Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
sõitma?”
„Kuhu?”
„Ma tahan siit ära.”
„Kas sul jalgratas on? Kui jõuame koju, võid sõitma minna. Väljas on veel küllalt soe.”
„Maeiküsi, kasminavõinsõitmaminna,”õiendabNate,„Mapalun, et sina viiksid mind sõitma.” Järgneb vaikus. „Ma võtsin tablette.”
„Mis mõttes tablette?”
„Mitte liiga palju, aga parajalt.”
„Parajalt, et end tappa?”
„Ei, et rahuneda. Ma olen närvipundar.”
„Kust sa need said?”
„Kodust rohukapist.”
„Kust sa teadsid, missuguseid võtta?”
Nate vaatab mulle otsa, nagu tahaks öelda: ma võin küll loll olla, aga rumal ma ei ole.
„Olgu, kuhu sa tahad minna?” pärin.
„Lõbustusparki.”
„Sa teed nalja, eks?”
Tuleb välja, et ei tee.
Nate’i pealekäimisel helistan lõbustusparki ja saan teada, et pentsikult sooja talve tõttu polegi seda kinni pandud. „Omanik mõtles, et parem on jätta inimesed tööle ja võtta lumepüha, kui vaja – aga seni pole vaja olnud,” selgitab see, kes kõne vastu võttis. Nate käib ühel karussellil teise järel: Ameerika mäed, Zipper, Benji-rakett, Hirmu torn, Gravitron, mis pöörleb nii kiiresti, et Nate on vastu seina litsutud, näol niisugune ilme, nagu puhutaks teda vuhinal läbi tuuletunneli.
„On see sinu arust imelik?” küsib ta teel järgmise karusselli poole.
„Mis õigust on minul arvustada?”
„Mul on diagnoos,” ütleb ta.
„Missugune?”
„Et mul on vist midagi viga.”
„Mida sa öelda tahad?”
„On see sinu meelest tõsi?” küsib ta.
„Aga sinu meelest?”
Ta kehitab õlgu.
„Kas sina ei taha karusselliga sõita?” küsin Ashleylt, kes on küll üheteistkümneaastane, aga hoiab mul käest kinni ja paistab rohkem kuueaastase moodi. Ta raputab pead. „Kas ikka kindlasti? Ma tulen sinuga kaasa.” Ta kehitab õlgu.
„Ma igatsen lund,” ütleb ta kurvalt pead raputades. „Kui ma olin väike, siis sadas talvel lund.”
„Küll hakkab jälle sadama,” ütlen ma.
„Millal?”
„Siis, kui sa seda kõige vähem ootad,” ütlen.
Jätame Nate’i Ameerika mägedele. Paistab, et keerlemine, ikka ja jälle läbi õhu vuhisemine toob talle kergendust. Ashley valib karusselli nimega Wave Swinger, pealtnäha üsna ohutu.
Lõbustuspark on tühi nagu kaubakeskuski. Nii Nate’il kui ka Ashleyl on isiklik teenindaja, karussellioperaator, kes on justkui mehaanikust giid. Nad käivad koos meiega ühe karusselli juurest teise juurde, käivitavad need ja lasevad kontrolliks tiiru teha, enne kui lubavad lastel peale minna.
„Kas pole raske päevade viisi tühjas lõbustuspargis igavleda?” küsin ühelt operaatorilt.
„Ikka parem kui koos naisega kodus istuda,” vastab ta õlgu kehitades, nagu oleksin ma loll.
„Mu ema on haiglas,” ütleb Ashley operaatorile, kui see rippkiige käima lülitab. „Meile saadeti koolist kiri. Isa lõi talle pähe.”
„Karm,” nendib operaator mokaotsast, nii et see kõlab nagu „rr”, pigem urin kui sõna.
Wave Swinger kerkib tasakesi maast lahti. Istun Ashley ees, mu tool ripub pika tsingitud keti otsas. Karussell teeb paar laia graatsilist tiiru, tõustes iga korraga kõrgemale, ja siis kogub hoogu, keereldes üha kiiremini ja kiiremini. Tool kiigub kaugele kõrvale, vajub kaldu, me lendame kõrgele, siis vuhiseme alla. Mu pea käib ringi, süda läheb pahaks, otsin üht asja, millele keskenduda, üht asja, mis ei liiguks. Vaatan tühje toole enda ees, sinist taevast pea kohal. Tasakaalutunnetus kaob, ma kardan, et kaotan teadvuse, libisen toolist välja ning kukun alla.
