Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
tõsi, et Olga vajas voodis rohkem ruumi, ent Konstantinose jaoks oli veelgi olulisem põhjus kerge vastikustunne Olga moondunud keha suhtes. Ta tundis oma naise veel vaevu ära. Kuidas küll oli see mannekeen, kellega ta oli abiellunud ning kellel olid saledad puusad ja vöökoht, mis mahtus tema enese kahe käe vahele, muutunud kellekski, keda ta ei suutnud peaaegu puudutadagi? Tema pingul nahaga pallikujuline kõht ja tohutu suured tumedad nibud olid eemaletõukavad.
Nende viimaste nädalate jooksul, mil Olga lebas unetult, lugedes erinevate kellade mitte päris üheaegseid lööke, kuulis ta sageli trepil vaikset sammumüdinat ja peaaegu hääletut ukse sulgemist koridori lõpus. Ta kahtlustas, et pärast seda, kui tema oli voodisse läinud, lipsas Konstantinos välja ja külastas diskreetselt mõnda linna peenemat bordelli. Ta ei tundnud isegi mitte hetkeks, et tal oleks olnud õigus väljendada rahulolematust. Ehk võidab ta ühel päeval mehe tähelepanu tagasi.
Olga teadis, et Konstantinos oli abiellunud temaga tema ilu pärast. Ta ei loonud endale illusioone – ta oli linna ühe parima rätsepa juures mannekeenidena töötavate tüdrukute seast justkui iludusvõistluselt välja valitud. Olles ilma kaasavarata – tema mõlemad vanemad olid surnud, kui ta ei olnud veel kümnenegi –, tundis ta, et tal on teatud mõttes vedanud. Paljud Thessaloníkis töötavad modellid leidsid ennast lõpuks linna kiiresti kasvavast punaste laternate rajoonist.
Ent ometi mõtiskles ta selle üle, mis tunne oleks olnud abielluda armastuse pärast, ning taipas, et tema ilu oli ta samal ajal nii päästnud kui ka vangi mõistnud. Olga teadis, mis tunne on olla tarbeese, nagu rull siidi või kullatud kujuke, ostetud ja vaatamiseks välja pandud.
Vanemaks saades hakkas ta mõistma, mil moel füüsiline veatus võib ka koormaks olla, ent kui ta selle täiuslikkuse kaotas, valdas teda korraga rahutus. Ta oli viimastel kuudel üha kasvava ärevusega jälginud oma keha paisumist, veenide laienemist, naba esiletungimist ja kõhu pundumist, kuni nahk oli viimase piirini veninud ning selle pealmine kiht näis kohe lõhenevat, jättes nahale tosinate kaupa heledaid jooni, mis olid nagu aknaklaasi mööda alla voolavad vihmapiisad.
Olgugi et iivelduse tõttu, mida ta tundis, ei söönud ta peaaegu mitte midagi, jätkas tema keha paisumist. Igal hommikul, kui Pavlina punus oma emanda eebenikarva juuksed palmikusse ja põimis need ümber tema pea, rääkisid naised teineteise peegelpildiga.
„Te olete ikka sama ilus, nagu te alati olete olnud,” kinnitas Pavlina talle. „Te olete ainult keskelt natuke ümaram.”
„Ma tunnen ennast pundununa, Pavlina. Üldsegi mitte ilusana. Ja ma tean, et Konstantinos ei talu mind enam.”
Pavlina tabas peeglist Olga pilgu ja nägi, kui kurb ta on. Õnnetuna oli Olga vaat’ et veelgi ilusam. Niisketena paistsid tema tumeda siirupi karva silmad veel sügavamad.
„Ta pöördub teie juurde tagasi,” ütles Pavlina. „Niipea kui laps on sündinud, loksub kõik oma kohale tagasi. Küll te näete.”
Pavlina teadis oma kogemusest, mida ta räägib. Ta oli enne kahekümne kahe aastaseks saamist ilmale toonud neli last ning pärast kolme esimest sünnitust oli ta elavaks tõestuseks selle kohta, et naise keha rasedusaegne dramaatiline paisumine võib taanduda. Ent neljanda raseduse järel kaotas tema keha siiski lõpuks oma elastsuse. Olga heitis pilgu oma majapidajanna kehakujule, mis sarnanes rohkem kui tema enda keha kellegagi, kes hakkab kohe sünnitama.
„Ma loodan, et sul on õigus, Pavlina,” ütles ta, pannes kõrvale riidetüki, millele ta oli aeglaselt ja saamatult äärekanti kinnitanud.
„Millal täpsemalt te selle valmis kavatsete saada?” narritas Pavlina, kui ta selle väikese linakese kätte võttis, et oma emanda kätetööd uurida. „Beebi peaks sündima sellel kuul, eks ole? Või oli see järgmisel aastal?”
Olga tikkimisoskused ei olnud kuue kuu jooksul peaaegu sugugi paranenud. Nõel libises tema higistavate sõrmede vahelt maha ja nii mitmelgi korral oli ta ennast nõelaga torganud ning verepiisakesed olid kreemikat linast riiet määrinud.
