Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
andis peaaegu automaatselt, justkui usalduse ja kiindumuse märgiks, oma beebi kyria Moreno kätte, kes hoidis last enda vastas, et magusat beebilõhna nautida. Tema kaks poega olid küll veel väikesed, kuid vastsündinu ainulaadne lõhn kaob kiiresti.
Vaatamata sellele, et nad ei olnud teineteist rohkem kui kaks aastat näinud, vahetasid nad kiiresti viisakusi ja viisid seejärel teineteist kurssi oma elu tähtsamate sündmustega.
„Nagu sa ka ise peagi näed, ei ole see tänav kuigivõrd muutunud,” ütles Roza. „Meil vedas tohutult, et tuli siiapoole ei tulnud. Meie sünagoog hävis, aga kui aus olla, siis me kaotaksime pigem selle kui oma kodud – aga ära räägi kellelegi, et ma seda ütlesin!”
„Ja mis töökojast on saanud?” uuris Olga, kui Roza talle beebi tagasi andis.
„Sai kõvasti kahjustada, kuid mitte nii palju, et seda ei oleks võimalik remontida.”
Morenod, kes elasid majas number 7, olid juudi perekond, kes pidasid üht linna populaarsemat rätsepa- ja õmblustöökoda ning olid Konstantinos Komninose kliendid. Roza abikaasa Saul oli pärinud töökoja oma isalt ja ühel päeval annab ta selle edasi oma poegadele Eliasele ja Isaacile. Olgugi et üks neist oli praegu alles ühe- ja teine neljaaastane, oli tal kõik juba planeeritud.
Mõni tund pärast põlengut oli Saul Moreno hakanud uusi lõikeid tegema, et asendada need, mis kaduma olid läinud, ning varsti olid tal mõned ülikonnad proovimiseks kokku traageldatud. Kuna paljud inimesed olid kaotanud kõik peale selle, mis neil seljas oli, nägi ta ette buumi ja oli piisavalt töökas, et leida moodus, kuidas seda ära kasutada. Üks Veria kaupmees oli andnud talle mõned rullid korralikku villast riiet kuueks kuuks võlgu ning ta asus otsekohe jälle tööle, külastades mõõtude võtmiseks mõnda oma klienti nende kodudes.
„Ma arvan, et me saame siin hakkama, Olga, eks ole?” ütles Pavlina, kui nad üle läve astusid.
„Jah, ma usun küll, et saame,” vastas Olga. „See on kodusem kui päris kodu…”
Need vähesed asjad, mis neil olid, peamiselt tekid, linad, mähkmed ja beebivarustus, olid majja viidud. Seejärel tuli kyria Moreno ajutiseks beebivoodiks sätitud puuviljakastiga. Ta oli selle seestpoolt ära polsterdanud ning tikkinud linadele ja tekile Dimitri nime.
Majas number 5, Olga ja Morenode vahel, elasid Ekremid, kolme tütrega moslemiperekond. Proua Ekrem astus samal pealelõunal läbi, kaasas kingitused beebile ja mõned maiustused Olga jaoks. Ta oli väga heasüdamlik naine ning suhtles oma naabritega peamiselt naeratuste ja žestide abil, sest tema kreeka keele oskus oli niivõrd napp.
Olga oli rõõmus, et ta on jälle tagasi selles soojas tuttavas koduses ümbruses, kus ta oli üles kasvanud, tänaval, mis oli täis toredaid mälestusi. Kõik pered, keda ta oma lapsepõlveaastate jooksul oli tundnud, elasid ikka samades majades ja neil oli hea meel teda jälle näha. Nad andsid talle peagi andeks, et ta oli neid pärast abiellumist nii harva külastanud.
Paaril järgmisel päeval valitsenud soojuse- ja lähedusetunne rõõmustasid Olgat, kuid mitte Konstantinost. Tema meelest oli naabermajades elavate inimeste ligidus, nende kuulmine kas läbi seinte või isegi alt tänavalt, väljakannatamatu. Pärast tulekahju olid paljud majad saanud koduks samaaegselt mitmele perele. Nende jaoks, kes olid täiesti kodutuks jäänud, olid linnast väljapoole rajatud põgenikelaagrid, aga kui su vennal või nõol oli veel katus pea kohal, siis sa eeldasid, et ta jagab oma saatust sinuga. Seetõttu muutusid mitmed eenduvate korruste ja keldris peetavate kariloomadega Irini tänava majad nigelateks kodudeks kuni viieteistkümnele inimesele, mis tõi endaga kaasa veelgi suurema lärmi ja kaose.
Konstantinos tegi oma tunded teatavaks ja olgugi et Olga oli alati järginud oma tõenäoliselt kõige tähtsamat abielutõotust, nimelt lubadust mitte kunagi oma abikaasa arvamusele vastu seista, tekkis hetk, mil tal lipsas üle huulte üks ettevaatamatu märkus.
„Siin on nii klaustrofoobiline,” hädaldas mees pärast üht rahutut ööd.
