Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
oleme niimoodi kerge sihtmärk, kas pole?” ütles üks noorematest ajateenijatest oma vormipluusi näppides.
„Keegi ei ole türklaste eest kaitstud,” vastas tema kapten. „Aga arvatavasti oleks ohutum, kui me üksteisest eralduksime ja läheksime sadamasse erinevaid teid pidi. See muudaks meid vähem märgatavaks.”
„Kus me kohtume?”
„Minge ükskõik millise laeva peale, kuhu aga pääsete. Ja me näeme üksteist taas Thessaloníkis.”
See oli ootuspärane lahkuminek pärast kahte üksteise seltskonnas veedetud aastat. Nüüd pidid nad kõik ise enda eest seisma. Leonidas vaatas, kuidas tema rügemendi räbaldunud jäänused ühinesid kiiresti mere poole liikuva inimjõega. Peagi ei olnud enam võimalik vahet teha, kes neist on kes.
Enne oma meestele järgnemist vaatas Leonidas selja taha. Tulest ja suitsust moodustunud sambad tõusid kõrgele õhku. Maad, millel ta seisis, raputas korraga plahvatus ning seejärel kuulis ta mingi hoone kokkuvarisemisest tekkinud mürtsatust, klaasi purunemist, kukkuvate kivide mütsatusi. Nii nagu tuhanded teised inimesed tundis temagi, et sellest leegitsevast linnast pääsemiseks hakkab aeg otsa saama.
All sadamas võitlesid linnaelanikud ja põgenikud kohtade eest ükskõik millises paadis. Kuigi kõik oli alanud täiesti tavaliselt – inimesed olid vaikselt järjekordades seisnud, lootusrikkalt kohta oodanud –, oli sellest nüüdseks saanud kaos. Kuna linn oli leekides ja kõigest mõnisada meetrit eemal pandi toime jõledusi, võttis võimust paanika. Iga uue inimese lisandumisega rahvamassi, mis oli nüüd surutud kõigest ühe kilomeetri laiusele ja mõnesaja meetri pikkusele maa-alale, muutus hirm üha suuremaks. See oli katastroof.
Kuna ta oli üksinda ja asjadest koormamata, oli Leonidasel võimalik ennast rahvahulga keskele manööverdada. Ta nägi merel väikesi sõudepaate, mille peal olid kõrged toolide, madratsite ja kohvrite kuhjad. Üheleainsale mehele ja tema kalavõrkudele mõeldud alustel oli nüüd kakskümmend inimest. Oli kuulda plärtsatusi, kui inimesed ennast merre heitsid, kavatsedes ujuda mõnele Itaalia laevale ja varjupaika paluda. Vahetevahel oli kuulda tulistamist – siis, kui türgi snaiper mõne ujuja pihta kõmmutas.
Leonidas tundis korraga häbi. Iga tapetud kreeklane oli kättemaks surnud türklase eest. Milline mõttetu numbritega mängimine oli sellest kujunemas. Selle mehe surm, keda ta nägi vee alla kadumas, oli kiire, ent ta teadis, et mõnikord olid tema ja ta mehed hoolitsenud selle eest, et nende ohvri kannatused enne tolle viimast hingetõmmet kestaksid kaua ja oleksid piinarikkad.
Välgatused viimaste kuude häbist ja õudustest olid kummitanud teda unenägudes, kuid nüüd piinasid need teda ka igal ärkveloleku hetkel. Ta pööras ennast seljaga vee poole ja surus end inimvoolule vastu, et leida teed rahvamassist välja. Tema silmad kipitasid suitsust põhjustatud pisaratest, kuid nuuksed tulid sügavalt tema sisemusest. Ta ei saanud lahkuda. Kuidas oleks ta saanud neist meestest, naistest ja lastest ette trügida, kui arvestada kõiki neid kuritegusid, mis tema südametunnistust rususid? Siin ei olnud mitte ühtegi inimest, kes väärinuks ellujäämist vähem kui tema. Kõigi nende kuude jooksul olid sõdurid liikunud kaasa viha ja eneseõigustuse lainega, kuid nüüd oli enesepõlgus see, mis tema südant rebestas. Üha uued ja uued alatu loomaliku vägivalla aktid virvendasid üksteise järel tema silme ees… Smürna sadama kujutis oli kadunud ja selle asemele olid tulnud sünged pildid möödunud nädalatest.
Igaüks, kes poleks olnud täielikult hõivatud omaenese põgenemisplaanidega, oleks märganud skeletitaolist päikesest põlenud sõdurit, kes justkui transis olles mere äärest eemale kõndis. Tema sagrised juuksed olid tolmust valged ning pisarad voolasid tema enneaegu vananenud ja kortsus nahal olevaid sügavaid vagusid mööda alla.
