Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
ja kuna ümbruses oli hulgaliselt lapsi, siis leidsid kõik kolm tüdrukut uusi sõpru. Aga kui nädalatest said kuud ja õhutemperatuur langes, tõmbusid nad üha enam oma telkidesse. Nende asjade hulgas, mida Eugenia oli endaga läbi Väike-Aasia lagendike kaasas kandnud, oli natuke tikkimiseks mõeldud siidlõnga ja villast lõnga, mis oli jäänud üle vaibast, mida ta oli kudunud. Eugenia juhendamisel hakkasid tüdrukud sisustama oma päevi laagrist leitud riidetükikestest lapitekkide valmistamisega. Vahetevahel saabus kasutatud riiete saadetis mõnelt Ameerika heategevusorganisatsioonilt ja neile anti kandmiseks mõned „uued” riided, mida võis ilustada värviliste tikandite, aplikatsioonide ja rohke kujutlusvõime abil. Ühel päeval, mil nad parasjagu igavlesid, torkas Maria oma nõela läbi telgiriide ja peagi olid nad katnud oma „ukse” tikanditega, „kirjutanud” sinna punase, rohelise ja sinise lõngaga oma nimed ning kaunistanud need lillede ja lehekestega.
Eugenia pani i-le täpi, tikkides sinna suurte pistetega sõnad „Spiti mou, spitaki mou”. Ja just selleks oligi see telk muutunud: „Kodu, kallis kodu”.
Vähemalt lastel hakkas mälestus kodust lahkumisest tuhmuma ja nende unenäod muutusid jälle ilusateks.
Olgugi et täiskasvanute pingutused selle nimel, et lapsed oleksid õnnelikud, olid suures osas edukad, olid nad kõik vägagi teadlikud laagri üha halvenevatest tingimustest ning hakkasid väsima nüristavast tegevusetusest.
Eugenia teadis, et nad ei saa kunagi tagasi oma endist elu, mida nad olid Väike-Aasias elanud, aga ta ei suutnud ka ette kujutada alalist elu Mytilíni ebasõbralikul maastikul. Nad pidid lihtsalt ootama, et näha, mis juhtub. Laagris olid paljud inimesed surnud mõnda haigusesse ja kogu aeg oli õhus võimalus, et järgmiseks on nende kord. Milline iroonia, mõtles Eugenia, elada üle sellised katsumused, et jõuda Smürnasse, ning seejärel siin surra.
Toitu küll jätkus, kuid üha allapoole langeva õhutemperatuuri ja paduvihmadega talv hakkas endast tunda andma.
Põgenikeni hakkasid jõudma kuuldused, et nende olukorra lahendamiseks tehakse diplomaatilisi jõupingutusi. See oli vähemalt lohutuseks. Kui laste jaoks ei olnud ajal reaalset tähendust, siis enamik täiskasvanuid tundsid halastamatut päevade kulgu ning küsisid endalt, kui suure osa oma elust peavad nad selles kohas ära raiskama.
Ühel päeval kuulsid nad rõõmustavat uudist, et nad kõik kavatsetakse viia mandrile. Kreeka ja Türgi vahel oli kavas läbi viia ametlik elanikkonna vahetus, kuigi elanike arvud olid äärmiselt ebavõrdsed.
Pärast viimaste aastate hukatuslikke sõdasid täis vihkamist ja vägivalda pidasid poliitikud seda ainsaks lahenduseks. Moslemid ei saanud enam ohutult Kreekas elada ja kreeklased ei saanud enam muretult koos moslemitega Türgis elada. Türgi tohutut maismaamassiivi ja suurt elanike arvu arvestades oleks sellel vahetusel Türgile suhteliselt väike mõju, aga Kreekat muudaks see tundmatuseni, paisutades väikese ja väheste varadega maa elanike arvu kõigest mõne kuuga neljalt ja poolelt miljonilt kuue miljonini. Elanike arvu suurenemine kahekümne viie protsendi võrra oleks iseäranis dramaatiline seetõttu, et valdaval enamikul uustulnukatel ei olnud peale seljariiete kaasas peaaegu mitte midagi.
1923. aasta jaanuaris sõlmiti Lausanne’is vastav konventsioon. Ühe aasta jooksul pidi see rahva ennenägematu ühest riigist teise rändamine lõpule viidama.
Seitsmes peatükk
Läbi terve kevade, kuni saarelt lahkumiseks vajalikud ettevalmistused ei olnud veel lõpule viidud, valitses laagris suur ootus. Katerina kuulis pealt sagedasi vestlusi selle kohta, kuhu neid võidakse viia, ning üksainus sõna keerles tal pidevalt peas: Athinathinathinathina. See oli viimane sõna, mida ta oli kuulnud oma ema ütlevat: „Athina”. Ateena.
Katerina oli elevil taastärganud võimaluse üle oma ema ja õde üles leida ning hakkas lugema päevi. Iga päev tikkis ta oma kleidiääre siseküljele ühe väikese ristikese. Ta lootis, et enne kui ta on jõudnud kleidile ringi peale teha, on ta jälle emaga koos.
