Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
elurõõmus, aga ka niivõrd ebatõene. Mitte midagi sellist ei olnud enam alles. Samal tänaval rippus ühe tala küljes väändunud metallsilt „Cinéma Pathé”. Need sõnad näisid kuuluvat justkui mõnda teise ajastusse.
Viimaks nägid nad vaatepilti, mis oleks kurvastanud ka kõige kõvemat südant: linna kaitsepühakule Agios Dimitrile pühendatud, mahapõlenud kirikut. Leegid olid selle hävitanud. Vennad mäletasid oma vanemate matusetalitusi, mis olid seal toimunud, ning Konstantinos ja Olga olid seal abiellunud. Nüüd oli see kõigest üks avatud ruum, õu, mille põrandale olid kuhjatud ehituskivid ja mille maalingutega apsiid oli esimest korda selle sadade aastate vanuse ajaloo jooksul valguse ja värske õhu käes. See oli alasti, ebaväärikas. Nad nägid üksikut preestrit kiriku varemete vahel kõndimas. Ta nuttis. Veel üks hullunud inimene hüüdis valjult sõnu, mille Püha Paulus oli kirjutanud just nimelt selle linna inimestele. Need ei olnud kunagi olnud tähenduslikumad.
„Kui Issand Jeesus ilmub taevast oma vägevate inglitega leegitsevas tules, siis ta karistab neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile,” hüüdis ta.
Konstantinos ja Leonidas nägid niihästi kirikute kui ka sünagoogide ja mošeede varemeid ning paistis, et inimesed leidsid kõigest hoolimata lohutust oma pühakodadest. Seal, kus hoone seinad olid säilinud, olid inimesed nende varju laagrisse asunud: pesu oli piilarite vahele nöörile riputatud, sünagoogide ukseavaustes olid improviseeritud köögid ja mahapõlenud mošeedes olid tekid kenasti justkui kõrvuti asetsevad voodid maha asetatud.
Kahe peaaegu kahjustusteta pangahoone, Banque Salonique’i ja Banque d’Athènesi nägemine sisendas Konstantinosele hetkeks optimismi, samuti nagu ka marmoriga kaetud fassaadiga suursugune kaubamaja, ent need hooned olid imepärased erandid.
Hotell Splendide, kus inimesed olid kaheksateistkümnenda augusti õhtul einestanud, olles täiesti veendunud, et leegid ei jõua kunagi nendeni, oli varemeteks muutunud. Leonidase lemmikpaika, Eleftheria väljaku servas asuvat mereäärset kohvikut oli tabanud sama saatus. Väljakul, mis oli olnud linna seltskonnaelu keskpunktiks, valitses nüüd vaikus.
Mehed jõudsid viimaks sadamast põhja poole jäävasse piirkonda, kus asus Komninose peamine laohoone.
Mõlemad seisid ja jõllitasid seda, mis oli tohutu suurest apothiki’st järele jäänud. See oli täielikult hävinud.
„Minu ilus laohoone,” sosistas Konstantinos mõne hetke pärast. „Minu ilus, ilus laohoone.”
Noorem vend vaatas tema poole ja nägi, et ta nutab lahinal.
Tundub, nagu nutaks ta taga armsamat, mõtles Leonidas, olles šokeeritud sellest, et vanem vend seesuguseid tundeid välja näitab. Isegi siis, kui nende ema oli ootamatult surnud, ei olnud tema vend nii palju pisaraid valanud.
Kui nad seal seisid ja purustusi silmitsesid, lendas neist üle Saksa lennuk. Küllap piloot kannab oma ülemustele ette, et Thessaloníki on juba ise enda hävitamisega kenasti hakkama saanud. Nemad ei oleks saanud seda paremini teha.
Samal ajal valmistas kohalik prantsuskeelne ajaleht ette oma esimest tulekahjujärgset numbrit. Selle esiküljel oleva karmi pealkirjaga oli ära öeldud kõik:
Neljas peatükk
Olga ei olnud juba viis päeva oma abikaasast midagi kuulnud, ent ta oli oma beebiga niivõrd hõivatud, et ta vaevalt mõtleski mehe peale. Öö ja päev sulasid ühte, mõlemad ühtviisi unetud. Vahetevahel õnnestus tal väike Dimitri magama hällitada, kuid tavaliselt ainult umbes pooleks tunniks.
Pavlina jagas Olgaga tuba suursuguses majas Pereas, mis kuulus Konstantinose vanale sõbrale, jõukale laevnikule, kes tõi maale suure osa tema kangasaadetistest. Oma aknast, mis jäi linnast rannikut mööda kümne kilomeetri kaugusele, nägid nad veel ikka linna kohal lasuvat suitsupilve.
Thessaloníkis toimunud laastamistöö näis Olga jaoks kauge, kuid neljapäeval sai ta Konstantinoselt teate, et praktiliselt kõik, mis mehele kuulus, on hävinud.
