Tuletorni saladused. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
nende ema soovis: kuulekaks, kauniks ja kombekaks, isa lõdva lõua, heledate juuste ja kergelt punnis silmadega. Ellen oli aga vastupidi loomult metsik ja loominguline ning teda ärritas ema põhjendamatu vastuseis ta iseseisvusele, justkui võiks omal käel tegutsemine muuta ta kuidagi „valet sorti” inimeseks. Oma ronkmustade juuste ja mässumeelsusega oli ta veidrik perekonnas, mis oleks muidu olnud täiuslik. Ja Ellenit oli raske vormida: ema oli seda üritanud, püüdnud teda igal võimalikul moel suruda raamidesse, mis olid mõeldud korralikele aristokraatlikele neidudele, ning mõnda aega oli Ellen sellega leppinud ja end suunata lasknud. Oli olnud lihtsam alla anda ja loobuda võitlemast – see oli olnud peaaegu kergendus. Ent naine saab vaid teatud aja oma loomu vastaselt käituda, enne kui ta üdini õnnetuks muutub ja on sunnitud jälle omaenda kuju võtma. Ellen ei osanud täpselt öelda, millal see juhtus, kui ta otsustas, et talle aitab, aga Iirimaale pagemine oli tema eluaegse vabadusvõitluse tulemus.
Tädi Peg polnud käinud Elleni kummagi õe pulmas, kuigi Leonora oli abiellunud krahvi ja Lavinia paruniga – igasugune madalam seisus oleks nende ema eriti kõvasti nohisema pannud –, ning tema nime polnud kodus kunagi mainitud. Ellen oli aastate jooksul kuuldud vestluskatkete põhjal aru saanud, et nad olid miskipärast teineteisest võõrdunud. Igal aastal Ballymaldoonist saabunud jõulukaartide ja kirjade peale nohiseti põlglikult ning need visati kohe ema kabineti kirjutuslaua alumisse sahtlisse. Suutmata oma uudishimu talitseda, oli Ellen korra või paar neid sirvinud ja niimoodi ema salajasest minevikust teada saanud, aga ta teadis ka, et ei või sellest emaga juttu teha. Need jõulukaardid olid temas alati huvi äratanud ja vahel, kui ta tabas ema kurvalt enda ette vahtimas, mõtles ta, kas ema nukrameelsus võis kuidagi nendega seotud olla. Võib-olla õhkus neist kirjadest aroomi nagu sügisest lehtede põletamise nostalgilist lõhna, mis imbus läbi sahtlilaudade ja viis ema tagasi minevikku. Nüüd, kui Ellenil oli olnud vaja leida koht, kuhu põgeneda, oli ta saanud kirjade ülaserva kinnitatud aadressikleepsust ja telefoninumbrist kätte kogu vajaliku info, et tädi üles otsida. Ta oli elevil ja veidi hirmul, sest ta pidi varsti teada saama, mida ema oli kõik need aastad varjanud. Ta ei mõelnud sellele, mis kohutavad tagajärjed võivad sel olla, kui ta pere sellest teada saab. Ta vaatas Pegi koredaid käsi ning mõtles ema valgetele sõrmedele ja täiuslikult lakitud küüntele. Tema ema oli abielu läbi rikkaks saanud, Peg aga mitte. Nad elasid ilmselgelt väga erinevat elu. Aga miks?
„Sa üllatasid mind pööraselt, kui mulle helistasid,” tunnistas Peg. „Aga see oli armas üllatus. Tõepoolest! Kõigist inimestest, kes võiksid mulle ootamatult helistada, olid see just sina! Ma poleks seda iial oodanud.”
„Ma lootsin, et sa ei pane seda pahaks. Mul oli lihtsalt vaja Londonist ära saada. Seal on liiga palju sebimist ja müra, et seal mõelda saaks.”
„Ma olen nõus, et see pole algajale kirjanikule sobiv keskkond. Ma ei jõua ära oodata, millal su kirjatööst kuulen. Küll sa oled ikka tark tüdruk!”
Sõnad olid Ellenile alati meeldinud. Iga kord, kui ta aknast välja vaatas, tundis ta vajadust kirjeldada seda, mida näeb. Ta täitis terveid kaustikuid luuletuste ja lugudega, aga alles hiljuti oli ta otsustanud oma elus suunda muuta, mõistes, et õnnelikuks saad vaid siis, kui teed seda, mida tõeliselt armastad, ja et kui ta ei ürita romaani kirjutada nüüd kohe, siis ei tee ta seda kunagi. Ema naeruvääristas tema soovi saada „paberimäärijaks”, aga Elleni eneseväljendusiha oli tugevam ema soovist tütre loomingulisus summutada. Connemara oli ideaalne koht selle unistuse teostamiseks.
„Ma ei tulnud siia ainult kirjutama, tädi Peg. Ma tahan ka sind tundma õppida. Lõppude lõpuks oled sa ju sugulane,” lisas Ellen heatahtlikult. Tädi kiire rääkimisviis jättis talle mulje, et too polnud seltskonnaga harjunud.
