Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
kus näis olevat rohkem loomi kui inimesi ning kus ta tundis ennast nii ahistatult nagu siga sulus.
Doktor Papadakis ilmus varsti Irini tänavale. Ta ei olnud kunagi varem linna selles osas käinud ning niisamuti nagu Konstantinos Komninoski ei vaevunud ta oma vastikustunnet varjama. Kogu tema lühikese visiidi jooksul oli tal selline näoilme nagu inimesel, kes on teel järgmisse sihtpunkti.
Ta vaatas ema ja lapse üle ning kuulutas otsekohe, et asi on ema rinnapiimas. Seda ei ole küllaldaselt. Nad peavad Dimitri jaoks amme leidma.
Olga nõustus selle diagnoosiga mõningase kurbusega. Ta oli nii väga nautinud oma beebi toitmisega kaasnenud lähedust, kuid ta teeb seda, mis on lapsele parim.
Sellisel ülerahvastatud tänaval elamise eeliseks oli asjaolu, et alati leidus läheduses keegi, kelle poole pöörduda, kui oli vaja king ära parandada, rott kinni püüda või kiri linna teise otsa viia. Lahendus Dimitri toitmise murele oli sealsamas käeulatuses.
„Ma olen peaaegu lõpetanud Eliase imetamise,” ütles Roza. „Aga mul on küllalt piima. Kas sa tahad, et ma võtaksin üle?”
See näis maailma kõige loomulikuma asjana.
Seega juba järgmisel päeval imetati Dimitrit hoopis ühest teisest rinnast. Tema kõht oli jälle täis ja ta hakkas taas oma ema pidevalt naeratava ja imetleva pilgu all kosuma. Olga ei avaldanud oma abikaasale amme isikut. Ta teadis, et mees ei kiidaks seda heaks.
Isegi sellel tänaval, mis rikastele võis näida vaene, oli tugev kogukonnatunne. Külg külje kõrval elamine muutis igaühe veelgi tolerantsemaks, mitte vastupidi.
Kõik lapsed – kristlased, moslemid ja juudid – mängisid koos. Sõltumata sellest, kas nad ajasid üksteist taga lähedalasuva kiriku või mõne minareti juures, mis ikka veel linna kohal kõrgus, või ronisid sünagoogi varemetel, ei olnud neist kellegi jaoks oluline, et tegemist oli pühakodadega. Selle usu nimi, mida nad esindasid, oli veelgi vähem tähtis.
Nad teadsid, et nende vahel on teatud erinevused. „Miks sa, Isaac, ei või rääkida samamoodi nagu meie?” narris üks kristlasest poiss. „Ja miks sina ei või laupäeval välja mängima tulla?” narriti ka moslemi poisse. „Ma kuulsin oma isa ütlemas, et sinu onu oli eile õhtul purjus!” „Ja siis? Minu ema ütleb, et senikaua kui ta ise rakit9 ei osta, on kõik hästi!” Niimoodi nad elasid seal Irini tänaval, tolerantselt ja paljude asjade suhtes silma kinni pigistades.
Novembris toimus linnas kohtuprotsess, mida kõik suure huviga jälgisid. Abielupaari, kes elas selles majas, millest tuli eeldatavasti alguse sai, süüdistati tahtlikus süütamises. Konstantinos, kes külastas oma naist Irini tänaval nüüd harvemini kui kord nädalas, juhtus kohtuotsuse langetamise päeval sisse astuma ning oli tuliselt seda meelt, et selle tulekahju puhul oli tegemist seadusevastase teoga.
Abielupaar kuulutati süütuks, kuid Konstantinose jaoks oli loomuvastane uskuda, et sellise katastroofi puhul võiks olla tegemist juhusliku sündmusega, ning tal oli vaja kedagi, kellele oma kaotustest põhjustatud viha suunata.
„Seega me peaksime uskuma, et meie linna hävitamine oli lihtsalt õnnetus?” ütles ta rusikaga vastu lauda lüües.
See küsimus ei vajanud vastust. Olga ei söandanud neil päevil oma abikaasaga mitte milleski eriarvamusel olla, kuigi ta uskus, et fakt, et see abielupaar kaotas kõik, mis neil oli, viitab nende süütusele.
Sellel hommikul Konstantinos vaevalt märkaski oma naist ja last. Tal jätkus silmi üksnes ajalehe jaoks. Olga seisis pliidi ääres ja segas oma abikaasa kohvi ning täheldas, et mehe viha ja briki’s10 oleva tumeda vedeliku keemispunktini jõudmiseks kulus täpipealt sama palju aega. Ta valas joogi tillukesse tassi, pani selle mehe kõrvale lauale ja astus eemale.
Puupaljaks jäänud põgenike õigeksmõistmine ei olnud selle päeva ainus oluline uudis.
