Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
inimesi oli kutsunud enda juurde elama nii nende poeg, kes elas rohelises Highgate’i linnaosas Londonis, kui ka tütar, kes elas Ühendriikides Bostoni jõukas eeslinnas, kuid miski takistas neid lihtsama elu kasuks otsustamast. Mitsos oli tihti kuulnud, kuidas ta vanemad selle üle arutlesid.
Katerina heitis oma abikaasale põgusa pilgu.
„Isegi kui meile antaks nii palju teemante, nagu on ookeanis veepiisku, ei sunniks ka see meid lahkuma!” ütles ta oma pojapoja poole kummardudes ja tema käest kinni haarates. „Me jääme Thessaloníkisse seniks, kuni me sureme.”
Nende sõnade intensiivsus tuli poisile täieliku üllatusena. Vanaema silmad lõid hetkeks leegitsema ja täitusid seejärel pisaratega, kuid mitte nii, nagu vanainimeste silmad mõnikord ilma nähtava põhjuseta vesiseks muutuvad. Need olid kirepisarad, mis tema põske mööda alla veeresid.
Nad istusid seal mõnda aega vaikides. Mitsos oli täiesti liikumatu, olles teadlik üksnes sellest, et vanaema hoiab tugevasti tema randmest kinni. Mitte keegi ei rääkinud ega liigutanud. Ta vaatas oma vanaema silmadesse, lootes leida selgitust. Ta ei oleks kunagi arvanud, et vanaema on suuteline selliseks tundepuhanguks, ta oli mõelnud temast alati kui vagura iseloomuga südamlikust vanadaamist. Nagu enamik temavanuseid kreeka naisi lasi ta enamasti oma abikaasal esimesena rääkida.
Vanaisa katkestas lõpuks vaikuse.
„Me julgustasime oma lapsi minema välismaale haridust omandama,” ütles ta. „Sellel ajal oli see ainuõige samm, kuid me eeldasime, et nad tulevad pärast tagasi. Aga nemad jäid hoopis alatiseks sinna.”
„Ma ei teadnud…” ütles Mitsos vanaema kätt pigistades. „Ma ei teadnud, mida te vanaisaga tundsite. Isa rääkis ükskord natuke sellest, miks te tema ja tädi Olga ära saatsite, aga ma ei tea tervet lugu. Sellel oli vist midagi pistmist kodusõjaga?”
„Jah, ka sellel oli oma osa,” ütles vanaisa. „Võib-olla on paras aeg rääkida sulle kõigest täpsemalt. Muidugi juhul, kui sa oled huvitatud…”
„Loomulikult ma olen huvitatud!” ütles Mitsos. „Ma olen elanud terve elu nii, et olen oma isa minevikku ainult osaliselt teadnud ja pole oma küsimustele vastuseid saanud. Ma arvan, et ma olen nüüd piisavalt vana, eks ole?”
Vanavanemad vaatasid teineteisele otsa.
„Mida sa arvad, Katerina?” küsis vana mees.
„Ma arvan, et ta peaks aitama meil köögiviljad koju tassida, et ma saaksin lõunasöögiks tema lemmiktoitu, gemista’t, valmistada,” ütles Katerina säravalt. „Mis sa sellest arvad, Mitsos?”
Nad suundusid tänavale, mis viis mere äärest eemale, ning läksid mööda vanu kitsaid tänavaid kõige otsemat teed pidi Kapani turule.
„Ettevaatust, Yiayia,” ütles Mitsos, kui nad olid jõudnud lettide juurde, mille ees maas vedelesid mädanenud puuviljad ja mõned köögiviljad.
Nad ostsid läikivaid tulipunaseid paprikaid, rubiinpunaseid tomateid, mis olid ümmargused nagu tennisepallid, kõvasid valgeid sibulaid ja tumedaid punakaslillasid baklažaane. Müüja pani ostukotti teiste asjade peale kimbu koriandrit ja selle lõhn näis täitvat kogu tänava. Kõik need saadused nägid piisavalt head välja, et nad toorelt ära süüa, kuid Mitsos teadis, et tema vanaema muundab need külluslikeks isuäratavateks täidetud köögiviljadeks, mis oli olnud Kreekas tema lemmiktoit sellest ajast saadik, kui ta ennast mäletab. Tal hakkas kõht korisema.
Piirkonnas, kus müüdi liha, oli põrand liharaiumispakkudelt maha nirisenud verest ligane. Tuttav lihunik tervitas neid nagu perekonnaliikmeid ja Katerinale anti kiiresti üks lambapeadest, mis neid ämbrist jõllitasid.
„Milleks sa selle ostad, Yiayia?”
„Puljongi jaoks,” vastas ta.
„Ja kilo rupskeid, palun.”
Ta keedab pärastpoole patsas’e nime kandvat suppi. Vanaema võiks üksnes paari euro eest neid kõiki mitu päeva toita. Siin ei lastud midagi raisku.
„See on tõestatud pohmellirohi, Mitsos!” ütles vanaisa pojapojale silma pilgutades. „Seega su vanaema peab sinu huvisid silmas!”