„Mul on nii kahju,” ütles tema võõrustaja pisarsilmil. „Kui hirmus… kaotada kõik, mis sul on!”
Olga hindas tema murelikkust kõrgelt, kuid ei saanud sellele samasuguse meeleliigutusega vastata. Jah, muidugi oleks kohutav kaotada kõik, ent ta ei tundnud, et see on tõsi. Ta hoidis „kõike” oma käte vahel. See beebi oli nüüd tema maailma keskpunkt ja mitte millelgi muul ei olnud tähtsust.
Järgmisel päeval läks Konstantinos, kes elas linna terveks jäänud kvartalis hotellis, oma naist ja last vaatama. Ta oli juba asunud päästma seda, mis laohoonest järele oli jäänud. Kõik varud olid hävinud, kuid seinte alusmüürid olid endiselt tugevad ning ta oli hakanud neid uuesti üles ehitama. Ta oli juba teinud tellimusi, et jälle varusid koguda, ning niipea, kui uued kangad saabuvad, oli tal vaja need kuhugi ladustada. Paar päeva peale kindlustusnõude esitamist oli Konstantinos oma emotsioonidest jagu saanud.
„Ma ehitan üles endisest veelgi parema ja tugevama äri,” kinnitas ta Olgale.
Nende kodus ei pidanud taastamistööd algama veel mitme kuu jooksul. See ei olnud Konstantinose prioriteet. Olga teadis samas, et see külalislahkus, mis neile Pereas osaks sai, ei saa kesta igavesti. Selline elukorraldus oli mõeldud üksnes mõneks päevaks, ent selleks ajaks olid nad elanud seal juba kaks nädalat.
Olgugi et mereäärne piirkond ja enamus linna loodeosast oli hävinud, oli see osa ülalinnast, kus Olga oli üles kasvanud, jäänud kahjustamata.
See väike maja aadressiga Irini tänav kolm, mille Olga ja tema õde olid oma vanematelt ühiselt pärinud, oli praegu tühi, ning Olga arvas, et see oleks ideaalne elukoht seniks, kuni taastamistöid tehakse. Tema õde oli kaks aastat tagasi kolinud Vólosisse ja elas koos oma pojaga seal.
Järgmine kord, kui Konstantinos neid linnast vaatama tuli, tegi Olga kõheldes ettepaneku, et nad koliksid seniks, kuni villat taastatakse, Irini tänavale.
„Ma tean, et see on väike, kuid seal on piisavalt ruumi…”
Tema hääl muutus väga vaikseks. Ta tundis juba nüüd Konstantinose vastumeelsust selle idee suhtes.
Terve see maja oleks mahtunud ära nende endise kodu võõrastetuppa; mehe jaoks, kes ei olnud mitte kunagi elanud kusagil mujal kui jõukas mereäärses linnaosas, oli mõte elamisest piirkonnas, kus sõna otseses mõttes tuli ninapidi koos olla kõige vaesemate moslemite ja juutidega, vastumeelne. Tema meelest oli hämmastav, et selline puhas ilu ja kahvatu nahk nagu Olgal, sai olla pärit ülalinna viletsuse ja kõntsa keskelt.
Ent Olga oli oma otsuses kindel.
„Palun, Konstantinos… Pavlina võib magada pööningutoas. Tal ei ole selle vastu midagi,” anus Olga. „Ja see ei jää niimoodi igaveseks.”
Näis, et paremat lahendust ka ei leidu. Kõik majad, mis oleksid võinud sobida üürile võtmiseks, oli tuli maatasa teinud. Teatud vastumeelsuse ja suurte kõhklustega jäi Konstantinos nõusse.
Samal nädalal pisut hiljem naasid Olga ja beebi linna. Pavlina oli läinud mõned päevad varem ees, et koristada, ja Konstantinos pidi tulema samal õhtul.
Olgugi et juht sõitis linna sellist teed pidi, mis ei läbinud kõige rohkem kannatada saanud piirkondi, oli purustuste ulatus ilmne. Kuu aega pärast seda, kui kahjutuli oli peaaegu kogu linna hävitanud, hõljus ikka veel õhus eksimatult äratuntav tulekahjustuste lehk.
Olga nägi vilksamisi linna tähtsamate hoonete kummituslikke majakarpe, nende sõgedalt mere poole vaatavaid tühje aknaauke ning ka Komninoste villa jäänuseid.
Ta jõudis koos lapsega Irini tänavale keskpäeva paiku. September oli poole peal, aga päike oli sama kõrvetav, nagu ta oli olnud augustiski.
Kui Olga kitsa tänava lõpus sõidukilt maha tuli, nägi ta Pavlinat rääkimas kellegagi, kelle ta ära tundis. See oli Roza Moreno, tema naaber.
Roza oli Olgat nähes ülirõõmus ja kummardus lähemale, et beebit imetleda.
„Mu