Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
ema?”
„Tead, Katerina,” ütles kyria Eugenia oma kõige leebema häälega, „me oleme nüüd saarel nimega Mytilíni. Aga ma olen kindel, et nad püüavad leida…”
„Aga mu ema tahtis minna Ateenasse!” ütles väike tüdruk ärevalt. „Kas see on kaugel?”
„See ei ole siit väga kaugel,” vastas Eugenia rahustavalt, pigistades tüdruku kätt.
Ei olnud mingit mõtet lapsele tõtt rääkida. Need, kes olid vastutanud inimeste Smürnast evakueerimise eest, olid olnud huvitatud ainult sellest, et toimetada võimalikult suur hulk inimesi ohutusse kohta. Nende prioriteediks oli olnud inimeste eemale toimetamine leekide ja kättemaksuhimuliste türklaste eest, mitte arvepidamine selle üle, kes kuhu ja kellega koos läks. Kokku oli liikvel miljon või rohkemgi inimest ja väljavaated Katerina ema leidmiseks olid peaaegu olematud.
„Ma olen kindel, et me leiame ta pärastpoole üles, mu kullake.”
„Mul on kõht tühi,” virises Sofia, kui nad supijärjekorrast möödusid. „Kas me ei saaks midagi süüa?”
„Otsime esmalt koha, kus magada, ja seejärel sööme,” vastas tema ema. Ta võis puhtalt seal tunglevate inimeste hulga järgi öelda, et üksnes teatud osa neist magab sellel ööl telkides. Seal ei olnud nende kõigi jaoks magamiskohti.
Nad ootasid mitu tundi kannatlikult, et nad paigutataks mõnda telki, ning terve selle aja jooksul liikusid Katerina silmad vasakule ja paremale, lootuses silmata oma ema. Mitte keegi ei öelnud talle, et Mytilíni asub Ateenast peaaegu kahesaja viiekümne kilomeetri kaugusel.
Kui nad lõpuks oma telgis olid, hakkas Sofia uuesti virisema. Olgugi et nad olid välimuselt ühesugused, oli Katerina juba märganud, et muus osas olid kaksikud väga erinevad.
Veel laevas olles oli Sofia talle uhkelt rääkinud, et tema oli „esimesena välja tulnud”. Maria oli protesteerinud, et see oli ainult minutite küsimus, kuid ilmselgelt oli Sofia varasem siia maailma tulek andnud talle enesekindluse, mis tegi temast nende kahe ninamehe. Kaksikõde Maria oli tema peegelpildiks. Sageli kordas ta nagu kaja Sofia sõnu, selle asemel et tulla välja oma arvamusega, ning kindlasti oli ta neist kahest vaguram.
Viimaks heitis rampväsinud laste trio heintest madratsile pikali ja vajus sügavasse unne, olles unustanud tühja kõhu.
Eugenia seisis väljas ja mõõtis pilguga telkide rivi. Enamik neist põgenikest oli kaotanud kogu varanduse, mis neil varem oli olnud, ja niisamuti ka oma perekonnaliikmed. Paljud neist olid transilaadses seisundis, justkui kuutõbised, nende kortsulised näod olid täiesti ilmetud. Kui ta nägi kõrval asuvast telgist selle elanikku välja pugemas, siis tervitas ta teda. Elades üksteisest vähem kui meetri kaugusel, eraldajaks üksnes õhuke telgiriie, oli see naine nüüd tema lähedane naaber, ent too ei andnud mitte vähimalgi moel märku, et ta on Eugenia kohalolust teadlik.
Eugenia sai peaaegu otsekohe aru, miks. Oma kahara, rohkem maapiirkondades elavatele pontuse kreeklastele tüüpilise kleidi voltide vahel hoidis naine haiget last. Eugenia märkas, et naine nuttis, kuid laps oli lõtv ja vaikne.
Naine tõmbas oma pearäti näo ette ja tõttas minema, ilma et oleks Eugenia pilku tabanud. Düsenteeria. Majutuskoha saamiseks järjekorras seistes oli ta kuulnud jutte, et selle haiguse tõttu sureb iga päev sadu inimesi, ning tema kõht tõmbus hirmust krampi. Ta lootis, et nad pääsevad siit varsti minema.
Tüdrukud ärkasid üles, et võtta kehakinnituseks leiba, tomateid ja piima. Sellest, kui nad olid viimati söönud, oli möödunud rohkem kui terve päev. Kaksikud olid kiiresti leppinud mõttega, et Katerina on üks osa nende elus toimunud järjekordsest muudatusest. Paari viimase kuu jooksul oli kõik nii dramaatiliselt muutunud, et nendega liitunud uus inimene tundus pisiasjana.
Niipea kui nad söönud olid, viis Eugenia Katerina esmaabipunkti. Õde eemaldas ettevaatlikult „sideme”, mis oli Katerina käsivart kaitsnud. Selle all oli ihu õlast kuni küünarnukini veriseks hõõrutud.