Täiskasvanud näisid olevat elevil võimaluse üle ära minna. Seal lubati neile kodusid ja Katerina oli kindel, et just seal saab ta oma perekonnaga uuesti kokku.
Viimaks sildus Mytilínil hiigelsuur laev ning kõik tahtsid teada, kas nad on reisijate nimekirja arvatud. Kohe, kui nad kinnituse said, hakkasid Eugenia ja tüdrukud pakkima.
Paari viimase kuu jooksul oli laagrisse valgunud palju uusi perekondi ja sealsed tingimused olid kõvasti alla käinud. Üha ülespoole kerkiva kevadise õhutemperatuuri juures levisid haigused kiiresti ja terved lapsed napsati nende ahastavatelt vanematelt ära kõigest tundidega.
Kui Eugenia ja lapsed oma asju kokku korjasid, ei olnud neil lahkumise üle kahju. Telgi tikanditega ukseklapp, millel olevaid sõnu „Kodu, kallis kodu” kaunistasid lilled ja lehtornament, ei tundunud enam sama sobilik kui varem.
All sadamasilla juures oli kõva lärm ja sagimine. Tundus, nagu oleks tegemist mingi väga rahvarohke ekskursiooniga, mille puhul valitses panegyri ehk pühakute päeva pidustuste õhkkond, ning nad tundsid esimest korda oma nägudel kevadpäikese soojust.
Need sõbrad, kes juba pardal olid, hüüdsid ja lehvitasid. Nad olid teeleasumise pärast põnevil ning täis elevust ja ootust. Viimaks ometi said nad alustada uut elu koos kõigi Ateenas leiduvate võimalustega.
Katerina seisis Eugenia selja taga, teine kaksik kummalgi pool teda. Nad olid nüüd täiesti järjekorra alguses ning saastav diislisuits ja mootoriõli ei olnud kunagi lõhnanud paremini kui siin ja nüüd.
Eugenia vaatas üles: üks nende telkidega ääristatud „tänava” naabritest lehvitas ja hüüdis neid ülemiselt tekilt. Reisijad suruti laevale ja see tuttav nägu kadus varsti tema ümber tunglevasse rahvamassi. Laev oli puupüsti täis.
Vormiriietuses ametiisik hakkas tõkkepuud ette tõmbama.
„Mul on kahju. See on täis. Tegelikult see on üleliia täis, kyria. Nad lubasid peale sada inimest rohkem, kui see vana logu kanda võib.”
„Aga kindlasti võib see veel nelja inimest kanda! Mis vahet sellel oleks?”
„Te peate järgmist laeva ootama.”
„Aga kunas see ükskord juhtub?” protesteeris Eugenia pisaraid tagasi hoida püüdes.
„Järgmine laev peaks tulema varsti. Ma ei oska öelda, kunas. Aga kõik, kes siin on, viiakse saarelt õigel ajal ära,” vastas ametnik viisakal, kiretul toonil, mis on omane inimesele, kes läheb ööseks taas omaenda voodisse.
Nende sündmuste ainus mõju selle mehe elule avaldus tema töötasu suurenemises. Ta oli paaril viimasel päeval profiiti lõiganud, võttes pistist neilt, kellel oli võimalik maksta, et nimekirja etteotsa saada.
Nad jälgisid pettumusega, kuidas laev sadamast välja sõitis, ja Eugenia nägi oma sõprade nägusid kaugusse kadumas. Ametnik seisis nende poole seljaga, justkui tahtnuks ta blokeerida vaadet Eugenia haihtuvatele lootustele.
Eugenia pani oma varandusekompsu enda ette maha, asetades selle peaaegu ametniku jalgadele.
„Me istume siis siin,” ütles ta. „Siis me oleme uue järjekorra alguses.”
„Olge lahked,” ütles mees üleolevalt ja kõndis minema.
Vähem kui tunni aja möödudes võis silmapiiril märgata järgmist laeva. Pärast piinavalt pikana tundunud ootamist laev randus ja taas kord tuli läbi teha tüütu registreerimisprotseduur. Eugenia saatis kõik kolm tüdrukut vaatama, kas nad leiavad midagi söödavat, ning teatas enda ja laste nimed uuele ametiisikule. Eelmine oli kuhugi kadunud ja see uus tundus olevat osavõtlikum.
„Kui kaua aega kulub Ateenasse jõudmiseks?” küsis ta mehelt.
„Te ei lähe Ateenasse,” vastas ta asjalikult, tõstmata isegi pilku blanketilt, mida ta Eugenia kohta täitis. „Te lähete Thessaloníkisse.”
„Thessaloníkisse!” Eugeniat tabas paanika. „Aga me ei taha minna Thessaloníkisse! Me ei tunne Thessaloníkis mitte kedagi. Minu külast on kõik inimesed läinud Ateenasse!”
„Noh,