Kuu aja jooksul oli iga päev tulnud teateid sündmuste kohta, mis olid põhjustatud Kreekas valitsevast tugevast lõhestatusest. Vahetult enne laastavat põlengut oli kuningas Konstantinos maalt lahkunud ja tema asemele astus tema teine poeg Alexander, kes oli Venizelost toetades oma isale vastu astunud. Venizelos, kes oli taas kord peaminister, oli pärast armee puhastamist rojalistidest viinud ainult näiliselt ühtse Kreeka liitlaste poolel sõtta. Selle tulemusena oli Leonidas Komninos läinud Kreeka põhjaossa Makedoonia rindele võitlema.
Sõjaväevormide õmblemiseks vajalike kangaste muretsemine oli Konstantinos Komninose jaoks osutunud heaks äriks. Iga konfliktiaegne päev oleks võinud tuua talle suuri rikkusi. Kui ta oma ärile uuesti jalad alla saaks, oleksid miljonid drahmid tema omad, ja kuigi linna infrastruktuuris valitses kaos, suudaks ta olukorra oma huvides ära kasutada.
Olga vaatas, kuidas ta abikaasa ajalehe kiiresti läbi sirvis, teistele selle päeva uudistele vaevalt pilku heites. Ta ei kavatsenud kulutada kuigi palju aega sõjasündmuste üle mõtisklemiseks, olgugi et tema enda vend oli rindel vägesid juhatamas. Praegusel hetkel huvitas teda üksnes tagasipääsemine laohoonesse, kus sellel päeval tellinguid püstitati.
Komninos neelas oma kohvi ainsa lonksuga alla ja tõusis seejärel püsti, suudles Olgat kergelt põsele ja puudutas beebi pead. Dimitri, keda Olga hoidis oma vasaku õla vastas, oli sügavas unes ja ei teadnud kõigist maailma hädadest mitte midagi. Roza Moreno oli just ära läinud ja kulub veel mitu tundi, enne kui beebi virgub. Tema rahulolu ja süütus olid täielikud.
„Kas teil on siin kõik hästi? Kuidas beebi magab?” Küsimused paiskusid mehe suust üksteise järel ja ükski neist ei eeldanud vastust. Tal oli minekuga kiire ja Olgal ei olnud mingit soovi teda kinni pidada.
„Laohoone peaks mõne kuu pärast valmis saama,” ütles Komninos.
„Ning seejärel tuleb ära lahendada müügisaali küsimus. Pärast seda vaatame, mis majaga teha annab.”
Ja seejärel oligi ta läinud. Olga seisis ukselävel ja vaatas, kuidas see vilgas kuju kiiresti mööda munakivisillutisega tänavat eemaldub. Tema tume hästiistuv ülikond ja viltkübar paistsid Irini tänava elanike riietuse seas silma. Aga mis Olgat kõige rohkem puudutas, oli see, et mehe kõnnak oli peaaegu jooksuks muutunud. Ta ei suutnud piisavalt kiiresti minema pääseda.
Kuud möödusid Irini tänaval õnnelikult. Õhutemperatuur oli langenud ja seetõttu veetsid kõik rohkem aega pigem siseruumides kui tänaval. Roza Moreno käis nende juures viis korda päevas ning peale pärastlõunast toitmist jäi sageli veel umbes tunnikeseks sinna, olles võtnud oma poisid endaga kaasa.
Teistel päevadel läksid Olga ja Pavlina kõrvalmajja Morenode juurde ning kyria Ekrem oma tütardega ühines nendega. Võbiseva küünlatule valgel algas lugude jutustamine. Kohvi kõrvale pakuti alati suur tükk toupishti’t ehk meest ja kreeka pähklitest valmistatud kooki, mille Roza oli küpsetanud traditsioonilise juudi retsepti järgi. Eliast süles hoides jutustas Roza lugusid sellest, kuidas tema esivanemad rohkem kui neli sajandit tagasi Kreekasse olid saabunud. Ta rääkis niimoodi, nagu oleksid nad just sellesama päeva hommikul paadist maale astunud.
„Meid oli kakskümmend tuhat, kes kõik Hispaaniast välja saadeti,” ütles ta kerge solvumisega, „aga kui me Thessaloníkisse jõudsime, oli sultan äärmiselt rõõmus. „Kui rumalad need katoliku monarhid küll on, et nad juudid minema saadavad. Türgi on seda rikkam, et nad siin on, ja Hispaania on seda vaesem!” oli ta hüüdnud.”
Mõnikord poetas ta jutu sisse mõne espanjoolikeelse väljendi, mille ta siis ära tõlkis.
„Ja meie arv kasvas siin jõudsalt, moodustades suurima osa rahvastikust! Siin oli palju sünagooge ja Thessaloníkit hakati kutsuma ka la Madre de Israel’iks.”
Kuidas talle küll meeldis rääkida!
„Me taaslõime siinsamas Thessaloníkis kuldse ajastu, nagu meil kunagi Hispaanias oli olnud, ning me leidsime siit eest tuttava religioonide segu: moslemid, kristlased ja juudid. Me kõik oma erinevate uskudega elasime rõõmsalt koos. Siin oli isegi samasugune kliima ja sama toit – granaatõunad!” ütles ta naeratades.
Sauli
Türgi traditsiooniline aniisiliköör.
Kreeka kohvi keetmiseks mõeldud anum.