Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.Konstantinos, see on kõigest üks väike plekk…”
„Kui me tahame pruutkleitide kangaid päästa, siis need peavad olema kasutuskõlblikud, ning see siin maksab tuhandeid drahme meeter!”
„Jumala eest, mis tähtsust sel on? Mina isiklikult ei saa aru, miks sa ei ole kodus oma naise ja lapse juures!”
„Sellepärast, et ma tean, et nad on väljaspool ohtu. Aga see müügisaal ei pruugi olla. Ma olen töötanud selle äri heaks seitse päeva nädalas, parima osa oma elust. Isegi kui sina, Leonidas, seda ei taipa, siis mina mõistan selle väärtust, mis meil siin on. Ja meie isa mõistis ka.”
„Mitte ükski neist ei ole mitte midagi väärt, kui me neid siit välja ei vii,” segas vahele vana mees.
Ta oli just olnud väljas tänaval, kus lõhn oli nüüd tugevam, rahvamassid näisid suuremad ja kui ta seda ette ei kujutanud, siis ka kuumus tundus olevat suurem.
„Ma ei usu, et meil on kuigi palju aega.”
Kaks venda vaatasid teineteisele otsa, mõlemad teise suhtumisest raevunud.
Leonidas võttis põrandalt tumeda sameti rulli ja läks välja tänavale. Tasosel oli õigus. Nad kõik pidid siit välja minema.
Ta lasi kangal kärule kukkuda, tormas tagasi sisse ja haaras Konstantinosel käsivarrest.
„Me läheme, nüüd.”
Leonidas lausa tundis oma venna vastumeelsust tema puudutuse suhtes.
Ta tiris teda väljapääsu poole ja isegi siis võttis Konstantinos aega, et uks kolm korda lukku keerata. Selleks ajaks oli Tasos suure pingutusega käsikäruga tänava lõppu jõudnud ja pööras paremale Egnatia tänava poole. Õhk oli nüüd suitsust paks ja kuulda oli tule pragisemist.
Mõne aja pärast jõudsid nad vanale mehele järele ja nägid kõnniteel kangastest moodustunud püramiidi. Möödakäijad tüürisid ennast viisakalt takistusest mööda, olles ohust eemale liikudes süvenenud omaenda teekonda.
„Me peame kogu kraami sisse viima,” kihutas Konstantinos neid tagant.
„Ja kes täpsemalt peaks varastama tükikese sametit?” nähvas Leonidas.
Rätsep aitaski juba Tasosel materjali oma töökotta viia ning peagi oli keset põrandat massiivne peaaegu kahesajast rullist koosnev riit. Konstantinos ignoreeris kangekaelselt oma venna küsimust. Tema ümber oli nüüd piisavalt inimesi, kes järgisid tema juhtnööre vastu vaidlemata.
Järsku kõikus maa nende jalgade all ja terve rätsepatöökoda, vundamendini välja, rappus. Hetk tagasi oli see koht tundunud turvalise paradiisina, kuid nüüd tormasid kõik – rätsep, tema perekond, mõlemad Komninosed ja Tasos – tagasi tänavale. Kusagil linnas oli toimunud plahvatus ning keset üha suurenevat kaost ja hirmu kohe ka teine ning seejärel kolmaski.
Tule eest eemale ruttavad inimesed paistsid sammu kiirendavat.
„Seda teevad välismaalastest sõdurid,” ütles üks mees neile möödudes. „Nad hakkasid hooneid õhku laskma.”
Tegemist ei olnud hullumeelsuse ilminguga, vaid see oli ainus viis tule peatamiseks. Linnas, kus valitses äärmine veepuudus, oli tuletõkkeriba loomine ainus lahendus, mis suudeti välja mõelda, ning liitlaste sõdurid olid linnale appi tulnud.
„Loodetavasti see täidab oma eesmärgi,” ütles Konstantinos. „Ma arvan, et me peaksime nüüd minema hakkama. Minu naine sünnitas mõned tunnid tagasi lapse.”
„Palju õnne, kyrios Komninos! Milline meeldejääv päev!” ütles rätsep.
„Jah, siiamaani on olnud küll!” vastas ta kergelt naeratades. „Kui jumal tahab, siis me oleme homme tagasi, et kõik see kraam teie teelt eest ära viia.”
Lõpetuseks pöördus ta Tasose poole.
„Kas sa kontrolliksid müügisaali ja tooksid mulle aruande?”
Tasos noogutas.
„Ma arvan, et me peaksime nüüd minema hakkama,” kiirustas Leonidas tagant, olles hämmeldunud oma venna veendumusest, et kõik on hästi. „Kas sa ei taha minna Olgat rahustama?”
„Ma olen kindel, et temaga on kõik korras. Pavlina on ju temaga. Ja kas imikud ei maga mitte peale sündimist tükk aega?”