„Ma tean, et see maja ei asu mere ääres, kuid mulle siin meeldib.”
„Sina kasvasid sellel tänaval üles, Olga,” sähvas tema abikaasa vastu. „Seega sina oled sellega harjunud!”
„Noh, meie oleme palju paremas olukorras kui enamus inimesi,” ütles naine vaikselt.
Olga oli kuulnud lugusid põgenikekeskustest, mis olid püstitatud linnast väljapoole nende kümnete tuhandete jaoks, kes olid tule tõttu kodutuks jäänud. Kuigi mitmed neist keskustest olid korralikud ja neid pidasid hoolitsevad võõramaalased, oli seal kõik normeeritud ja talve tulles muutub elu seal karmiks. Ainus alternatiiv nende seitsmekümne tuhande kodutu jaoks (kui nende sugulased neid majutada ei saa) oli sõita kas tasuta rongiga Lárisasse või laevaga Vólosisse, kuhu ehitati uusi elamispindu. Suurem osa nendest puupaljaks jäänutest olid juudid ja neist tuhandetel ei olnudki muud valikut kui lahkuda.
Ükskõik, mida need inimesed ka ei olnud kaotanud, tundis Konstantinos, et tema kaotus on suurem. Teda ei huvitanud suhtelised summad. Ta oli olnud üks linna rikkamatest inimestest. Nüüdseks oli tema isiklik varandus vähenenud rohkem kui kellelgi teisel. Kindlustusfirma oli talle kirjutanud, et neile laekunud nõuete hulga tõttu ei ole neil võimalik pakkuda talle täies mahus hüvitist, mida ta ootab.
„Mulle meeldiks, kui mu naine ei loeks mulle moraali,” vastas Konstantinos. „Sina siis ei leia, et sellel tänaval midagi viga oleks?”
„Ja sina ei näe midagi muud, kui selle vigu. Seega miks sa ei otsi mõnda teist elukohta?”
Olga ei näinud kätt, mis küljelt tema näo poole liikus. Ta tundis üksnes ühtainust kõrvetavalt valusat laksatust.
Pavlina oli lapsega väljas käinud ja oli üllatunud, kui nägi tagasi tulles Olgat voodi peal nuuksumas. Kui tema emand selgituste andmiseks lõpuks pea padjalt tõstis, oli Pavlina vapustatud, kui nägi Olga põsele jäänud punast märki.
„See on häbiväärne,” ütles Pavlina. „Tema isa ei oleks kunagi midagi sellist teinud. Ega tema vend.”
„Ja ma ei lugenud talle moraali, Pavlina. Ma avaldasin ainult oma arvamust.”
„Ja seejärel ta läks ära, eks ole?”
„Jah, ja ütles, et ta kavatseb mujal elama hakata.”
Laps vajas nüüd toitmist, seega nad ei saanud oma vestlust jätkata, kuid Olga teadis, et tema suhe oma abikaasaga ei ole enam kunagi endine.
Kui Olga oli löögi põhjustatud esialgsest šokist toibunud, tunnistas ta nii endale kui ka Pavlinale, et oli suureks kergenduseks, et selles väikeses majas ei ole enam tunda tema abikaasa ähvardavat kohalolekut. Konstantinos saatis teate ja ütles, et ta läks tagasi samasse hotelli, kus ta peale põlengut oli elanud. See oli tema ehitusobjektidele lähemal, mis oli piisavalt usutav põhjus, mida öelda Irini tänaval kõigile neile, kes võiksid imestada, miks kyrios Komninos ära on kolinud.
Kõik oli rahulik seni, kuni mõned päevad hiljem hakkas Dimitri endisest oluliselt rohkem nutma ja isegi Pavlina, kes suurustles oma oskusega vastsündinuid kohelda, ei osanud midagi ette võtta. Inimese kohta, kes oli elanud maailmas vähem kui kuu aega, oli beebi kisa erakordselt vali.
Olga ja Pavlina hoidsid teda kordamööda süles ja kiigutasid tundide viisi edasi-tagasi, kuid miski ei lõpetanud tema karjumist ja ükskõik kui sagedane toitmine ei rahustanud teda maha.
Konstantinos saabus ühel hommikul ootamatult kohale.
„Ma kuulsin meie last juba tänavalt!” karjus ta, osalt pahameelest, kuid ka selleks, et ennast üle beebi kisendamise kuuldavaks teha. „Ta on kindlasti haige! Miks te ei ole arsti kutsunud?”
„Beebid karjuvad sageli niimoodi, kui nad kord oma kopsud avastavad,” ütles Pavlina õigustavalt, märgates, et Olga võpatas kergelt oma abikaasa raevu peale.
Konstantinos pööras ennast kiiresti näoga tema poole.
„Ma ütlen doktor Papadakisele, et ta tuleks täna pärastlõunal siia,” lausus ta tõredalt. „Ma tean, Pavlina, et sul on mõningaid