Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
oli oskus ennustada, millal ja kust osta. Samamoodi oli ka teiste kangastega, kuid nende puhul pidi ta olema kursis sellega, mis oli à la mode, ja seda mitte üksnes nüüd, vaid ka tulevikus, ja nii riiete kui sisustuse osas. Hoolimata sellest, kas nad seda ise teadsid või mitte, kuid suurem osa Thessaloníki rahakatest kodanikest oli riietatud ja nende majad „drapeeritud” Konstantinos Komninose poolt.
Nende paari viimase kuu jooksul oli selle maa ja iseäranis selle linna poliitika köitnud Konstantinose tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Miljon Väike-Aasiast pärit kreeklast oli saabunud Kreekasse juba enne, kui Türgiga sõlmiti lõplik leping, mis pidi allkirjastatama juulis, ning iga päev tuli neid üha juurde.
Juba tükk aega oli liikunud ringi erinevaid andmeid, kuid kõik nad tekitasid ärevust. Põgenikud olid voolanud Thessaloníkisse juba mitme kuu jooksul ning murelikkust põhjustas peamiselt küsimus, kuidas neid toita ja majutada. Ajalehed olid rõõmuga rahulolematust suurendanud. „ROHKEM KUI MILJON!” kisendas ühe pealkiri. „THESSALONÍKI UJUTATAKSE ÜLE,” ennustas teine. „KUHU ME NAD PANEME?” küsis kolmas, kui saabus uudis, et sada tuhat põgenikku paigutatakse otse Thessaloníki linna.
Nagu paljud teisedki Thessaloníki jõukad kodanikud, jälgis Konstantinos Komninos seda tohutut purupaljaste põgenike sissevoolu suure murega. Linnas oli palju inimesi, kes olid tulekahjust saati elanud hurtsikutes või jaganud oma kodu teistega, ning isegi tema enda perekond ei olnud korralikult majutatud.
Ta ei olnud ainus kaupmees, kes alustas iga oma päeva selles kohvikus. Ta jagas seda harjumust ühe selle piirkonna kõige edukama rätsepa Grigoris Gourgourisega. Kumbki neist istus oma tavalise laua taga, nad mõlemad suitsetasid sama marki sigaretti ja mõlemad lugesid sama parempoolset ajalehte. Kuigi nende tutvus ulatus kolmekümne aasta taha, ei eksinud nende suhe peaaegu kunagi ebaisikulise ärimaailma piiridest väljapoole. Gourgouris ostis enamuse oma kangastest Komninose käest, kuid nende vastastikusest seotusest hoolimata püsis nende vahel teatav eluterve usaldamatus, mis põhines arvamusel, et teine teeb enamasti kasulikuma tehingu.
„Kui minu arvamust küsida, siis me ei oleks pidanud neid nii suurel hulgal siit läbi laskma. Nad oleksid pidanud minema otse Pireusele,” hüüdis Gourgouris üle ruumi, topeltlõug vabisemas, nagu temaga erutudes alati juhtus.
„Varsti peaks tekkima natuke rohkem hingamisruumi,” kommenteeris Komninos loiult, ilma ajalehelt pilku tõstmata, „kui kõik need moslemid on ära läinud.”
„Minul isiklikult ei ole kahju vaadata, kuidas kõik need fessid tänavatelt kaovad,” ütles Gourgouris. „Aga arvud ei lähe ju sugugi tasakaalu, ega ju? Me saame rohkem juurde, kui ära anname.”
„Aga mõtle, Grigoris! Kui siia linna tuleb uus kristlaste laine, siis vajatakse ka rohkem uusi ülikondi! Seega ei ole see üksnes halb…”
Nad mõlemad naersid ning seejärel viskas Komninos mõned mündid lauale ja tõusis lahkumiseks püsti. Kell oli kaheksa ja tal oli vaja tööd teha.
Kaabu äärt puudutades soovis ta oma kliendile ilusat hommikut ja astus välja hommikusse päikesepaistesse.
Ta lonkis alla dokkide poole. Ta ootas sel päeval laevaga saabuvat kaubasaadetist ja lootis saada teateid laeva saabumisaja kohta. Dokkide piirkonnas jõlkus alati ringi palju kodutuid, kellest mõned otsisid tööd, mõned kerjasid, üks kui teine aga logeles niisama tegevusetult, püsides oma kompsude läheduses, mille nad olid mõnda ukseavasse jätnud. Komninos ei pistnud siin kunagi oma kätt taskusse. See oli tema reegel. Kui sa annad kord ühele neist raha, siis tulevad ka kõik teised jooksuga kohale. Tema taktika oli vaadata neist otse läbi, kohelda neid nii, nagu neid ei olekski.
Ta oli sadamakaptenile tuttav isik.
„Tere hommikust, härra,” ütles kapten Komninose poole sammudes. „Kuidas teil täna läheb?”
„Erakordselt hästi, tänan küsimast. Kas minu laeva kohta on mingeid uudiseid?”
„Meil on täna hommikul midagi üsna suurt sisse tulemas,” vastas sadamakapten, „seega ma ei ole kindel, kas meil jätkub inimjõudu koorma mahalaadimiseks, isegi kui see täna tuleks.”
Komninos heitis pilgu üle mehe õla ja mõistis, mida too mõtles. Ainult mõnesaja meetri kaugusel sadama sissepääsust oli üks laev. See oli hiiglasuur alus ja Komninos nägi, et see ei ole kaubalaev. Laevatekid olid inimestest pungil. Ta pööras kannapealt ringi, olles äärmiselt ärritunud.
Kõik laeva pardal olevad inimesed olid tõusnud üles koos päikesega ja tunglesid nüüd, et saada koht, kust nende reisisiht kõige paremini näha oleks. Nad eristasid läbi hommikuse uduvine mõningaid kujundeid ja piirjooni, torni, mäenõlva, mäetipust kuni mereni jooksvat müüri, mis näis linna poolitavat, mõningaid taevasse tõusvaid minarette, ida poole jäävaid kogukaid villasid.
Katerina jaoks, kes innukalt laevaninas seisis, tähistas see iga minutiga üha suurema ja selgemana tema ette kerkiv linn ema otsimise lõppu. Ta oli juba nii paljude nädalate jooksul oma kleidi alläärde pisteid tikkinud ning see oli nüüd ääristatud mitmevärviliste väikeste ristikeste reaga, kus oli ruumi veel vaid ühele ristile.
Kui udu hajus, ei osutunud see linn päris nii suureks, kui ta oli ette kujutanud. Ta oli raamatust Ateena pilte näinud ning see linn siin ei olnud selline, nagu ta oli oodanud. Kreeka kõige tähtsama linna kohta valmistas see pettumuse. Kus oli Akropol?
Siis märkas ta veel midagi. Vee ääres seisid mahapõlenud majade varemed ja korraks uskus ta, et nad on teinud täisringi ja läinud tagasi sellesse kaosesse langenud linna, kus ta oli üles kasvanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.