Kuningriik kaasavaraks. Alice Wool
Читать онлайн книгу.
tal korda ei lähe! Liz surus huuled tugevasti kokku ja valmistus tundmatule vastulööki andma. Ta veel kahetseb seda, et ilmus siia nagu kuningas!
Aga mees oli tema nägu uurinud samasuguse külma uudishimuga. Tütarlaps ei suutnud vastu pidada.
“Mida te minust tahate?” küsis ta ja ei olnud kahtlust, et ta püüdis seda lausuda võimalikult põlglikult.
Mees tõstis ühe kulmu ja muigas. Ta oleks nagu mõelnud, kas tasub raisata aega selle häbematu peale ja kas poleks lihtsam ta üldse maapinnalt ära pühkida. Liz hüppas toolilt püsti. Mitte kellelgi ei ole õigust vaadata teda, nagu oleks ta pori vaataja jalge all!
“Teate mis,” lausus ta, “kaduge mu garderoobist. Et teie lõhna ka siin poleks!”
Liz võis võidutseda. Tema ootamatu väljaastumine avaldas mõju. Mees põrkas tahtmatult tagasi, kui Liz, käed rusikas, talle lähenes.
“Pidage kinni,” ütles mees ja ta näoilme pehmenes pisut. “Ma ei tahtnud teid solvata.”
Liz peitis käed selja taha.
“Mida te siis tahate?” tundis ta huvi, vaadates julgelt mehele silma.
Mees naeratas ja Liz tundis, kuidas tema süda kusagile sügavale langeb. Kui mees käitus väljakutsuvalt, võis ta tema ilule vastu seista, kuid naeratus lõi tal pinna jalge alt.
Ma ei anna alla, ütles ta endamisi. Mõelda vaid, milline iludus! Kirk pole sugugi kehvem.
Kuid siin Liz eksis. Kirk ei kannatanud mingit võrdlust selle inimesega. Ja kui tundmatu poleks nii pahasoovlikult meelestatud, langeks Liz kohe tema jalge ette.
“Üldiselt tahtsin teid õhtusöögile kutsuda,” lausus mees, justkui teadvustamata, millist toimet tema vastupandamatu välimus vaesele tüdrukule avaldab.
Lizi suu vajus lahti. Tuleb välja, et see etendus oli vaid selleks, et teda restorani kutsuda? Sellise käitumise eest on ta keeldumise ära teeninud. Uhke ja põlgliku “ei”.
Tütarlaps tõstis silmad oma ootamatule austajale ja mõistis, et ta ei saa sellele mehele ära öelda, muidu heidab ta seda endale terve elu ette. Lisaks oleks ta väga tahtnud teada, kes see mees selline on ja mis ta siin kolkas teeb.
“Olgu,” noogutas ta. “Kohtume kell üheksa Meeletu Roosi juures.”
See oli tema lemmikrestoran, kus kõik teda teadsid ja suhtusid temasse kui tõelisesse diivasse. Tema austajad võitlesid õiguse eest teda Meeletusse Roosi kutsuda, istuda temaga laua taga ning teda millegagi kostitada.
Võõras naeratas leebelt.
“Ma ootan teid pool kümme Astoria fuajees,” heitis ta ja lahkus hüvasti jätmata garderoobist.
Liz oli raevus. Mees käitus temaga nii nagu oleks ta mehe omand! Tuli paluma teda õhtusöögile, aga kas niimoodi korraldatakse kohtumist näitlejannaga? Mees oleks pidanud teda anuma, vaimustuma tema andest, täitma kõik tema kapriisid, aga tema… teatas lihtsalt aja ja koha ning läks ära “head aega” lausumata. Milline kasvatamatu mühakas!
Tütarlaps laskus oma armastatud toolile ja keerutas sellega pisut. Kui jätta kõrvale riivatud eneseuhkus, võis selle mehe visiiti ja eesseisvat õhtusööki lugeda tõeliseks seikluseks. Äkki ilmub ei tea kust meesterahvas, nägus nagu muinasjutuprints ja saladuslik nagu miljonär, kes käitub temaga, nagu oleks ta mingi odalisk. Oli, mille pärast muretseda, isegi kui sind on raske romantikuks nimetada!
Pärast selliseid mõtisklusi oli Lizi raev nagu käega pühitud. Teda kutsuti mitte ükskõik kuhu, vaid Astoriasse, linna kõige kallimasse restorani, millest ta nii palju oli mööda kõndinud ja mille sädelevad tuled alati tema südames kadedust tekitasid.
Kas tõesti avanevad nüüd need sädelevad paradiisiuksed tema ees? Juba ainuüksi selle eest peaks tundmatut tänama.
Loodan, et ta ei oota minu tänulikkust pärast õhtusööki, muretses Liz. Oh, proovigu vaid! Ma teen ta pihuks ja põrmuks!