See naine koos oma kahe tütrega, kes kandsid tikanditega suvekleite, liikus vastassuunas. Ta tahtis meeleheitlikult endale ja oma lastele laevas kohta saada. „Athina?” küsis ta korduvalt, liikudes vastavalt saadud juhistele Pireusele sõitva laeva järjekorra poole, sest nimetatu oli Ateenale lähim sadam. Tema viisakus ja elegants olid eelisteks rahvamassist läbipääsemisel ning inimesed lasid tal koos lastega minna. Beebi haledast kisast piisas, et äratada ka kõige kalgimas südames kaastunnet.
Kui naine oma teekonda jätkas, süttis üks lähedal asuv hoone järsku põlema ning sädemed lendasid laiali. Ta oli järjekorra algusest kõigest mõne meetri kaugusel.
Samal hetkel kukkus üks hõõguv söeraasuke väikese tüdruku varrukale. Kangas kõrbes otsekohe ära, põletades lapse nahka, ning tüdruk karjatas valust ja tõmbas end ema käest lahti, et süsi ära kustutada. Tema ema suruti aga samal ajal üha ettepoole ning juba järgmisel hetkel juhiti ta väikesesse paati. See viis ta Pireuse laeva peale, mis seisis natuke maad eemal turvaliselt ankrus.
Taibanud, et tütart ei ole temaga, hakkas naine karjuma.
„Kus mu Katerina on? Kus mu väike tüdruk on? Katerina! Katerina! Katerina! Mu väikseke!”
Ta nõudis valjult, et teda paadist maha lastaks, kuid tema meeleheitlikud püüded püsti tõusta panid väikese aluse ohtlikult õõtsuma ning tema paanika seadis kahtlemata ka kõik ülejäänud hädalised ohtu.
„Inimesed võitlevad selle nimel, et nende paatide peale, mitte siit maha saada!” ütles üks tüse mees tungivalt, kui ta naise randmetest kinni krahmas ja ta istuma tõmbas. „Istu nüüd, pagana päralt, maha, et me saaksime siit minema minna! Keegi teine toob su põngerja ära.”
Viieaastase lapse ja vee vahel seisis nüüd inimmüür, mis varjas tema eest vaadet ja tema ema nuukseid.
Väike tüdruk oli ebaloomulikult rahulik. See oli tema kodulinn ja ta oli kindel, et leiab kellegi, kes teda aitab. Ta kõndis sadamast eemale, ümbritsetuna karjete, hirmu ja põlemise keerisest. Tema vermeline nahk hakkas talle nüüd piina tegema.
Leonidas kõndis samal ajal sõgedana rahvahulgast eemale. Tema pea tuikas tugevasti, justkui tuleks ümberringi kostev karjumine tegelikult tema enda pealuu seest. Ta vajus ühe ukseavause juures maha ja kattis pea kätega, püüdes teda ümbritsevast kaosest mitte välja teha.
Viimaks vaatas ta üles, justkui oleks ta lausa tundnud lapse pilku, mis oli temale suunatud. Tüdruk nägi oma valges kleidis välja nagu tiibadeta ingel ja tema heleda silueti taha kaugusesse jääv tuli ümbritses tema kuju üleloomuliku hõõgusega. Ta oli ilmselt haldjas või vaim, ent ta nuttis.
See nägemus õhutas Leonidast tegutsema ning ta tõusis püsti.
See väike ingel pani ta tundma ennast vaprana. Ta nägi, et tüdruk hoiab kramplikult oma käsivarrest kinni.
„See teeb haiget,” ütles tüdruk vapralt.
„Lase ma vaatan.”
See veriseks hõõrutud nahaga koht vajas kaitset ja Leonidas käristas ilma hetkegi kõhklemata oma pluusi küljest varruka ära.
„Sa pead laskma selle haava korralikult kinni siduda, kuid praegu ajab ka see asja ära,” ütles ta riiet tüdruku käsivarre ümber mähkides. Tugev puuvillane khakivärvi kangas paistis kohatu selle peene valge musliini kõrval, millele olid tikitud õrnad lilleõied.
„Kuhu sa oled minemas? Miks sa üksi ringi kõnnid?”
„Minu ema ja õde läksid…” ta pööras ümber ja osutas mere suunas, „… laeva peale.”
Tema süütus oli lausa üleloomulik.
„Me peame su siis laeva peale saama, eks ole?”
Tüdruk sirutas käed välja, et Leonidas saaks ta sülle võtta, ja nad läksid koos tagasi lärmava rahvahulga poole.
„Mis su nimi on?” küsis ta tüdrukult. „Ja kust sa tuled?”
„Ma olen Katerina. Ja ma ei tule mitte kusagilt.”
„Sa pead ju siiski kusagilt tulema,” nokkis mees, et tüdruku mõtteid jutuajamisega murelt kõrvale juhtida.
„Mul ei olnud vaja kusagilt tulla. Ma juba olin siin.”
„Ah et sa siis elad siin, Smürnas?”
„Jah.”