Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
karusnahaga ääristatud paksu siidsatäänist mantlit ja pearätti, millele olid samuti õmmeldud pärlid. Mõnikord rääkis ta mõne rahvajutu, mille tema minia kreeka keelde tõlkis.
Ekremi tüdrukud olid võlutud tema räägitud lugudest ühest kaugest linnast, mille nimi oli Granada ning kus oli kunagi olnud väga palju mošeesid ja tornikestega loss, mille seintel olid araabiakeelsed kirjad. Magusat mahlast pähklikooki nosides kujutasid nad seda linna ette muinasjutulaadse paigana, kirjeldamatult ilusa ja eksootilise kohana, kuhu nad võiksid ühel päeval koos reisida. Proua Ekrem luges tihti ette raamatut „Tuhat ja üks ööd” ning uinutavas poolpimeduses kujutasid nad oma ema ette Šeherezadena, kes jutustab kütkestavaid lugusid saatusest ja ettemääratusest. Ta luges lause ette türgi keeles ja tema vanim tütar tõlkis selle siis kreeka keelde.
Kui nad seal niimoodi kõik koos Morenode väikeses elutoas istusid, levis ruumis veider lõhnade segu: toiduvalmistamisel kasutatud ürtide ja vürtside aroom, kirikust pärit viiruki lõhn, vesipiibu uimastav hõng, küünlavaha, magusate küpsetiste ja beebimähkmete lõhn ning emapiima läila hõng. Kui Saul Moreno viimaks tuppa tuli, tundsid nad tema higi kirbet lõhna. Ta töötas kõvasti, et pidada sammu üha suureneva sõjaväevormide tellimuste hulgaga.
Dimitri harjus sellega, et teda tõsteti käest kätte ja hüpitati põlvelt põlvele ja et ta kuulis erinevaid dialekte ja vaatas erinevatesse nägudesse. Ta hingas sisse kümneid erinevaid lõhnu ja armastas kõigi nende erinevate inimeste kaisutusi. Oma esimeste elukuude ajal nägi ta üksnes naeratusi. Ja iga kord, kui ta mõnda naeratust nägi, naeratas ta vastu.
„Mitsi, Mitsi, Mitsi mou! Mitsi, Mitsi, Mitsi mou!” kutsusid teised lapsed teda hellitusnimega, kui nad temaga nägude varjamise mängu mängisid.
Kõigi nende kuude jooksul juhendas Konstantinos dokkide piirkonnas oma massiivse laohoone rekonstrueerimist, laiendades seda ka alale, kus enne oli seisnud üks teine hoone, mille tuli oli maatasa teinud. Tema vormitäiteks tehtud külaskäigud Irini tänavale jätkusid, kuid ta ei suutnud varjata oma vastumeelsust nende inimeste hulga ja olemuse suhtes, kes olid kokku surutud majadesse, mis ei olnud suuremad kui riidekapid.
Kui Leonidas oma kodulinna puhkusele tuli, avastas ta, et temal ei tekkinud Irini tänava suhtes taolist vastumeelsust, ning ta näis eelistavat seda sellele piirkonnale linna keskel, kus asus tema enda armetu korter. Pavlina tervitas teda alati sooja toidu, Olga naeratuse ja Dimitri varjamatu heameelega. Väike poiss jumaldas oma onu, kes võis talle tundide kaupa lastelaulukesi laulda või mustkunstitrikke teha, lastes maiustustel või müntidel eikusagilt välja ilmuda. Alati, kui onu Leonidas tuli, kostsid erutatud hüüded ja naer.
Terve linna jaoks oli koostatud üldine ümberehitusplaan, mille autor oli prantslane Ernest Hébrard. Selle kohaselt tuli väikesed tänavad asendada bulvarite ja suursuguste hoonetega. See sobis väga hästi kokku sellega, mida Komninose-taolised kaupmehed ihaldasid, ent kui tema ülistas linna muutumist, siis samal ajal samas linnas elavad moslemid ja juudid ei teinud seda mitte. Morenode perekond nägi kohkumusega, et Egnatia tänavast lõuna poole jäävat kõverate tänavatega piirkonda, kus oli elanud palju juute, ei kavatseta endisel kujul taastada ning suurem osa juutide kogukonnast surutakse linna serva poole. Sama lugu oli ka linna nende piirkondadega, kus olid elanud moslemid. Ka nemad tõrjuti keskusest eemale.
Puhtalt tänu heale õnnele, et tuli oli Irini tänavale ja seda ümbritsevale kvartalile halastanud, jäi see ümberplaneeritavast piirkonnast väljapoole. See kvartal võis küll olla ülerahvastatud, ent seal valitses harmooniline elustiil, mis sobis selle elanikele, ning mitte keegi neist ei tahtnud, et see muutuks.
Konstantinos lõpetas laohoone ehitamise ja juba enne, kui tulekahjust oli möödas aasta, oli see jälle töökorras ning selle igakuine sissetulek oli sama suur kui varem – ja kasum isegi suurem. Nüüd alustas ta töid müügisaali juures.
