Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
tegutsemist täis elu sobis talle palju paremini kui ärielu. Neil vendadel ei olnud absoluutselt mitte midagi ühist peale nende vanemate ning nüüd, kui viimaseid enam ei olnud, oli vendade vahel rohkem antipaatiat kui armastust. Isegi siis, kui nad olid väikesed, oli raske uskuda, et nad on samast perest. Leonidas, pikk, heledate juuste ja siniste silmadega, oli oma venna Hephaistose jaoks nagu Apollo.
Sellal kui Konstantinos istus oma kontoris, uuris pearaamatut ja arvutas peast kokku käesoleva nädala sissetulekuid, võttes arvesse intressimäärasid ja tõusvaid kulusid, mida korvas uus tellimus viieteistkümne tuhande meetri villase kanga tarnimiseks armeele sinelite õmblemiseks (milleks ta võis kasutada materjali, mis oli tal juba kaks aastat laos olnud, kuid mille ta müüks ära käesoleva aasta hinnaga), jooksis tema vend nagu hullumeelne mööda tühja tänavat.
Tasose äratas siestast Leonidas, kes hoonesse sisse tormas.
„Tasos…” ütles ta hingetult, suutes vaevu rääkida, „… me peame Kosta kätte saama!”
„Ta on siin. Kontoris,” vastas valvur. „Mis pagana päralt lahti on? Tavaliselt sa ei torma niimoodi!”
Leonidas jooksis temast mööda müügisaali ja läks keerdtrepist üles kontorise, võttes kaks trepiastet korraga.
„Kosta, linn põleb! Me peame osa sellest kraamist välja viima.”
„Tasos ütles mulle, et sa läksid mingisugust põlengut vaatama,” vastas vanem vend, ilma et oleks numbritelt pilku tõstnud. Tema positsioon ja väärikus ei lubanud tal reageerida. „Kas seda ei ole veel ära kustutatud?”
„Ei! See põleb meeletult, Kosta! See on kontrolli alt väljas! Tule alla tänavale ja sa tunned selle lõhna! See tuleb siiapoole! Jumala eest, ma ei mõtle seda välja!”
Konstantinos kuulis, et tema venna hääles on hirm. See ei olnud selline hääl, mida ta kasutas vingerpussi mängides.
Leonidas võttis tal käsivarrest kinni ning juhtis ta trepist alla ja välja tänavale.
„Praegu sa ei näe veel midagi, aga kas sa lõhna tunned? Ja vaata taevasse! Ei ole veel kaugeltki mitte päikeseloojang, aga läheb pimedaks!”
Leonidasel oli õigus. Põlengu suits oli käegakatsutav ja pealelõunase taeva tavaline kirkus oli asendunud häguga.
„Ma tahan näha, kus kohas see tuli on, Leonidas. Ma ei taha, et me satume paanikasse, kui selleks ei ole vajadust.”
„Noh, see, kus ta oli kümme minutit tagasi, võib olla midagi muud kui see, kus ta praegu on… Hea küll, lähme vaatame, kas seda hakatakse kontrolli alla saama.”
Sellal kui nad edasi ruttasid, rääkis Konstantinos oma vennale tema uuest vennapojast. See oli kohatu hetk sellise uudise edasiandmiseks, kuid Komninosele pakkus suurt rahuldust kuulutada, et äril on nüüd pärija.
Leonidas oli väga kiindunud oma vennanaisesse ja armeest puhkusel olles võttis ta Niki tänava külastamise alati oma prioriteediks, kuid pigem selleks, et näha Olgat, mitte oma venda. Kui ta kunagi peaks pere looma, siis tahab ta leida naise, kes on sama ilus ja tasane nagu Olga. Vahetevahel ta küsis endalt, kas selline külm inimene nagu Konstantinos väärib nii head naist, ning püüdis kõrvale lükata mõtet sellest, mis oleks võinud juhtuda siis, kui tema oleks kohanud Olgat esimesena.
„See on imetore,” ütles ta. „Kas sa oled kindel, et sa ei peaks tema juures olema?”
„Mõne aja pärast,” vastas Konstantinos.
Leonidas raputas uskmatult pead, mõeldes mitte üksnes Olga ja beebi peale, vaid ka imelise Pavlina peale, kellest ta väga hoolis.
Kui nad põhja poole kiirustasid, muutus suits tihedamaks ning Konstantinos peatus, et siduda siidist taskurätik näo ette, kaitsmaks ennast tuhaosakeste eest, mis nende ümber keerlesid. Kui nad peatänavale keerasid, kohtusid nad rahvamassiga, mis nende poole liikus. Konstantinos oli näinud paari viimase aasta poliitiliste pöörete ajal küllalt pööblit, ent need inimesed siin olid teistsugused.