Sõbrad-näitlejad ja Abe Doreen leidsid ta sellises otsustavas meeleolus. Mõistagi vaevas kõiki uudishimu.
“Täna õhtul lähen ma temaga Astoriasse!” teatas Liz pidulikult, märgates Abe’i pahameelt ja Kirki silmis armukadedust ning kadedust tütarlaste nägudel.
“Aga ole ettevaatlik,” ohkas Abe. “Mulle see tüüp ei meeldinud.”
“Mulle samuti mitte,” teatas Kirk raevukalt silmavalgeid välgutades. “Kui ta vaid sõrmeotsagagi proovib sind puudutada…”
“Saan sinutagi hakkama,” lõikas Liz ja pöördus näoga trümoo poole.
Määratud ajani oli jäänud vaid kaks ja pool tundi. Tal oli kohtumiseks vaja valmistuda!
Alguses mõtles Liz asetada tundmatu piinlikku olukorda, pannes jalga vanad teksad ning selga paigatud varrukatega särgi. Las selgitab uksehoidjatele, miks selline närakas naisterahvas püüab saada sisse Phoenixi kõige kallimasse restorani. Aga hiljem sai võidu soov hea välja näha ja Liz otsustas, et selleks puhuks sobib tema ainus kleit, mida mõningate mööndustega võis nimetada õhtukleidiks. Jätnud Abe’i ja teistega hüvasti, kiirustas Liz koju, väikesesse kulunud korterisse Phoenixi äärelinnas. See polnud just kõige sobivam elamine “diiva” jaoks, kuid ainus, mida Liz endale lubada sai.
2. peatükk
HILINEDES ETTENÄHTUD VEERANDTUNNI, lähenes Liz Astoriale põlvevärinata. Uksehoidja kõõritas umbusklikult tema poole, kuid ei lausunud sõnakestki. Surudes alla soovi talle keelt näidata, möödus Liz püstipäi ning tõukas jõuga rasket välisust. Talle ei kavatsenud keegi appi tulla, kuid ta ei olnud uksehoidja peale pahane. Ta ei peatanud teda – aitäh sellegi eest.
Luksuslik fuajee vapustas Lizi niivõrd, et ta tardus uksel, olles võimetu edasi astuma. Selles suursugususes tundis ta end väikese murjanina, kellel ei ole õigust edasi astuda mööda kohevat vaipa, istuda sametist diivanitele ja vaadata suurte kuldsete raamidega peeglisse. Tütarlaps mõistis ootamatult, et tema ainuke pidulik kleit oli õmmeldud seitse aastat tagasi ja seetõttu on tal ilmselt väga armetu väljanägemine.
Fuajees oli vähe rahvast. Keegi mees võttis administraatori letilt võtmed – restorani kohal asus Phoenixi parim hotell –, teine istus rahulikult tugitoolis ja luges ajalehte. Kaks sügava dekolteega õhtukleidis naist keerutasid peegli ees end vaadates ja tasakesi vesteldes. Liz püüdis kinni mõned mukitud daamide tema poole heidetud imestunud pilgud ja kaotas lõplikult meelekindluse. Oleks pidanud jääma kindlaks Meeletule Roosile. Vähemalt tunneks ta ennast seal inimesena.
“Saan ma teid millegagi aidata?” kuuldus tema kõrva juures kõrge meeshääl.
Liz pööras pead. Tema kõrval seisis tumedas ülikonnas mees. Tema nägu oli ilmetu, kuid hääletooni järgi oli selge, et kõige vähem soovib ta Lizi millegagi abistada. Tütarlaps taganes tahtmatult. Mees jälgis teda ükskõikselt, justkui endamisi arutledes, mida temaga peale hakata, kas tõsta ukse taha või saata kohale.
“Mul o-on s-s-siin k-kohting,” pomises tütarlaps.
“Tõesti või?”
“Ja-jah. Mind kutsuti,” lisas ta uhkelt.
Mehe põlglik naeratus oli nagu piitsahoop.
“Ja kes siis?” uuris mees tapva viisakusega.
Ja siin meenus Lizile, et ta ei tea oma salapärase austaja nimegi.
“Mister John Brown,” prahvatas ta esimese pähetulnud nime. “Aga kes teie õigupoolest olete?”
Liz lõi käed puusa ja püüdis solvunut teeselda.
“Ma olen Astoria valveülema vanemabiline,” vastas mees külmalt. “Jälgin spetsiaalselt seda, et sinusugused pisikesed meie kliente ei tülitaks.”
Nende sõnadega astus ta Lizi juurde, haaras tütarlapse küünarnukist ja tõukas teda ukse poole.
Tüdruk püüdis end välja keerata, kuid mehe haare oli raudne.
“Skandaal