Kuningriik kaasavaraks. Alice Wool
Читать онлайн книгу.
puna. Mehe toon ei jätnud mingit kahtlust selles, mida ta silmas peab.
“Teate mis, härra!” hüüatas tütarlaps. “Käige kus kurat oma luksuslike restoranide ja lollakate küsimustega. Ma ei maga meestega raha eest, kui te seda teada tahate. Ja teil pole absoluutselt millelegi loota!”
Liz hüppas püsti, olles valmis solvajale rusikatega kallale minema. Tal oli päris ükskõik, et nende lähedal oli tardunud mitte millestki aru saav ettekandja kandikuga. Las kogu restoranitäis rahvast vaatab neid ja kuuleb, mida ta sellele liiale läinud häbematule mehele ütleb!
Tundmatu vaatas hämmeldunult vihaseks muutunud tütarlast.
“Vabandust, Liz,” pomises ta tõustes. “Ma ei tahtnud… ma ei mõelnud…”
Kohmetus ilmnes nii väljendusrikkalt mehe ilusal näol, et tütarlaps tundis oma õiglast viha ühe hetkega lahtumas.
“Olgu,” pomises ta uuesti toolil istet võttes. “Ma ägestusin.”
“Te mõistsite mind lihtsalt valesti,” lausus mees rahustavalt, andes ettekandjale märku.
Too lähenes lauale ja hakkas taldrikuid lauale asetama. Lizil oli pisut ebamugav, kuid vaadates ettekandja tundetut nägu, otsustas ta mitte muretseda selle pärast, et too oli tema raevu tunnistaja.
“Saate aru, mul on põhjust teie elu vastu huvi tunda,” hakkas tundmatu rääkima, kui ettekandja oli lõpuks laua juurest eemaldunud.
Liz pomises midagi endale nina alla. Ta ei olnud nii uudishimulik, et ignoreerida imetlusväärset toitu, mis tema ees oli. Lihast levis sellist aroomi, et võttis sõnatuks!
“Mu nimi on Alexander Nayotos ja ma sõitsin Kreekast siia spetsiaalselt teiega kohtuma.”
Liz teritas kõrvu. Rodgers oli nimetanud teda kuidagi teisiti. Ilmselt ta lihtsalt kuulis valesti. Kreeklane? Sellepärast tunduski mehe näovärv talle kahtlane. Niimoodi päevitada pole võimalik, vedele või terve aasta rannas. Tasapisi jõudis temani lausutu mõte. Ta neelas kiiresti tükikese liha, mida oli mälunud, ja tegi suured silmad.
“Et mind näha?”
Liz hakkas valjusti naerma. Mees noogutas. Tema näol polnud naeratuse jälgegi.
“Te olete naljamees,” raputas Liz pead. “Kas on ikka vaja sellist asja välja mõelda? Olen oma elus palju naljakat kuulnud, kuid teie ületate kõik.”
“Öelge mulle, miss Morado,” Alexander pani kahvli kõrvale ja kummardus tütarlapse poole, “kas te kunagi tõsine ka olete?”
“Ainult siis, kui purjus olen,” vastas neiu naljatades, kuid märgates, et tema kaaslase kannatus on katkemas, eelistas vait jääda.
“Ma sõitsin Kreekast siia, et teid üles otsida,” ohkas Alexander. “Ja oleksin tänulik, kui mind katkestamata ära kuulaksite. Olen siin Constantin Demetriose, kõige tuntuma Kreeka ärimehe palvel. Teile ei ütle see nimi ilmselt midagi.”
“Just,” noogutas Liz. “Esimest korda kuulen.”
“Seda ma arvasingi.”
Alexander jäi mõttesse ja jõi pokaalist pisut veini. Liz märkas, et ta ei söö peaaegu mitte midagi. “Pean teile teatama, et härra Demetrios on teie isa.”
“Mida?”
Tütarlaps hakkas köhima, olles toidupala kurku tõmmanud.
“Härra Demetrios on teie isa,” kordas Alexander. “Kui te seitsmekuune olite, viis ema teid Kreekast Ameerikasse oma sugulaste juurde ja varjas tõtt teie päritolu kohta.”
“Miks?”
“Seda on parem temalt endalt küsida,” muigas Alexander. “Küllap oli tal selleks põhjust. Ta läks teie isaga kõvasti riidu ja otsustas temalt ära võtta võimaluse teiega kohtuda.”
Liz kuulas ettevaatusega. Mingisugune uskumatu lugu isast, kes elab Kreekas. Vähe tõenäoline. Kui saaks aru, millist kasu saab sellest see inimene, kui ma teda usun.