Nate ootab meid, kui me viimaks maa peale jõuame. Komistan karussellist maha ronides ja löön pea vastu ketti.
Seame sammud Kummitusmaja poole, hopsame igaüks oma vagunisse, rong kihutab kõminal läbi topeltuste pimedusse. Seal on soe, tunda on märgade sokkide lehka. Pea kohalt kostab surnute ulgumist ja kõrvulukustavaid kriiskeid, talad raksuvad, kummitused langevad taevast, peatuvad päris meie nina ees, enne kui jälle tagasi kistakse. Mehaaniliste helide sekka kostab hirmunud lämbuv kägin.
„Mis see on?” küsin ma.
„See on Ashley,” vastab Nate.
„Kas sa hakkad lämbuma?” küsin turvavööd lahti tehes ning püüdes end tema poole pöörata.
„Ta nutab,” ütleb Nate. „Ta nutabki niimoodi.”
Kui ümberringi sähvib välk ja me tõuseme mäest üles pimeda lossi poole, keeran end ringi ja üritan oma vagunist Ashley omasse pugeda. Äkki hakkab stroboskoop vilkuma ning ma leian end nagu vendade Marxide aegluupfilmis käpuli vaguni katuselt. Rong sõidab otse lossi suletud ukse suunas, vahetult enne kokkupõrget teeb see järsu pöörde ja mind paisatakse maha, prõmdi vastu seina, ma sirutan käe, et haarata tuge otsides ükskõik millest, kardan, et kukun kolmandale rööpale – kui Kummitusmajas peaks midagi säärast olema. Siis seiskub kõik. On kottpime. „Jääge paigale,” kuuleme pea kohalt häält. Ashley nutab endiselt, nuuksub pimeduses. Ivakese aja pärast on Kummitusmaja päevavalguslampide eredast lõõsast üle ujutatud, kõik öö saladused paljastuvad: armetud valupapist seinad, odavalt kokku lükitud luukered traatkonksude otsas, igal pool pimedas helendav kollane ja lilla värv.
„Kurat võtaks,” kärgib operaator rööpaid pidi meie poole tulles.
„Vabandust,” kohman.
„Mis see aitab,” nähvab operaator.
„Väike tüdruk nuttis.”
„Kas midagi on pahasti, kallike?” küsib operaator Ashleylt siira murega. „Kas keegi sai viga?”
Me kõik raputame pead. „Jäime terveks.”
Operaator kahmab rongi ninast puksiirköie ja veab meid rööpaid pidi edasi, laseb ukse ees pea kummargile ja me prahvatame päevavalgusesse.
„Kindel, et teiega on kõik korras?”
„Nii korras, nagu asjaolusid arvestades saab olla,” ütlen. Annan mehele kakskümmend dollarit. Ma ei tea õieti, miks, aga tundub, et seda on vaja.
„Lähme koju,” ütlen lastele ja karjatan neid parkla poole.
„Kuni Kummitusmajani oli kõik hästi,” nendib Nate.
„Oli jah hästi,” nõustun.
Õhtuks sööme sügavkülmikust Jane’i spagetikastet.
„Ma armastan ema spagette,” ütleb Ashley.
„Tore,” ütlen, ise mures, et sügavkülmikus on veel ainult kaks karbitäit, millest peab jätkuma eluks ajaks. Huvitav, kas spagetikastet saab kloonida. Kui hoiaksime Jane’i kastmest pisut alles või võtaksime äigeproovi, kas siis saaks seda juurde teha?
Spagetid, külmutatud brokoli, limonaad ja Sara Lee keeks. Tekib lausa tunne, et kõik on nii, nagu peab.
Kass kõnnib mööda, riivab laua all sabaga mu sääri. Ashley tõuseb ja näitab mulle kappi, kus on nelikümmend kassikonservi korralikult virnas.
„Lõhe oma maitseb talle kõige rohkem,” ütleb Ashley.
Pärast õhtusööki viin lapsed jälle haiglasse. Seal on mõnevõrra vaiksem, intensiivraviosakonnast