei saanud ta endale ekstravagantsusi lubada. Ta lootis, et tädi Peg on rikas ja elab suures majas kusagil tsiviliseeritumas paigas mõne elust pulbitseva linna lähedal, kus on palju poode ja kohvikuid. Ta arvas, et ei peaks vastu, kui tal tuleks elada kusagil pärapõrgus, kus tal on vestluskaaslasteks ainult lambad.
Ta astus saabuvate lendude saali ja libistas pilgu üle sinna kogunenud ootusärevate nägude, otsides nende hulgast oma tädi. Elleni ema oli pikk ja viiekümne kaheksa aastasena ikka veel ilus, punakaspruunide juuste ja kõrgete põsesarnadega ning Ellen eeldas, et tädi Peg on samasugune. Tema pilk peatus kohe ühel daamil pikas kaamelikarvast mantlis, kelle kenasti maniküüritud käed hoidsid läikivat disainerikäekotti, ning ta südant täitis kergendustunne, sest kusagil soomülkas elav naine ei kannaks iial nii stiilseid kõrgeid kingi ja laitmatuid tviidpükse. Ta sikutas oma kohvrit üle põranda. „Tädi Peg!” hüüdis ta laialt naeratades.
Naine pöördus ja vaatas teda tühja pilguga. „Vabandust?”
„Tädi Peg?” Kuid juba seda öeldes sai Ellen aru, et oli eksinud. „Andke andeks,” pomises ta. „Ma pidasin teid kellekski teiseks.” Hetkeks tundis ta end võõras lennujaamas eksinuna ja ta otsusekindlus lõi kõikuma. Ta oleks tahtnud olla tagasi kodus Eaton Courtis, hoolimata kõigist neist pingutustest, mida ta oli teinud, et sealt tulema pääseda.
„Ellen!” hüüdis üks hääl ta selja tagant. Ta pööras kähku ringi ja nägi innukat läikivat nägu erutunult üles enda poole säramas. „Sa vaata! Tõeline glamuuritar!” Ellenit üllatas tädi tugev iiri aktsent, sest ta ema rääkis puhast inglise keelt. „Ma teadsin kohe, kui sind läbi ukse tulemas nägin, et see oled sina. Nii oma ema moodi!” Tädi Peg nägi oma turris lühikeste hallide juuste ja suurte avalate siniste silmadega välja nagu väike naeratav muna. Ellen tundis teda nähes kergendust ja kummardus teda põsele suudlema. Peg embas õetütart tugevalt ja surus näo vastu tema nägu. Ta lõhnas maikellukeste ja märja koera järele. „Loodetavasti läks sul lend kenasti, kullake,” jätkas Peg hingetult Ellenist lahti lastes. „Lennuk saabus õigel ajal, mida ei juhtu praegusel ajal just eriti tihti. Tule, lähme auto juurde. Ballymaldooni sõidab siit paar tundi, nii et kui sa pead tualetis käima, siis tee seda parem kohe. Kuigi me võime muidugi ka tee peal bensiinijaamas kinni pidada. Kas sul on kõht tühi? Ega lennukis vist korralikult süüa ei saa. Mina võtan alati kodust võileivad kaasa. Ma ei salli seda juustu, mis nad oma võileibade vahele panevad. See on kummimaitsega, on ju?”
Ellen lasi tädil oma kohvrit läbi saali vedada. Ta märkas kohe tädi tugevaid nöörsaapaid ja pakse pruune pükse, mis olid otsapidi jahisokkidesse topitud. Tädi Peg elab siiski keset sood, mõtles Ellen rusutult. Koredate ja parkunud käte põhjal võis arvata, et ta lõhub ise endale puid ja teeb ise ka oma aiatööd.
„Sa pole üldse ema moodi,” pahvatas ta, enne kui end talitseda suutis.
„Noh, ma olen ka palju vanem ja me pole kunagi sarnased olnud,” vastas tädi, näitamata karvavõrdki välja, et oleks solvunud. Õed polnud omavahel kolmkümmend kolm aastat rääkinud, kuid tädi Peg ei paistnud olevat sedasorti inimene, kes vimma kannab. Elleni ema seevastu oli naine, kellele vimmakandmine oli igapäevane asi.
Leedi Anthony Trawton polnud naine, kellega tahtnuks pahuksisse sattuda. Ellen teadis hästi, kuidas ta huuled kitsaks kriipsuks tõmbusid, nina ülespoole kerkis ja kuidas sellele alati järgnes hukkamõistev nohin. Ema