„Ma ei tea,” vastas Leonidas. „Mul ei ole nendega kogemusi. Aga ma olen kindel, et praeguseks ajaks on kõik tulekahjust teadlikud.”
Viimase tunni jooksul oli Leonidas hakanud üha enam Olga pärast muretsema. Ta oli umbusuga jälginud oma venna täielikku hõivatust nende äriga. Kuidas ta võis oma ilusa naise ja nende vastsündinud poja vastu nii hoolimatu olla? Kui tema oleks abielus kellegi sellisega nagu Olga, siis oleks naine tema elu keskpunktiks.
Nad suundusid mere poole ja kõndisid mööda promenaadi. Kõik näis olevat just nii, nagu see ikka oli olnud, elegantsed villad esplanaadi ääres ja laevad lahel vaikides üksteist vaatamas.
Õhus hõljus kirbe hais, aga nüüd, mil päike oli loojunud, sulandus õhu nõgisus õhtutaevaga ühte. Sellega kokkusobimatult pakuti hotellis klientidele õhtusööki ja kohvikulaudade taga istusid segamatult oma jooke rüüpavad inimesed. Näis, et Thessaloníki oli jagunenud kaheks eraldi seisvaks maailmaks. Egnatia tänavast lõuna pool olevad inimesed olid küll põlengust teadlikud, ent enda turvalisuses kindlad. Nad ei saanud kuidagi abiks olla ning nende kohus oli jääda rahulikuks.
Tasos liikus nüüd tagasi põhja poole. Kui ta tundis tugevat praetud lamba lõhna, oli talle selge, et süttinud peab olema lihaturg, ning mõned tänavatel jooksvad hullunud lambad kinnitasid seda.
Vabalt jooksvate kariloomade nägemine oli juba niigi veider, kuid seejärel nägi ta läbi õhu enda poole lendamas hiiglaslikku lindu. Kui see kõigest mõned sentimeetrid temast eemal maandus, taipas ta, et see oli tegelikult tool. Selle kolm jalga murdusid kukkumisel. Tänav oli mahajäetud varaga risustatud ja isegi nüüd loopisid põgenejad akendest välja asju: õmblusmasinaid, laudu, kapikesi… Inimesed olid saanud aru, et nad ei tule oma kodudesse enam kunagi tagasi, ja maad oli võtnud meeleheide.
Sõgeda kuulekusega, mis on omane inimesele, kes on rohkem kui poole sajandi jooksul teeninud elatist tänu ühele perekonnale, oli Tasos võtnud nõuks oma ülemuse korraldus teoks teha. Kui vastassuunas liikuvate inimeste mass tema tee tõkestas, taandus ta ukseavasse, ent viimaks jõudis ta pika tänava lõppu, kus paiknes nende äri. Ta nägi läbi ülemise akna leeke, kuid maja esikülg oli veel puutumata.
„See ei võta kaua aega,” mõtles ta endamisi, „lihtsalt jookse sisse ja haara tellimusteraamat.”
Ta teadis, et see on üks kyrios Komninose peamisi muresid, ja lükkas võtme lukuauku.
Majas sees oli tuli justkui süüa otsiv koletis tülli- ja taftirullid ahnelt nahka pistnud, enne kui asus ruttamata villasest ja raskest linasest riidest koosneva, rahuldust pakkuva pearoa kallale. Rull rulli järel muutus tuhaks. Nad põlesid nagu tikud toosis, üks rull süütas järgmise.
Lähemal olijad võisid näha, kuidas hoone aknad kuumuse survel järsku eest lendasid. Isegi kui hoones oleks lõhkeainet hoitud, ei oleks see saanud põhjustada võimsamat plahvatust. Klaasitükid paisati õhku, kust nad surmava killuvihmana alla sadasid. Hoone ja kogu selle sisemus oli täielikult hävinud.
Samal ajal kui tulemöll Tasose neelas, olid vennad juba peaaegu Niki tänavale jõudnud.
Nad olid oma sihtpunktist vaid kahe villa kaugusel, kui Konstantinos heitis pilgu vasakule, pimedale kõrvaltänavale, ning nägi selle lõpus tulekuma. Oma õuduseks mõistis ta, et tuli oli teinud seda, mida mitte keegi võimalikuks ei pidanud. Tuli oli ületanud Egnatia tänava. Nüüd oli kõik teisiti.
Tuul oli suunda muutnud ja puhus tuld jõuliselt lõunasse massiivse linnaosa poole, kus paiknes enamus Thessaloníki ärihoonetest ja suursugusematest elamutest. Miski ei suutnud seda peatada. Mitte ainult tema kodu ei olnud ohus, vaid mis tema jaoks veelgi hullem, ka tema laohoone, suurim kangaladu terves Kreekas,