Kuningriik kaasavaraks. Alice Wool
Читать онлайн книгу.
naeratas, kuid Alexandri näos ei liikunud ükski lihas.
Täielik tüütus, otsustas tüdruk endamisi. Kuid ma ei saa absoluutselt aru, mispärast otsustas mu papake mind järsku meelde tuletada. Elas siiani murede ja sekeldusteta ning olekski võinud niimoodi jääda.
Alexander grimassitas. Milline viis ennast väljendada!
“Ühesõnaga, mida ta minust tahab?” prahvatas tütarlaps.
“Kas see tähendab, et isa soov oma tütrega tutvuda ei ole teie jaoks piisav?” muigas mees.
“Ma ei usu seda jama!” turtsatas Liz. “Tal on minult midagi vaja ja ma tahaksin teada, mida nimelt!”
“Härra Demetrios tahab teiega kohtuda,” ütles Alexander. “Ta palub teid enda juurde Stavrosi sõita.”
“Ta on hulluks läinud,” katkestas Liz, “kui arvab, et ma jätan kõik ja kihutan tema juurde jumal teab kuhu. Kui vana ta on? On see juba raugaea nõdrameelsus?”
“Härra Demetrios on kuuekümne kahe aastane,” vastas Alexander jahedalt. “Ja ma julgen teile kinnitada, et tema vaimsed võimed on palju paremad kui… enamikul selleealistel.”
Teil, tahtis ta ütelda. Liz ärritas teda oma käitumisega aina rohkem ja rohkem, kuigi alguses püüdis ta erapooletu olla. Kasvatamatu, ülekäte läinud tüdruk! Aga mida sellise ema lapsest ikka oodata! Päris kole mõelda, et selle häbematu kaela langeb uskumatult suur rikkus. Marcil on õigus. Ta pole seda ära teeninud!
“Teie isa on väga haige,” jätkas Alexander, “ja praegu tundub talle, et ta oli teie vastu ebaõiglane. Ta tahab teiega tutvuda ja oma süüd siluda.”
Liz süngestus. Ta oli lapsepõlves nii sageli unistanud isast, et too sai tema jaoks lausa muinasjutuliseks kujuks nagu jõuluvana või võimas ja jube Oz. Sellepärast tundus Alexandri ootamatu ilmumine millegi imelise ja teostumatuna. Ja ise on ta ka kuidagi ebareaalne. Liiga ilus ja rahulik.
“Mida ütlete, miss Morado? Härra Demetrios loeb tunde kohtumiseni. Kas valmistate talle pettumuse?” uuris Alexander külmalt.
“Järsku te petate mind?” kissitas Liz silmi. “Järsku on see mingi lõks?”
“Kellele teid vaja on?” muigas mees. “Miks ma peaksin teid petma?”
“Kust mina tean,” venitas tütarlaps solvunult. “Äkki kavatsete mind mingi vanamehe haaremisse müüa.”
Hetkeks kaotas Alexander kõnevõime. Tütarlaps loeb ilmselt kollast ajakirjandust. Kuigi… Mehe pilk libises hoolimatult mööda Lizi nägu, juukseid ja teravaid õlgu. Küllap mõni paša näeks teda oma haaremis. Ta näeks idamaise kuuriana väga hea välja. Surudes alla täiesti kohatut naeratust, lausus Alexander rahulikult:
“Keegi ei peta teid. Ma aimasin ette, et minu jutt võetakse vastu mõningase… hmm… umbusaldusega ja võtsin julguse võtta enne ühendust teie emaga. Viimase pool aastat on ta elanud teie majas Brigstowe’is.”
“Ma tean,” porises tüdruk. “Ma helistan vahel koju.”
Ta helistas tõepoolest. Kord või kaks aastas. Lihtsalt, et öelda, et ta on elus ja tal on kõik korras. Mitte sellepärast, et see kedagi huvitanud oleks, kuid Liz pidas seda oma kohuseks. Talle lihtsalt ei meeldinud ema kodust kätte saada. Elizabeth hakkas iga kord halama, kuid Liz teadis suurepäraselt, et ema ei tunne tegelikult ta vastu mingit huvi. Ükskord näiteks helistas ta koju oma sünnipäeval, kuid Elizabethile isegi ei meenunud see sündmus.
“Helistage koju,” tegi Alexander ettepaneku. “Rääkige inimesega, keda usaldate. Oma emaga.”
Teda usaldan ma kõige vähem, pidi Lizi suust juba pääsema. Kuid see jäiste silmadega brünett teab temast niigi palju.
“Võin ma kohe siit helistada?” küsis ta ettevaatlikult.
“Loomulikult,” noogutas Alexander. “Minu numbris…”
“Teie numbrisse ma ei tule,” oli Liz resoluutne.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.