1918. aasta novembris jõudis lõpule sõda, millesse olid tõmmatud maakera erinevates nurkades elavad rahvad. Makedoonia rindel võidelnud Kreeka diviisid olid aidanud murda Saksa ja Bulgaaria vastupanu, millele oli järgnenud Saksamaa üldine kokkuvarisemine. Kui vaherahu oli sõlmitud ja võitjad hakkasid Ottomani impeeriumi tükeldama, lootis Eleftherios Venizelos, et Kreeka panust tunnustatakse. Ta oli palju aastaid toitnud suurt unistust, oma „megali idea’d” võita türklaste käest tagasi Väike-Aasias paiknevad hiiglaslikud maa-alad ja taastada Bütsantsi impeerium. Sellel ajal elas Väike-Aasia erinevates piirkondades rohkem kui miljon kreeklast, paljud neist Konstantinoopolis. Venizelose unistuse peamiseks osaks oli just selle kreeklastelt 1453. aastal ära võetud linna tagasivõitmine.
Rahulepingu tingimuste kindlaksmääramise ajal lootis Venizelos saada kontrolli Konstantinoopoli ja Väike-Aasia läänekaldal asuva Smürna linna üle. See oli paljude Thessaloníkis elavate moslemite jaoks ebamugav aeg. Liitlased olid alistanud Türgis elavad moslemid ning nad lootsid salamisi, et Ottomani impeerium oleks võidukas.
Ent enne kui võidi allkirjastada rahuleping Saksamaaga, tõi Venizelose auahne soov Kreeka armee jaoks kaasa uue ohtliku ülesande. 1919. aasta mais, mil tema vend arvutas kokku villase ja khakivärvi riide müügist teenitud kasumit ning tema väike vennapoeg mängis oma sõpradega Irini tänaval peitust, suundus Leonidas Komninos Väike-Aasiasse. Prantsuse, Briti ja Ameerika laevade abiga okupeerisid kakskümmend tuhat Kreeka sõdurit Smürna, mida peeti üheks Egeuse mere parimaks sadamaks.
Selle sissetungi näiline põhjus oli linna kaitsmine itaallaste eest, kes olid randunud sellest natuke maad lõuna pool, kuid Venizelos väitis ka, et ta kaitseb türklaste eest neid sadu tuhandeid kreeklasi, kes seal elasid. Viis aastat enne seda sunniti peaaegu miljon Armeenia kristlast oma Väike-Aasias asuvatest kodudest lahkuma ning nad marssisid paljajalu kõrbesse surema. Oli hirm, et kreeklasi, kes olid elanud selles regioonis juba mitmete põlvkondade jooksul, võib tabada sama saatus, ning sellised mõtted suurendasid Leonidas Komninose ja tema meeste motivatsiooni.
Okupeerimine toimus suhteliselt vähese verevalamisega (Türgi komandöril oli kästud vastupanu mitte avaldada), kuid siiski sooritati mõningaid jõledusi ja mitmed sajad türklased notiti maha.
Sellele järgnenud suvel liikus Leonidase rügement edukalt ida poole. Nende eesmärgiks oli Smürna ümbrusesse jääva okupeeritud ala laiendamine. Türgi rahvusliku liikumise tugevnedes muutus vastupanu üha ägedamaks, kuid sellest hoolimata õnnestus kreeklastel okupeerida suurem osa Väike-Aasia läänepoolsetest aladest, hävitades oma teel süstemaatiliselt Türgi külasid ja hukates nende elanikke.
Smürna ülevõtmine oli vallandanud türklaste seas rahvuslikkuse laine ning paljud neist unistasid kättemaksust. Nad tasusid nüüd kätte tuhandete enamjaolt Musta mere ümbruses elanud kreeklaste tapmisega. Mõlemal poolel pandi toime šokeerival hulgal brutaalsusi ning terved külad ja linnad tehti maatasa.
Sel perioodil tuli Leonidas koju puhkusele kõigest ühe korra. Ta külastas oma venda laohoones, kuid veetis suurema osa nädalast vaikselt Irini tänava majas istudes. Olga leidis, et Leonidas on muutunud. Ta näis olevat kõigest ühe aasta jooksul jäänud kümme aastat vanemaks.
Ühes osas näis ta ometi olevat endine. Hoolimata sellest, et ta oli üdini kurnatud, leidis ta ikkagi aega ja energiat väikese Dimitri jaoks. Sellel külaskäigul oli ta toonud poisile suure rõnga ja lõbustas oma vennapoega tundide viisi sellega, et õpetas talle üha uuesti ja uuesti, kuidas seda tasakaalus hoida.
1921. aasta alguses võttis Leonidase rügement osa uuest pealetungist. Sellel korral oli eesmärgiks jõuda välja Ankarasse. Vaatamata sellele, et kreeklased olid kahes tähtsas lahingus lüüa saanud, õnnestus neil võtta enda valdusesse mõned strateegilised kohad Väike-Aasia keskosas ning suveks paistis, et võit terve regiooni üle on viimaks nende käeulatuses. Juba siis arvas Leonidas, et see on viga, et ei jätkata võidu nimel tegutsemist, kuid käsk oli peatuda ja rügemendil ei olnud muud võimalust kui kuuletuda. Just nii, nagu ta kartis, kasutasid türklased seda aega ära selleks, et rajada Sakaria jõe teisele kaldale, sada kilomeetrit Ankarast läände, uus kaitseliin.
Kreeklased liikusid viimaks edasi jõe poole. Nende arvulise ülekaalu tõttu oleks see võinud olla neile kerge võit, kuid pärast verist kahekümne ühe päeva pikkust lahingut vaenlase vastu, kes oli okupeerinud kõrgemal