Tuletorni saladused. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
kurb, et mina ei saa oma sugulastega kokku? Issand, laps, mida see naine on sulle rääkinud? Hoopis tema peaks olema kurb, et ta oma sugulasi ei näe, kuigi vaevalt see teda kurvastab. Me pole temast üle kolmekümne aasta kuulnud.”
Ellen oli rabatud. Ta oli arvanud, et Peg on vanatüdruk. „Oh! Ma arvasin …” Ta vakatas, soovimata tädi solvata. „Kas sul lapsi on, tädi Peg?”
Peg kõhkles viivu ja ta profiil süngestus nagu pilve läinud taeva alune maastik. „Mul on kolm poega, kõik juba üle kolmekümne aasta vanad ja käivad tööl. Nad on tublid poisid ja ma tunnen nende üle suurt uhkust,” lausus ta vaikselt. „Meil Maddiega on neli venda. Seda sa vist ei teadnud?”
Ellen oli rabatud. „Kas tõesti? Neli? Kus nad on?”
„Siin, Connemaras. Me oleme suur pere, kokkuhoidev pere. Sul on terve hulk onulapsi.”
„Tõesti? Ma poleks iial arvanud. Olen kuulnud ema ainult sind mainimas ja seda ka siis, kui ma poleks tohtinud pealt kuulda. Ja sina saadad igal aastal jõulukaarte.”
„Mis visatakse ilmselt kohe prügikasti,” sõnas Peg kibestunult.
„Alumisse lauasahtlisse.”
„Me olime Maddiega kunagi väga lähedased. Olime kaks tüdrukut peres, kus oli palju poisse, nii et me hoidsime kokku. Aga tema oli see, kes otsustas Iirimaalt ära minna ja omastega suhtlemise katkestada, mitte vastupidi, ning sellega ta murdis meie ema südame. Ma ei arva, et ei tohiks seda sulle rääkida. Poisid ei ole talle kunagi andestanud.”
„Ma ei ole iialgi vanaema näinud.”
„Ja kahjuks ei näe ka.”
„On ta surnud?”
„Jah, ta suri kümme aastat tagasi.”
„Ega ema temaga enne surma ära ei leppinud?” Peg raputas pead ja pigistas huuled kokku. „Ja vanaisa?” küsis Ellen. „Kas vanaisa elab?”
„Tema hukkus autoõnnetusel, kui me väikesed olime. Ema võttis talus ohjad enda kätte ja kasvatas meid üksi üles. Maddie ei sallinud seda, kui pidi käed mustaks tegema, aga mulle on loomad alati meeldinud. Kui ema suri, võttis meie vanim vend Desmond majapidamise üle. Mina rajasin oma väikese talu. Maatöö on ainus asi, mida ma oskan. Kas sind häirib, kui ma suitsetan?” Ta nägi korraga väga väsinud välja, nagu oleks Elleniga kohtumise elevus temalt energia röövinud.
„Sa suitsetad?” küsis Ellen ja tundis end korraga rõõmsamalt.
„Kahjuks küll. Olen proovinud maha jätta, aga olen muutuste jaoks vist liiga vana.”
„Suitsetamine on meie kodus keelatud sõna. Ma pean kikivarvul käima ja oma toa aknast välja küünitama, et mõne mahvi võtta.”
„Praegusel ajal on see igal pool keelatud. Maailm on tänu kogu sellele patrullimisele palju igavam koht. Parimad peod on need, mida peetakse tänaval.”
„Ma olen täiesti nõus. Ma seisan alati väljas ja külmetan ja pahvin oma suitsu, aga ainult parimas seltskonnas. Kuigi annan endale aru, et oleksin loll, kui ei püüaks seda maha jätta. Ma vajan ainult head põhjust.”
„Vaata mu käekotti, seal on üks pakk Rothmansit. Võta endale ja süüta üks ka minu jaoks, ole nii kena!”
„Kas sa tõesti elad ikka veel kodus? Sinu vanuses!”
„Ma olen kolmkümmend kolm.”
„Liiga vana, et vanemate juures elada.”
„Ma pole mitte kogu aeg nende juures elanud. Ma käisin Edinburghis ülikoolis, ja siis kui Londonisse tagasi tulin, elasin Lavinia juures, kuni ta abiellus. Kui mul tekkisid rahalised raskused, keelitas ema mind koju tagasi kolima. Tundus rumal tasuta majutusest ära öelda, eriti kuna maja on isa ja ema jaoks liiga suur, nad on seal nagu kaks üksildast oatera suures kõledas karbis. Ema on püüdnud mind aastaid mehele panna.” Ta mõtles Williamile ja tundis piinlikkust. Ta oli mehele mobiilisõnumi saatnud, kuid polnud julgenud oma iPhone’i sisse lülitada, et vaadata, kas too on vastanud. „Minu meelest on üsna vanamoeline abielule nii suurt rõhku panna.”