“Ma tean, et teil ei ole kerge mind uskuda,” noogutas Alexander tema mõtteid lugedes. “Kakskümmend aastat olete harjunud end sajaprotsendiliseks ameeriklannaks pidama.”
“Peaaegu kakskümmend kaks,” parandas Liz teda automaatselt. “Tegelikult on minu ema pooleldi hispaanlanna, pooleldi kreeklanna.”
“Isa järgi olete te kreeklane,” meenutas Alexander talle.
“Seda peab veel tõestama,” turtsatas tütarlaps. “Ema rääkis, et isa hukkus autoavariis, kui ma titt olin. Tal oli millegipärast ebameeldiv isa meenutada. Ta andis mulle oma perekonnanime ning sõitis koos minuga Brigstowe’i, kus elasid kõik ta sugulased.”
“Hämmastav, et kakskümmend aastat tagasi võeti provintsilinnakeses probleemideta vastu üksik lapsega naine, kelle laps kandis tema nime,” lausus Alexander rahulikult.
Liz punastas.
“Ema sugulased on suurepärased inimesed!” hüüatas ta. “Neil polnud asja rumalate eelarvamustega!”
“Kas tõesti? Aga kui nad on nii suurepärased, miks te siis viieteistkümneaastaselt kodust ära jooksite?”
Liz hammustas huulde. Olukord oli tõsisem, kui talle tundus. See kahtlane vastupandamatu naeratusega tüüp oli midagi tema minevikust üles nuhkinud. See pole sugugi mingi juhuslik teatrikülastaja, kes on tema mängust vaimustuses. Asi on tunduvalt tõsisem.
“Kui te seda jama ajate selleks, et mind kiiremini voodisse saada, siis olete kõvasti mööda pannud!” prahvatas ta.
Alexander raputas pead. Imestus tema silmis kainestas tütarlast pisut. Tundub, et ta eksis.
“Mul pole plaanis… hmm… teid voodisse viia,” lausus mees leebelt. “Võite minu suhtes täiesti rahulik olla. Teiega kohtun ma eranditult oma ülemuse Constantin Demetriose soovil.”
Mitte kunagi varem ei olnud Liz sellist piinlikkust tundnud. Mees räägib tema nagu aruta plikaga! Võite minu suhtes täiesti rahulik olla! Sellist asja kuulda on pisarateni solvav. Kas ta mehele siis mitte raasugi ei meeldi?
“Laduge oma ülesanne välja,” porises ta kurjalt. Viha tõttu kadus tal isegi isu. “Mul pole plaanis siin teiega terve õhtu istuda.”
“Olgu. Härra Demetrios palus mul teid üles otsida. Ta tahab teiega kohtuda.”
“Mida!” karjatas Liz juba teist korda õhtu jooksul.
“Loomulik soov isa jaoks, kas te ei leia?” uuris Alexander külmalt.
“Ei, ma ei leia!” lõikas Liz. “Isegi siis, kui teie jutt vastab tõele, ei mõista ma, miks ma peaksin jätma siin oma korda seatud elu ja tegemised ning kihutama mingile täiesti tundmatule maale!”
“Kas amatöörnäitleja kolmanda sordi teatris ongi teie jaoks korda seatud elu?” küsis Alexander irooniliselt.
Et mitte rumalusi rääkida, hakkas Liz meeletul kiirusel sööma. Amatöörnäitleja! Milline vapustav oskus on sellel mehel teisi alandada.
“Ma ei tahtnud teid solvata, miss Morado,” ütles Alexander pehmemalt, kuid tütarlaps isegi ei vaadanud tema poole. “Loomulikult on teil õigus omamoodi elada. Ma tahtsin teile lihtsalt öelda, et võite täiesti vabalt endale ühe väikese reisi lubada.”
Tehtud kurja oskas ta hästi siluda. Tema hääle võlu oli nii tugev, et Liz tundis, kuidas ta viha üle läks. Kui mees kogu aeg temaga nii lahkelt räägiks! Ta heitis Alexandrile altkulmu pilgu. Mees naeratas talle ja Liz unustas hetkeks, kes ta on, kellega ja kus nad asuvad. See mees omas tema üle täielikku võimu. Nagu keskaegne munk, võis ta sõnaga tappa või ellu äratada. Tema pilgust piisas, et solvuda või tunda end õndsuse tipul.
Oled suur fantaseerija, Liz Morado, tuletas tütarlaps endale meelde. Mees tuli asja pärast, aga sina kujutad endast ei tea keda. Hoia end vaos! Tal pole ju sinuga mingit asja.
“Rääkige mulle nüüd kõik otsast peale,” pobises tütarlaps