Paljud neist vaarusid oma varanduse raskuse all, milleks olid kogukad esemed nagu kapid, peeglid ja isegi madratsid, mille omandamiseks nad olid kokku hoidnud ja säästnud. Need olid mahajätmiseks kaugelt liiga väärtuslikud. Kõiki linna pakikandjaid ahvatles katastroofis peituv teenimisvõimalus ning nende käsikärud, millele oli kuhjatud kõikvõimalikke asju, ummistasid nüüd tänavaid.
Silmapiiril, ikka veel pisut eemal, nägi Konstantinos üles taeva poole sööstvate tuleleekide silmnähtavalt metsikut hõõgust.
„Kas sa nüüd usud mind?” küsis Leonidas köhimiseks ja hingetõmbamiseks seisatades.
„Me peame tagasi müügisaali minema,” ütles Konstantinos hirmust nõrga häälega. „Ja meil on vaja nii palju pakikandjaid, kui me leida suudame.”
See mõte tuli neile liiga hilja. Kõik tugevad mehed, kes saanuks oma teeneid pakkuda, olid juba värvatud. Rahvamöllu kõrvalt jälgides taipasid vennad, et nad peavad ise hakkama saama. Tasos oli ainus, kes võis neid aidata. Kui nad tagasi müügisaali poole keerasid, kiirenes nende kõnnak sörgiks.
„Ma arvan, et meil on kõige rohkem paar tundi aega, kui nad just tuld varsti kontrolli alla ei saa,” ütles Leonidas üle õla.
Konstantinos püüdis oma vennaga, kes oli temast peajagu pikem ja palju atleetlikum, sammu pidada. Ta vastas ümahtusega. Sellest oli vähemalt kakskümmend aastat, kui ta viimati kuhugi jooksnud oli, ja tal pitsitas rinnus. Mõte sellest, et ta võib kasvõi osa oma varudest kaotada, sundis teda siiski tagant, ning kümme minutit hiljem olid nad mõlemad uksest sisenenud ja selgitasid Tasosele, mida teha tuleb.
„Ma teen kindlaks kõige hinnalisemad kangad,” ütles vanem vend, „nii et sina ja Leonidas saate need esimestena ära viia! Pange need ukse juurde virna ja me viime nad kärutäite kaupa teisele poole Egnatia tänavat. Korraga peaks koorma peale mahtuma kolmkümmend kangast.”
Egnatia tänav oli lai bulvar, mis jooksis läänest itta läbi linna.
„Ei ole tõenäoline, et tuli levib üle selle tänava, seega kõik, mis meil õnnestub tänava lõunapoolsele küljele viia, on väljaspool ohtu,” ütles Leonidas.
Kolm meest asusid tööle. Esimest korda kümne aasta jooksul ronis Konstantinos redelist üles-alla, tõmmates välja kangarulle ja lastes neil põrandale kukkuda. Leonidas tõstis need üles ja tassis välisukse ette, kus Tasos nad oma käru peale ladus. Esimene kärutäis oli valmis ning Tasos ja Leonidas lükkasid seda mööda tänavat edasi. Viis minutit hiljem panid nad kangad ühe oma kliendi töökoja juures maha.
„Hoia neil meie eest silma peal, eks ole?” palus Leonidas rätsepat. „Me tuleme tagasi.”
Neil ei olnud vaja rohkem selgitada. Paljud teisedki kaupmehed ja poodnikud tassisid oma kaupu teisele poole tänavat. Kõigil oli peas sama mõte: tuli ei lähe üle bulvari.
Tänavaid täitis karjumine ja hingemattev suitsuhais, kuigi sellel päeval oli niigi vähe õhku.
Selleks ajaks, kui Leonidas ja Tasos tagasi müügisaali jõudsid, oli riiulite vahele veel umbes sadakond rulli äraviimiseks valmis pandud.
„Võtke esimesena purpurpunased siidid, seejärel punased sametid. Villased peaksid jääma viimaseks, aga pange kõik crèpe de Chine’id järgmise kärutäie peale – värvist sõltumata – ning vaadake, et kreemikad kangad väga ära ei määrduks…”
Niipea kui ta kangaid puudutas, võttis kirg nende vastu tema üle võimust. Tema korraldused, kuidas neid säilitada ja kaitsta, järgnesid vahetpidamata üksteisele, justkui rulli pealt maha jooksev siid.
Selle tunni jooksul, mis oli möödunud hetkest, mil ta oli oma vennale kuulutanud last puudutavat uudist, ei olnud ta kordagi mõelnud oma vastsündinud pojale ja naisele ega ka nende turvalisusele. Ta teadis, et senikaua, kuni nad olid Egnatia tänavast lõuna pool, nii nagu ka tema kallihinnalised siidid ja sametid, olid nad kaitstud.
Tasos ja Leonidas olid jõudnud neljanda koormatäie kangaid ära viia. Selleks ajaks, kui nad viiendat