Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
ja karuselt oma meheõigust, enne kui nad mõlemad magama jäid ning siis kuni hommikuni mõmisesid ja norskasid.
Allpool hakkas tuli juba õlekuhja kallale jõudma, kuid kõrbevate sulgede lõhn ja surmani hirmunud loomade häälitsemine jäid emal ja tütrel, kes mõlemad nüüd kaks korrust kõrgemal tukastasid, tähele panemata.
Oli ainult sekundite küsimus, kui leegid juba ümber puidust talade keerdusid ja piki lage edasi roomasid. Varsti põles terve esimene korrus, seinad ja lagi olid üleni leekides. Tuli liikus kiiresti ja jõudsalt edasi, üles järgmisele korrusele ja sealt edasi kõrval asuvate majadeni.
Isegi majas valitsevast üha suurenevast kuumusest ei piisanud nende äratamiseks. Suvine õhutemperatuur oli Thessaloníkis sageli väga kõrge. See oli müra, justkui tohutu plahvatus, mis neile lõpuks teadvusse tungis. See hääl oli põhjustatud köögipõranda keldrisse langemisest.
Mõlemad naised olid hetkega jalul, täiesti ärkvel, nõretasid kuumusest ja hirmust ning haarasid teineteisel käest kinni. Tuli tõusis juba treppi mööda üles, seega nad teadsid, et sealtpoolt on nende tee blokeeritud, ent nad kuulsid tuttavaid hääli all tänaval neid nimepidi hüüdmas.
Riskide kaalumiseks ei olnud aega. Tütar ees, ema järel, ronisid nad aknalauale ja heitsid ennast alla oma meespere võimusesse. Seejärel, just siis, kui nende maja kokku varises, hakkasid nad elu eest jooksma, leides ennast osana inimjõest, mis kiiresti ida poole liikus. Nad sulandusid peagi rahvamassi, omamata vähimatki aimu nende enda kesksest rollist selles põlengus.
Naabrid olid aegsasti märganud pahvakutena edasi liikuvat suitsu ja tundnud praetud kitse isuäratavat lõhna ning kõik nad olid olnud ohutult väljas tänaval juba enne, kui nende enda kodud leekidesse mattusid. Seal ei olnud aega tulekahju põhjuste kohta oletuste tegemiseks ja kindlasti mitte vaatama jäämiseks. Tuli liikus just nii kiiresti, nagu metsik, soe tuul teda kandis.
Tund aega pärast tulekahju puhkemist olid kümned majad hävinud. Nende peamiselt puidust konstruktsioonid ja suvine põud olid põhjuseks, miks linn oli äärmiselt tuleohtlik. Juunikuust saadik ei olnud vihma sadanud ja ei leidunud midagi, mis oleks takistanud tule levikut. Linnal oli paar tuletõrjepritsi, kuid need olid vanad ja peaaegu kasutud, ning nagunii oli suurem osa kohalikest veevarudest suunatud Thessaloníkist väljapoole jääva hiiglasliku liitlasvägede laagri juurde.
Linna keskuses, kus ei olnud tulekahjust veel mingit märki, hakkas Konstantinos Komninos just oma müügisaali juurde jõudma. Ta kõndis kiirelt ja muretult. Tal oli viimaks poeg.
Tal ei olnud oma uudist jagada mitte kellegagi peale ühe mehe. Veel kauem, kui Komninos mäletas, oli seal olnud majahoidja-öövalvur, kes istus nii päeval kui öösel müügisaali sissepääsu juures väikeses umbses putkas. Tasos oli töötanud seal rohkem kui pool sajandit. Ta kõndis üks või kaks korda päevas kangaridade ees edasi-tagasi, läks vahetevahel tänavale, et otsida limonaadimüüjat või osta tubakat, ent suurema osa ajast ta lihtsalt istus, valvas ja magas. Laealusest tänavapoolsest aknast nägi ta põgusalt taevast. Öösiti tõmbas see väheldast kasvu tumedapäine mees ennast oma pisikeses ruumis oleval diivanil kerra. Komninosel ei olnud aimugi, kus ta sõi või kuidas ta ennast pesi. Talle maksti, et ta oleks seal kakskümmend neli tundi ööpäevas, kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas, ning kõigi nende aastate jooksul, mil Komninos oli teda tundnud, ei olnud ta kunagi kurtnud.
Kui ta kuulis lukuaugus võtme keeramise häält, tuli Tasos oma urust välja ülemust tervitama. Ta teadis, et Komninos oli varakult koju kutsutud, ning ta tahtis väga uudiseid kuulda.
„Kuidas kyria Komninos ennast tunneb?” küsis ta.
„Sünnitus läks hästi,” vastas Konstantinos. „Mul on poeg.”
„Soovin õnne, kyrios Komninos.”
„Aitäh, Tasos. Kas sul on mulle millestki ette kanda?”
„Ei, siin on kõik vaikne nagu hauas.”
Konstantinos oli avanud müügisaali ukse ja oli seda just enda järel kinni tõmbamas, kui Tasos talle järele hüüdis.