„See on sinust väga armas, Ellen. Ega sa vist emale ei öelnud, et sa siia tuled?”
„Ei.”
„Seda ma arvasin. Kus sa siis tema arust oled?”
Ellen nägi vaimusilmas sedelit, mille oli jätnud hallis lauale ovaalse peegli alla, kus ema endal igal hommikul enne oma peente prouadega lõunatele või heategevuskohtumistele minemist juukseid soengusse sättis ja end meikis. Praeguseks pidi ta olema selle üles leidnud. See oli kindlasti monumentaalse turtsatuse esile kutsunud. Ta mõtles, kumb ema rohkem ärritas: kas asjaolu, et Ellen oli kadunud ilma sellest talle eelnevalt rääkimata, või see, et ta oli öelnud, et ta võib-olla siiski ei abiellu William Sackville’iga. Võimalik, et pärast selle rea lugemist pidi ema maha istuma. William polnud küll ei parun nagu Lavinia mees ega krahv nagu Leonora mees, kuid tema vanematel oli väga häid sidemeid ja neile kuulus Šotimaal suur metsiseraba. Elleni ema väitis veendunult, et nad on kaugelt, kuid kindlalt suguluses hiljuti lahkunud kuninganna emaga. „Ütlesin talle, et lähen maale sõbra juurde,” valetas ta.
„Ah, sa väike vapper paharet,” ütles Peg. „Vaatame nüüd, kas mul on meeles, kuhu ma auto parkisin.”
Möödunud mitmest säravate sõidukite reast, astus Peg rõõmsalt kogu parkla kõige porisema auto juurde. See oli vana Volvo, mis meenutas välimuselt vastupidavat kasti. „Vabanda, et pole kõige puhtam, aga tavaliselt sõidame sellega vaid mina ja Härra Badger.”
„Härra Badger?”
„Minu lambakoer. Jätsin ta koju. Saad tema seltskonda hiljem nautida.”
„Tore,” lausus Ellen, püüdes lisada häälde entusiastlikku tooni. Ta emal oli tilluke kääbusspanjel nimega Vahvel, kes oli rohkem mänguasja kui koera moodi, kuigi ta neurootiline klähvimine oli vägagi reaalne ja käis vägagi närvidele. Leonora ja Lavinia nõudsid ka, et peavad saama endale Harrodsist väikesed koerad, keda saaks käekotis kaasas kanda, kuid Ellen arvas, et mitte sellepärast, et neile oleksid koerad meeldinud, vaid sellepärast, et need olid moekad aksessuaarid nagu Smythsoni päevaraamatud ja Asprey nahksed võtmehoidjad. Ta kujutas ette, et kui see oleks võimalik, ostaksid nad ka oma beebid Harrodsist.
Peg istus autosse ja lükkas kõrvalistmelt ajalehed maha. Ellen märkas istmenaha külge jäänud koerakarvu. „Kus sa elad?” küsis ta, kõik lootused elegantsete poodide ja restoranidega tsiviliseeritud linnast purunemas, kui nägi matil porijälgi.
„Kohe Ballymaldooni lähedal, mis on võluv mereäärne alev. Küll sa näed, see on raamatu kirjutamiseks hea rahulik koht.”
„Kas see on sügaval looduse rüpes?”
„Oojaa, väga sügaval. Mul on palju loomi. Ma loodan, et loomad meeldivad sulle, Ellen. Küllap sa märkasid mu maainimese riideid. Seal, läänerannikul, on väga külm ja niiske. On sul ikka teised saapad kaasas, kullake?”
„Ei, ainult need.”
„Need on küll väga elegantsed, Ellen, aga sa rikud need ühe päevaga ära. Õnneks on mul endal veel üks paar, mida võin sulle laenata.”
Ellen heitis pilgu Pegi asjalikele tugevast nahast saabastele ja puikles vastu: „Tänan, aga pole vaja. Ma arvatavasti ei käi kuigi palju väljas.”
Peg kortsutas tema poole kulmu ja pahvatas siis südamest naerma. „See on kõige naljakam asi, mida ma olen terve nädala jooksul kuulnud!” Ellen mõtles, et ehk on emal mõni vana sugulane ka Dublinis.
„Kuidas Maddie siis elab ka?” küsis Peg, kui nad olid maanteele jõudnud. Tema hääl kõlas kindlalt, aga Ellen märkas, et ta hoiab roolist üsna kramplikult kinni ja ta pilk on ette suunatud.
„Maddie?”
„Sinu armas ema.”
Ellen polnud kunagi varem kuulnud ema selle nimega hüütavat. „Sõpradele on ta Madeline ja kõigile teistele leedi Trawton …”
„Seda ma usun. Ta oli alati üsna suure joonega. Küllap ta räägib ikka endiselt nagu hertsoginna?”
Ellen ei läbenud oma uudishimu varjata. „Miks te enam läbi ei saa?”
Peg surus huuled kokku. „Parem küsi seda oma emalt,” vastas ta napilt.
Ellen taipas, et peab olema ettevaatlikum. „Vabandust, sellest on ilmselt valus rääkida.”
„See