„Puhastame ja seome selle parem otsekohe ära,” ütles õde, püüdmatagi varjata oma imestust haava suuruse üle. „Kas see valutab ka?”
„Jah, aga ma püüan sellele mitte mõelda,” vastas väike tüdruk.
Katerina võpatas, kui õde haavale salvi määris, kuid mõne hetke pärast oli kipitav ihu valendava sideme alla peidetud ja väike tüdruk vaatas uhkelt oma äsja seotud käsivarre poole.
„Tooge ta nelja päeva pärast siia minu juurde tagasi,” ütles õde Eugeniale. „Ma tahan olla kindel, et see on endiselt puhas. Siin liigub ringi piisavalt palju baktereid, et meid kõiki silmapilgu jooksul vagaseks teha…”
Eugenia võttis Katerina käest kinni ja juhtis ta kiiresti telgist välja. Ta oli õe peale pahane, et too oli lapse kuuldes selliseid asju rääkinud.
Nad jalutasid kahekesi piki põgenikelaagri kitsast „tänavat”, tehes endale teed selle telkiderivi poole, kus kaksikud neid ootasid. Korraga meenus Katerinale: varrukas!
„Kyria Eugenia! Me peame tagasi minema! Palun! Ma jätsin midagi sinna maha.”
Lapse hääles kõlanud ahastus ei jätnud neile valikuvõimalust. Mõne hetkega oli Katerina Eugenia kätt pidi tirides tagasi arstitelki vedanud. Väike tüdruk läks otsejoones õe juurde, kes tegeles ühe vigastatud naisega.
„Kas sul on mu vana side veel alles?”
Õde jättis oma töö katki ja heitis lapsele hävitava pilgu.
Katerina vaatas ringi. Põrand oli puhtaks pühitud ja ta märkas telgi ukse lähedal prahihunnikut.
„See on seal!” ütles ta võidukalt, kui jooksis seda üles võtma.
„Aga Katerina, see on räpane. Kas ei oleks parem see siia jätta?” anus Eugenia, kellel oli meeles, mida õde oli laagris vohavate nakatamisvõimeliste bakterite kohta rääkinud.
„Aga ma lubasin…” Ta hoidis kõvasti varrukast kinni.
Eugenia teadis, kui kangekaelsed võivad olla väikesed tüdrukud, ja ta nägi Katerina näos otsusekindlust.
„Hästi, aga me peame selle niipea kui võimalik korralikult puhtaks pesema.”
Enne kui nad telgist välja läksid, märkas Eugenia õe näol vastikust väljendavat ilmet. Selles ei tohiks küll midagi halba olla, et lasta lapsel antud olukorras õnnelik olla, mõtiskles ta endamisi. Katerina rahulolev näoilme näitas, kui tähtis selle nartsu tagasisaamine talle oli.
„Ma lubasin selle sõdurile tagasi anda,” selgitas tüdruk. „Sellel on ikka veel üks tema nööp küljes.”
Eugenia vaatas hoolikamalt ja tõepoolest oli üks nööp sinna külge õmmeldud. See oli tuhmunud, kuid seal ta oli, ikka veel niidi küljes rippumas.
Katerina pani selle taskusse ja nad läksid tagasi oma telki kaksikute juurde.
Soov oma ema leida hõivas ikka veel suure osa Katerina tähelepanust ning ta veetis koos Eugeniaga mitmeid tunde ajutiste telkide ridade vahel edasi-tagasi kõndides ja proovides teda leida. Paljud pered, keda nad kohtasid, olid pontuse kreeklased nagu ka Eugenia ja tema tütred – inimesed, kes olid elanud Musta mere piirkonnas – ja Eugenia nägi isegi mõningaid inimesi, kes olid pärit tema kodukülast Trebizondi lähedalt. Sellel tuhande kilomeetri pikkusel põgenemisteel, mis oli viinud nad oma kodudest Smürnasse, olid perekonnad ja sõbrad üksteisest lahku sattunud ning ta oli ülirõõmus, et sai taastada sidemed inimestega, keda ta tundnud oli.
Katerina ei näinud ühtegi Smürnast tuttavat nägu ja laagri korraldajad kinnitasid Eugeniale, et nende juures ei ole registreeritud mitte kedagi Zenia Sarafoglou nimelist.
Eugenia võttis vaikides omaks, et võib-olla ta peabki Katerina enda juurde jätma. Igal pool ümberringi oli palju sarnaseid juhtumeid ning kaotused ja lapsendamised andsid lõhutud perekondadele uue kuju. Maria ja Sofia hakkasid uustulnukat oma õeks pidama. Nagu paljudel üheksa-aastastel tüdrukutel, oli ka neil tugev emainstinkt. Senini olid nad jaganud omavahel ühtainsat nukku,