Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
tõstnud ainult ühte last, oma vennapoega Dimitrit, ja sellest oli juba rohkem kui aasta möödas. Isegi siis oli Dimitri olnud raskem, kui see väike inimene. Teda ümbritsevast vängest higi- ja suitsuhaisust hoolimata tundis ta, et sellest lapsest, kes oma käed nii tugevasti tema kaela ümber mässis, eraldus puhta pesu ja värskete lillede lõhna.
Tihe rahvamass reageeris Leonidase autoriteetsele häälele ja tema sõjaväelase vormiriietuse jäänustele ning tegi ruumi, et neid läbi lasta. Leonidas tundis jalge all purunenud klaasi krudinat ja pidi jälgima, et ta ei komistaks maas vedelevate mahajäetud asjade otsa. Väike laps, eriti paljasjalgne laps, nagu nii paljud lapsed siin olid, ei oleks selles kaoses üksinda minutitki vastu pidanud.
Leonidas kõnetas naist, kes näis siin asju korraldavat, ja selgitas, et laps on vigastatud. Juba varsti aidati tüdruk ühte paati.
„Hoolitse minu varruka eest!” hüüdis mees rõõmsal toonil. „Mul on vaja see tagasi saada!”
„Ma luban!” hüüdis väike tüdruk.
Tüdruku naeratus oli esimene, mida ta terve aasta jooksul oli näinud. Kogu oma tegevteenistuses oldud aja jooksul oli ta väga harva näinud sellist stoilisust.
Leonidas lehvitas seni, kuni tüdruk oli muutunud täpiks silmapiiril. Seejärel suundus ta tagasi linna leegitsevate varemete poole.
Kuues peatükk
Iga aerutõmbega, mis neid lahel ankrus seisvale suurele laevale lähemale viis, läks Katerina üha rohkem elevile mõttest, et näeb varsti oma ema. Kui nad laeva kõrval peatusid, haaras tüdruk metalltrepist kinni ja hakkas üles ronima. Tema käsivars tuikas ja kui võõrad käed alla tema poole sirutusid ja ta laevatekile tõstsid, tegi ta valu pärast grimassi, sest kellegi käsi puudutas tema käsivart. Üks heatahtlik naine patsutas tema pead, andis talle tüki leiba ja tassi vett ning pani ta pingile istuma. Laev oli tuubil täis naisi ja lapsi. Abikaasad ja isad olid ära sõjaväes ning tuhanded neist olid viimaste kuude jooksul surma saanud. Peaaegu kõik need naised olid lesed.
„Kas sa oled üksi?” päris naine, kes tundus siin juhataja olevat.
„Minu ema on siin,” vastas Katerina. „Aga ma ei tea, kus.”
„Kas läheme jalutame siis ringi ja vaatame, kas me leiame ta üles?”
Ta võttis Katerinal käest kinni ja nad kõndisid laeva risti ja põiki läbi. Paljud inimesed olid äärmises ahastuses. Mõned olid haavatud, teised õõtsutasid ennast ette-taha, olles traumeeritud viimase kahekümne nelja tunni sündmustest.
Katerina võttis naise käest kõvemini kinni.
„Oskad sa mulle öelda, kuidas ta välja näeb?” küsis naine. „Mis tal seljas on?”
„Tal on samasugune kleit nagu minul,” vastas Katerina veendunult. „Kui ta endale kleidi õmbleb, siis õmbleb ta alati mulle ka samasuguse.”
„See on siis küll üks väga kena kleit!” ütles naine naeratades. Kuigi selle väikese tüdruku kleit oli räpane, oli näha, et see oli olnud väga ilus. Kleit oli kaunistatud tikitud lilledega ja ääristatud pitsiga, kuid nüüd näis üks käis olevat tehtud teistsugusest riidest, mis ei sobinud kleidiga kokku.
„Aga mis sa oma käega oled teinud?”
„See sai põletada,” vastas Katerina.
„Oh heldeke! Noh, niipea kui me oleme sinu ema üles leidnud, laseme selle üle vaadata,” jätkas naine mureliku häälega. „Nii, kas sa näed teda tekil? Kui ei, siis ma olen kindel, et ta on laevas sees.”
„Ta on koos beebiga,” ütles Katerina jutukalt, „kes on ainult paari kuu vanune.”
Naisele hakkas koitma, et see otsimine võib jääda tulutuks, ja seetõttu püüdis ta Katerina tähelepanu vestlusega mujale juhtida, küsides talt, kas see on poiss või tüdruk, mis ta nimi on ja muud seesugust. Pärast kahekümneminutilist otsimist hakkas naisele selgeks saama, et nad ei leia tüdruku ema. Ta ei soovinud lapse rõõmsat tuju rikkuda, ent varem või hiljem tuli tal tüdrukule öelda, et tema ema leidmine ei ole enam tõenäoline. Tema ema ei olnud sellel laeval.