Peale kümneminutilist jalutuskäiku piki Thessaloníki vana linnaosa lagunevaid tänavaid jõudsid nad vanavanemate elukohani. Nad peatusid välisukse juures tänavanurgal, et tervitada Dimitri parimat sõpra, tema koumbaros’t, kellel oli seal ajalehekiosk. Need kaks meest olid tundnud teineteist rohkem kui seitsekümmend aastat ja ükski päev ei möödunud ilma ägedate diskussioonideta viimaste uudiste teemal. Lefteris, kes istus terve päeva ajalehtedest ümbritsetuna oma kioskis, oli selle linna poliitilistest küsimustest paremini informeeritud kui keegi teine terves Thessaloníkis.
Nende kortermaja oli 1950-ndatel aastatel ehitatud inetu neljakordne hoone. Trepikoda oli küllaltki hele, seal olid kollased seinad ja reas neliteist lukustatud postkasti, iga korteri jaoks üks. Heledat kivipõrandat, mis oli tähniline nagu kanamuna, oli äsja puhastatud tugevalõhnalise desinfitseerimisvahendiga, nii et kui nad aeglaselt trepist üles vanapaari korteri poole läksid, hoidis Mitsos hinge kinni.
Trepikoda oli korteriga võrreldes heledalt valgustatud. Alati, kui nad välja läksid, jäid korteri aknaluugid suletuks, kuid tagasi jõudes paiskas Katerina nad lahti lootuses tuuleõhku sisse lasta. Akende ees olevad pitskardinad lasid ainult natuke valgust läbi. Siin oli alati hämar, kuid Katerinale ja Dimitrile just nii meeldiski. Otsene päikesevalgus pleegitaks nende tekstiile ja puitmööblit, mistõttu eelistasid nad oma kodus läbi kardinate immitsevat kahvatut valgust ja nõrgavatiliste elektripirnide hämarat kuma.
Mitsos asetas poekoti köögilauale ja vanaema pakkis nende ostud kiiresti lahti ning asus kohe hakkima ja viilutama. Lapselaps istus seda vaatama, olles lummatud tillukeste sibulakuubikute ühetaolisusest ja baklažaaniviilude korrapärasusest. Olles teinud neidsamu liigutusi kümneid tuhandeid kordi, oli Katerina täpne nagu masin. Mitte ükski sibularaasuke ei eksinud tema lõikelaualt lillelisele vakstule, vaid liikusid viimse kübemeni praepannile, millelt tõusis õhku auru, kui nad õliga kokku puutusid. Kui ta süüa tegi, oli ta nii väle nagu mõni temast poole noorem naine, liikudes köögis ringi tantsijale omase kiiruse ja nobedusega. Ta liugles mööda vinüüliga kaetud põrandat, liikudes korrapäraselt müriseva igivana külmkapi ja elektripliidi vahet, mille katkist ust tuli kõva pauguga lüüa, et see kinni seisaks.
Mitsos oli sellest tegevusest täielikult haaratud, aga kui ta pilgu tõstis, nägi ta vanaisa uksel seismas.
„Kas sa hakkad juba valmis saama, mu kullake?”
„Veel viis minutit ja kõik on küpsema pandud,” vastas Katerina. „Poiss peab sööma!”
„Muidugi peab. Tule, Mitsos, jäta oma vanaema hetkeks üksinda.”
Noormees järgnes vanaisale hämarasse elutuppa ning istus tema vastu polsterdatud, puidust raamiga tooli. Kõigil toolidel olid seljatoel tikitud kaitsekatted, kõik ülejäänud pinnad olid aga kaunistatud valgete heegeldatud linikutega. Elektrikamina ees seisis väike sirm, millel oli aplikatsioonitehnikas lillevaas. Mitsos oli terve oma elu näinud, kuidas vanaema käsitööd teeb, ja ta teadis, et kõik need asjad on tema kätetöö. Ainus hääl toas oli kella vaikne rütmiline tiksumine.
Vanaisa selja taga riiulil olid reas raamitud fotod. Suurem osa neist kujutas Mitsost ennast või tema Ameerika nõbusid, ent seal olid ka pulmapildid – tema vanemate ning samuti tema tädi ja tädimehe oma. Ja veel üks raamitud foto − väga tõsiametlik portree tema vanavanematest. Oli võimatu öelda, kui vanad nad selle pildi tegemise ajal olid olnud.
„Me peame sinu vanaema ära ootama, enne kui me alustame,” ütles vanem Dimitri.
„Jah, muidugi. See on ju Yiayia, kes loobuks kotitäiest teemantidest, et saaks siin elada, eks ole? Ta paistis lausa vihastavat mõtte peale, et peaks siit kunagi ära minema. Ma ei tahtnud teda solvata!”
„Sa ei solvanudki teda,” lausus vanaisa. „Ta lihtsalt erutub kergesti, muud midagi.”
Katerina tuli üsna varsti tuppa, olles