„Noh, prints William on võetud, nii et Maddie on ilmselt väga pettunud. Kuigi on ju muidugi veel ka Harry.”
Ellen naeris. „Sa ei eksigi väga, tädi Peg!” Pegi suures riidest kotis tuhnides jutustas ta oma õdede hiilgavatest abieludest. „Ema silmis pole sa „õige inimene”, enne kui oled abiellunud mõjuka mehega. Mõlemad, Lavinia ja Leonora, on nüüd äärmiselt „õiged”.”
„Oh aeg, selline tulemus pani Maddie ilmselt rõõmust lakke hüppama!”
„Minu üle ta kahjuks rõõmustada ei saa. Ma olen kõige vanem, nii et tegelikult oleksin pidanud mina esimesena abielluma. Aga asi on selles, et ma pole kindel, kas tahan abielluda sellise mehega, keda ema tahab.”
„Talita oma südame järgi, kullake, ja sa oled alati õnnelik. Suured maavaldused ja tiitlid ei tähenda tõelise armastuse kõrval midagi. Tegelikult ma usun, et need tekitavad ainult probleeme. Palju vaeva ja vastutust. Mida lihtsam elu, seda parem.”
Ellen süütas sigareti ja ulatas selle Pegile, seejärel süütas teise endale. Ta paotas akent ja suits siugles välja niiskesse veebruariõhku.
„Kas sul on kodus härra ka olemas?” küsis ta sügavalt sisse hingates ja tundis, kuidas pinge õlgades järele annab.
„Oli üks härra kaua aega tagasi, aga meie teed läksid lahku.”
„Oi kui kahju.”
„Pole vaja haletseda. Mu noorim poeg ja vennad hoolitsevad mu eest.”
„Kunagi ei või teada, kas abielu jääb püsima. Ema ja isa paistavad olevat üsna õnnelikud, aga mingit garantiid ei ole.”
„Kunagi ei tea, mida elu sulle ette söödab ja kuidas sa sellele reageerid. Mõned asjad liidavad partnereid, teised aga viivad nad lahku.”
„Kas sa oma eksmehega vahel kohtud ka?”
„Ei, ta emigreerus Ameerikasse. Poisid käivad tal muidugi külas. Ta abiellus uuesti, endast tükk maad noorema naisega, ja neil on väike …” Ta vakatas ja tõmbas sügava mahvi. „Väike tütar,” ütles ta siis tasa ning ta hääl murdus, nagu oleksid need sõnad talle haiget teinud. „Nüüd pole ta küll enam väike. Aga mehel pole siiski põhjust siia tagasi tulla.”
Ellen märkas, et õhustik autos on muutunud. Õhk oli kurbusest raske, justkui oleks väline niiskus avatud akna kaudu sisse tunginud. Ellenil oli tädist kahju, sest too oli ilmselgelt rängalt haiget saanud, kui mees uuesti abiellus ja uue pere lõi. „Räägi mulle oma poegadest,” lausus ta teemat vahetades erksal toonil.
Peg naeratas ja meeleolu autos muutus rõõmsamaks. „Noh, nad on tublid poisid,” alustas ta. „Dermot, Declan ja Ronan. Dermot ja Declan on abielus ja neil on lapsed ning nad käivad mul aeg-ajalt külas, aga Ronan, noh, tema elab ikka veel Ballymaldoonis ja näib, et ta ei kavatse niipeagi peret luua.”
Nad sõitsid aina kaugemale Connemarasse ja Ellen lasi tädil oma poegadest jutustada. Ta vaatas, kuidas maastik muutus, ja selle ilu rabas teda. Ta avastas, et teda tõmbab selle metsiku, voogava, kaljuste mägede ja märgade orgudega maastiku poole, kus läbi kanarbiku vulisevad jõekesed ja mäenõlvadel kerkivad luukeredena kivihoonete varemed, mis on avatud merelt tulevale tuulele ja udule. Selles looduse üüratuses oli midagi melanhoolset, nagu oleks see oma taltsutamatu loomuga sundinud inimesi meeleheites käsi üles tõstma ning oma kodusid hülgama ja linnas turvalisemat elupaika otsima. Siin polnud ühtegi kõrgepingemasti, olid vaid mõned telefonipostid ning väike, kuid pikk ja sirge tee, mis viis läbi nõmmede ja kõrge rohu, ning konarlikud, taeva poole tõusvad mäed, mille tipud olid pilvisse peidetud. Ellen polnud kunagi varem midagi seesugust näinud ning jälgis põnevuse ja hirmuga, kuidas talle tuttav tsiviliseeritud linnamaastik asendus siinse trotslikult vaikiva loodusega.
Viimaks sisenesid nad oru põhja pidi Ballymaldooni alevisse ja Ellen nägi taamal sätendamas ookeani, mis oli niisama ääretu ja taltsutamatu