„Ma olen kindel, et me leiame ta üles, kuid me peame natukeseks ajaks paluma kedagi teist, et ta sinu eest hoolitseks…”
Järgmine aerupaat oli tulnud, et oma inimlast laevale laadida. Siin oli veel natuke väärtuslikku ruumi ja naine, kes oli aidanud evakuatsiooni korraldada, vaatas murelikult ringi.
„Vabandust!” ütles ta naisele, kes istus kahe lapse vahel suure kompsu otsas, milles oli kogu neile kuuluv varandus. „Kas te hoiaksite palun sellel pisikesel natuke aega silma peal?”
Laste ema sirutas oma käed Katerina poole.
„Muidugi, tule istu meie juurde,” ütles ta lahkelt. „Liiguta ennast natuke, Maria.”
Katerina kuulis veidi võõrapärast aktsenti, kuid see ei teinud naisest arusaamist keeruliseks. Üks lastest surus ennast oma emale lähemale, et Katerinale ruumi teha.
„Tee oma olemine mõnusaks,” ütles laste ema. „Mina olen kyria Eugenia ja need on minu tütred Maria ja Sofia.”
Oli videvik. Mootorid hakkasid podisema ja ankru väljatõmbamisega kaasnenud tugev kõlksatus andis kõigile märku laeva peatsest lahkumisest. Katerina pea vajus vastu Maria õlga ja kolm väikest tüdrukut jäid peagi pärast laeva liikuma hakkamist magama. Nad olid ühed viimased nende kahesaja tuhande inimese seast, kes nende kohutavate päevade jooksul Smürnast evakueeriti.
Päikesetõusu ajaks oli laev sildunud.
Katerina oli olnud eelmisel õhtul nii väsinud, et ei olnud adunud, et need kaks tüdrukut, kellega koos ta nüüd reisis, olid identsed kaksikud. Ta vaatas kord ühte, siis teist ja hõõrus oma silmi, mõeldes, kas nad teevad temaga trikke. Mõlemad kaksikud kihistasid naerda. Nad olid sellise reaktsiooniga igati harjunud ja kasutasid ära oma kummalist sarnasust.
„Kumb on kumb?” küsis Sofia.
„Sina oled Maria!” vastas Katerina.
„Vale!” hüüdis Sofia rõõmsalt. „Kata nüüd oma silmad kinni!”
Katerina tegi, nagu kästud, ja kui Sofia hüüdis „Valmis!”, tegi ta silmad lahti.
„Mis minu nimi on?” küsis Sofia.
„Maria!”
„Jälle vale!”
Katerina ei olnud kunagi varem sellist sarnasust näinud. Nende juuksed olid millimeetri pealt ühepikkuseks lõigatud ja nende punased kleidid olid teineteisest eristamatud. Isegi tedretähnid nende ninadel olid samasugused. Enne kui neil lubati maale minna, kulus veel umbes tund, ja selle aja mängisid nad Katerinaga palju igasugu mänge, mis kõik põhinesid nende sarnasusel. Selleks ajaks, kui nad maale lubati, olid neist saanud head sõbrad. Kõik kolm järgnesid Eugeniale maabumistrepile, hoides üksteisel kätest kinni justkui pabernukud.
Üks sõdur viskas Eugenia kompsu ühe veoauto peale ja nemad ronisid sellele järele.
„Kuhu me sõidame?” kuulis Katerina kyria Eugeniat küsimas, kuid sõduri vastust ei olnud kuulda. Nad olid sellises kohas, mida ta ei tundnud, ning veendumus, et tema ema on kusagil läheduses, jättis ta esimest korda pärast kodust lahkumist maha. Sellest, mil ta teda viimati nägi, tundus olevat möödunud juba väga palju aega. Oli see päev? Nädal? Kuu? Ta istus tahapoole mingite kastide vastu, tõmbas põlved enda ligi ja nuttis vaikselt, et keegi seda ei märkaks. Ta teadis, et niimoodi on kõige õigem.
Mitte väga palju aega tagasi oli ema pannud ta istuma ja öelnud: „Sa pead vapper olema, mu lapsuke.”
Ta mäletas, et ema oli samal ajal ise nutnud, ja seetõttu tundis Katerina, et just ema pärast ei tohi tema siin nüüd nutma hakata.
„Sinu isa ei tule sõjast tagasi. Ta oli väga vapper ja suri kedagi teist päästes.”
Katerina oli oma isa üle uhkust tundnud ning oma noorusele vaatamata teadis ta,