„See on üks pusserdus, eks ole?”
Pavlina naeratas ja võttis riide tema käest ära. Ta ei saanud seda eitada. Olga käed ei olnud tikkimiseks mõeldud. Ehkki tema sõrmed olid peenikesed ja kaunid, ei olnud ta nõela käsitsemisel osav. Tema jaoks oli see kõigest tegevus, mille abil aega surnuks lüüa.
„Ma pesen selle puhtaks ja lõpetan seejärel teie eest ära, eks ole?”
„Aitäh, Pavlina. Kas sa teeksid seda?”
Kõigi nende kuude jooksul oli Olga ennast ebamugavalt tundnud, kuid selle augustikuu hommiku varastel tundidel võttis kärsitus tema üle võimust. Ta ei suutnud enam mitte ühte minutit rahulikult lebada. Tema selg valutas istudes rohkem kui seistes ja kõht, mis oli umbes nädal aega järjest olnud pehme, läks pingesse. Iga natukese aja tagant pidi ta valu tõttu peaaegu meelemärkuse kaotama. Tema aeg oli lõpuks kätte jõudnud.
Kuigi oli laupäev, läks Konstantinos nagu tavaliselt kell kuus kolmkümmend oma kontorisse.
„Nägemiseni, Olga,” ütles ta, tulles naise magamistuppa hetkel, mil kokkutõmbed kõhus olid viivuks taandunud. „Ma olen müügisaalis. Pavlina võib kellegi mulle järele saata, kui sa mind vajad.”
Olga püüdis naeratada, kui mees oma käe tema käele asetas. See žest oli mõeldud naise rahustamiseks, ent oli nii põgus nagu sule puudutus, vormitäiteks tehtud liigutus, mis pani Olga tundma ennast pigem veelgi vähem armastatuna. Mees paistis naise valu mitte märkavat ja tundus, et ta ei olnud tähele pannud neid tasaseid oigeid, mida Olga tema tuppa astudes kuuldavale tõi.
Ent kui valulained ta peatselt enese alla matsid, siis Olga lausa ulgus ning hoidis Pavlina käest kramplikult kinni, nii et tema sõrmedest jäid majapidajanna käele jäljed. Selline kohutav piin võis tähendada küll üksnes elu lõppu, mitte selle algust.
Möödakäijad kuulsid juhuslikke ahastavaid karjeid, ent sellised hääled olid siin linnas tavalised ning trammide ja veovankrite kolina ja tänavakaubitsejate hõigete kakofoonia neelas need enda alla. Kell kümme lasi Pavlina kutsuda doktor Papadakise, kes kinnitas, et laps sünnib peagi. Konstantinos Komninose ühiskondlik positsioon tähendas seda, et doktor jääb sinna seniks, kuni laps on õnnelikult sündinud.
Sünnituse viimastel tundidel ei lasknud Olga mitte hetkekski Pavlina käest lahti. Ta kartis, et muidu kistakse ta halastamatult pimedasse valust moodustunud tunnelisse, mis lõikab ta maailmast ära.
Vaba käega pühkis Pavlina oma emanda laupa jaheda veega, mida köögist vahetpidamata juurde toodi.
„Püüdke teha nii, et ta natukene lõdvestuks,” andis doktor Pavlinale nõu.
Majapidajanna teadis oma kogemustest, et siis, kui valu su keha kaheks tükiks rebestab, on see absurdne soovitus. Ta oleks tahtnud arstile öelda, mida ta arvab, kuid sellel ei olnud mõtet. Ta hammustas endale huulde. Mees oli seitsmekümnendates eluaastates. Ükskõik kui mitmeid tuhandeid lapsi ta oma karjääri jooksul ka vastu võtnud oli, ei suudaks ta iialgi isegi ligilähedaselt ette kujutada, mida Olga läbi elas.
Voodi oli higist, veest ja sellest vedelikust, mis Olga kehast nagu tulvavesi välja purskas, märg. Olgal oli tunne, nagu triiviks ta teadvusetusesse, ning ta mõtles selle unenäo peale, mida ta juba nii palju nädalaid tagasi oli näinud – ja mis oli viimastel päevadel mingil kujul sageli kordunud.
Doktor oli ennast mugavasse tooli istuma sättinud ja luges ajalehte, vaadates vahetevahel oma taskukella ja heites seejärel pilgu Olgale. Tundus, justkui jälgiks ta Olgat, kuid võib-olla ta üksnes rehkendas, kui palju aega kulub, enne kui ta lõunat süüa saab.
Kuna paksud kardinad olid peaaegu täiesti ette tõmmatud, oli tuba enam-vähem pime. Doktor hoidis oma ajalehte kõrgel, et püüda neid valguskiiri, mis siiski leidsid tee tuppa. Alles siis, kui Olga karjed olid sellised, et need oleksid võinud peegli purustada, tõusis ta püsti. Jäädes niisugusele kaugusele, kus tema äärmiselt puhas hele ülikond ohtu ei satu, hakkas arst juhiseid jagama.
„Ma näen beebi pead. Te peate nüüd pressima, kyria Komninos.”
Mitte