„Kyrios Komninos, ma unustasin – teie vend käis umbes kakskümmend minutit tagasi siin.”
„Jah?”
Komninost ärritas mõte, et tema vend laupäeva pärastlõunal müügisaali tuli. Kuna ruum oli sellal külastajatele suletud, siis oli see aeg, mille ta veetis siin alati üksinda, kavandades sissetulekuid ja väljaminekuid, kontrollides rahavoogusid ja kasumiaruannet, kirjutades kirju ja tegeledes kõige sellega, mis asetas ta vaieldamatult ettevõtte juhi kohale.
„Ta oli kuulnud, et kusagil üleval, põhja pool, oli tulekahju puhkenud, ja tahtis teada, ega mina sellest midagi ei tea. Ma ei saa aru, kuidas mina võiksin teada, kui ma terve päeva siin istun.”
Komninos kehitas õlgu.
„See on Leonidasele nii iseloomulik, armeest puhkusele jäädes otsekohe kuulujutte üles korjama hakata!” ütles Konstantinos. „Õnneks on mõnel meist targematki teha.”
Komninosele meeldis läbi vaikse müügisaali kõndida ja sõrmeotstega üle oma siidi-, sameti-, tafti- ja villase riide rullide libistada. Ta võis pelgalt riiet katsudes selle meetrihinna öelda. See oli tema suurim nauding. Tema jaoks olid need kangad sensuaalsemad kui naise ihu. Kangarullid ulatusid põrandast laeni ja redelid liikusid siinidel kogu viiekümne meetri pikkuse ruumi ulatuses, et ka kõige ülemised rullid oleksid kergesti ligipääsetavad. Ruumi algusest lõpuni olid kõik riided paigutatud värvi järgi: karmiinpunane siid oli sarlakpunase villase kõrval ning roheline samet smaragdrohelise tafti kõrval. Tema müügimehed hoolitsesid pigem värvide kui erinevate kangatüüpide eest ning ta nägi ainsa pilguga ära, kui keegi neist oli teda varustades saamatu olnud. Kui töötajad ruumis ei askeldanud, valitses seal selline sümmeetria ja veatus, mis rõõmustas teda ebatavaliselt palju. Tema isa, kellelt ta selle äri oli pärinud, õhutas teda alati tulema müügisaali ning nautima sealset korda ja rahu ajal, mil töötajaid ja kliente kohal ei olnud.
„Mõtle sellest kohast,” tavatses isa öelda viieaastasele Konstantinosele, „nagu meie elu A-st ja O-st.”
Seejärel osutas ta suurtele kääridele, mis olid asetatud korralikult iga poleeritud lõikamislaua keskele.
„See on A,” ütles ta sõrmega mööda kääride moodustatud A-tähte tõmmates. „Ja siin on O.” Ta näitas kangarullide otstest moodustunud täiuslikele O-dele. „Need on ainsad tähed, mida sul selles peres on vaja teada.”
Konstantinos mõtles oma isa sõnade peale iga päev ja võis nüüd rõõmuga oodata seda aega, mil ta saab neid sõnu omaenda pojale korrata.
Laupäeviti võis ta nautida selles ruumis olemist, ilma et ta tunneks endal oma töötajate pilke. Ta oli mees, kes teadis, et ta ei meeldi eriti teistele. Ta küll ei hoolinud sellest, kuid tundis ennast seetõttu siiski ebamugavalt. Ta oli teadlik sellest, et inimesed lõpetasid üksteisega rääkimise, kui ta neist möödus, ning ta tundis, kuidas tal abaluude vahelt soojaks läks, kui nad tema eemalduvat selga vaatasid.
Tema kontor asus põrandast kõrgemal, selle kolmes küljes olid aknad ja sealt avanes hea vaade hiiglasuurele ruumile terves selle laiuses ja pikkuses. Tema töötajatel oli raske teda läbi ribikardinate näha, kuid tema nägi oma vahitornist kõike, mis toimus. Olulised kliendid kutsuti alati sinna üles ja keegi saadeti kohvi järele. Sellistel puhkudel tõmbas Komninos ribikardinad üles, teades, et tema tohutule vikerkaarele avanev vaade avaldab alati muljet. Kliendid tulid oste sooritama igast väiksemast ja suuremast Kreeka linnast ning vähesed neist lahkusid ilma, et oleksid korraga hulgi ostnud. Ühtegi teist sellise kangavalikuga hulgikaupmeest ei olnud olemas, isegi mitte Ateenas, ning ta suutis vaevu nõudlusega sammu pidada.
Lisaks sellele oli ta ainuke villase riide tarnija suuremale osale armee rügementidest, mis olid mobiliseeritud Põhja-Kreekasse, sellal kui tuhanded liitlaste väed olid linna lähedal laagris, ning kõigi kaupade hinnad, nisust kuni villani, olid tõusnud. Rikaste jaoks tähendas see võimalust raha teenida. Komninos oli alati tundnud paremini numbreid kui tähti ning tal oli hea nina tarkadeks investeeringuteks.
Äri