Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
aga peaksin kahe minuti pärast loengu pidama; kas keegi saaks minna ja kinnitada uksele tudengite jaoks teate, et loeng jääb ära?”
„Mõtlete kedagi meist, turvatöötajatest?”
„Jah.”
„See pole meie kohustus.”
Proovin teist moodi läheneda. „See on just nimelt teie kohustus. Kui keegi kohale ei lähe, kui ükski ülemus korraldusi ei jaga, võib minna märuliks. Loen poliitikakursust, ja te ju teate, mida see tähendab: radikaalsed ideed võtavad võimust, tudengid tunnevad, et neil on vaba voli, pange mu sõnu tähele.”
„Mis peaks teates kirjas olema?”
„Professor Silver ei tule erakorralisel perekondlikul põhjusel. Ta palub vabandust ja peab loengu hiljem järele.”
„Olgu siis pealegi, ja missuguses hoones ja auditooriumis?”
„Kas saaksite järele vaadata? Ma ei pööra nimedele ja numbritele ilmaski tähelepanu.”
„Oodake,” sõnab ta. „Silver; täna polegi loenguid. Te olete ju humanitaar- ja ühiskonnateaduste teaduskonnas, teie omadel on vaheaeg. Rannapidu …”
„Oi,” kohman. „Ma unustasin. Lihtsalt unustasin. Tänan teid.”
Mul oli elu. Ma tegin midagi.
Pärastpoole saan venna kodus advokaadiga kokku. Advokaat tuleb ühe, abilised teise autoga. Nad tassivad raskeid kaste ja meenutavad parasiiditõrjujaid.
„Trepist üles ja paremale,” juhendan neid üles saates.
„Mis kurat siin juhtus?”
„Mis mõttes „mis juhtus”?”
„Siin on jube segadus.”
„Ise te ütlesite, et ärgu ma midagi puutugu,” hüüan üles.
„Kurat, siin haiseb.”
Tessie sörgib minu kannul üles. Poolel teel lööb hais mulle vastu.
„Sitt, kurat,” ütleb advokaat.
Koer teeb süüdlasliku näo.
Üksi koju jäänud Tessie tegi põhjaliku puhastustöö: lakkus Jane’i vere põrandalt ära, tallas kogu põranda roosasid jälgi täis ja siis pasandas voodisse.
Tessie vahib mind, nagu tahaks öelda: „Siin oli ju hullumaja. Midagi pidi juhtuma.”
„Pole viga, plika,” ütlen, lähen alla ja võtan lõhnakindlate prügikottide karbi. Koer tegi mulle heateo. Kui linadele oligi jäänud mingeid asitõendeid, siis nüüd olid need hävitatud. Topin linad kottidesse, teen akna lahti ja pihustan Lysoli.
Prügi on välja viidud. Advokaat ja tema abilised on minekul. „Olukord pole kaugeltki rahuldav,” ütleb üks mees teisele välja minnes.
„Ära sa märgi, Sherlock.”
Seisan köögis ja vaevan end linade pärast: kas prügikast on küllalt kindel koht? Kas ärataks kahtlust, kui viiksin need prügimäele? Mis juhtuks, kui püüaksin neid põletada? Kas sitasuitsu signaal leviks miilide kaugusele?
Valin madratsifirma Speedy Mattress Service numbri. „Kui ruttu ma saaksin uue madratsi?”
„Kuhu see tuleb toimetada?”
„Sycamore 64.”
„Missugust te soovite? Kas mõtlete midagi kindlat: Serta, Simmons, pehme madrats, kattega madrats?”
„Ootan pakkumisi, see peab olema suurele kaheinimesevoodile, pehme, aga mitte liiga pehme, kõva, aga mitte liiga kõva, midagi täpselt parajat.”
„Hind on 2800, see on puitraam vedrumadratsiga.”
„Kallivõitu nagu.”
„Võite saada ka 2650 eest, ja kui ostate meie madratsikatte, anname kümneaastase garantii. Katte tavahind on sada kakskümmend viis, aga teile võin anda sajakaga.”
„Kas viite vana ära?”
„Jah.”
„Isegi kui see on plekiline?”
„Need kõik on plekilised.”
„Millal?”
„Oodake.”
Kougin taskust Jane’i krediitkaardi.
„Õhtul kuue ja kümne vahel.”
Võtan ämbritäie kuuma vett, küürimisharja, paberkäterätirulli, Mr. Cleani, Cometi, pudeli äädikat ja Jane’i tänupühaaegsed latekskindad. Nutan kindaid kätte tõmmates.
Olen käpuli maas ja küürin. Veri on tume, kuivanud, helvestena kooruv. Märjana maheneb see laialivalguvaks roosaks, imbub läbi paberkäterättide nagu peedimahl. Lõikan killuga sõrme, portselanikilluga, mis käristab naha katki, minu veri seguneb põrandal oleva sodiga. Hiljem kleebin haava haavaliimiga kinni. Töö tegemise ajal on mul tunne, nagu jälgiks mind keegi, nagu luuraks mind keegi. Tunnen, et miski libiseb mööda, riivates mu jalga. Kui pöördun vaatama, volksab miski üle minu. Keeran end ägedalt ringi. Libastun märjal põrandal ja kukun istuli. Tualettlaual istub kass, vahib ainiti, saba jõnksleb.
„Rajakas,” kähvan. „Sa ehmatasid mind.”
Kass pilgutab silmi ja vaatab mind, tulirohelised silmad sädelevad nagu smaragdid.
Harjumuse orjana lõpetan alles siis, kui töö on tehtud, verise vee ämber tühjendatud, kaltsud minema visatud. Töötan, ja siis lähen vaatama, mis õhtul süüa saab. Lahtise külmiku ees seistes nokin eilse õhtusöögi jääke. Pistan huupi üht-teist suhu, mõeldes Jane’ist, meie õhtusest suupistest, meie seksist. Tõstan toidu taldrikule ja heidan diivanile teleri ette.
Mind äratab püssiragin. Ärkan, mõeldes, et George on jälle põgenenud ja tulnud mind tapma.
Prõmm. Prõmm. Prõmm.
Uksele taotakse.
Tessie haugub.
Madrats on kohale jõudnud.
„Hea on see, et madratsid ei lähe katki,” ütleb üks neist, kes seda trepist üles tarivad. „Varem tassisin ma plasmatelereid – see oli õudus.”
Mehed võtavad vana madratsi ja puitraami kaasa ühtki märkust pillamata.
Kui nad väljuvad, sähvatab õues valgus.
„Kurat …” Sähvaki, sähvaki-sähvaki.
Üks mees laseb äraviidava madratsi otsa lahti ja sööstab pimedusse. Kuulen põõsastest sahinat. Madratsimees tuleb minu juurde, kallis fotoaparaat käes.
„Andke fotokas tagasi,” ütleb võõras end lillepeenrast üles ajades.
„Kes te olete?” küsin ma.
„See on minu fotoaparaat,” ütleb võõras.
„Enam ei ole,” kostab madratsimees seda tänavale lennutades.
Pean koju minema. Kell hakkab juba üksteist saama. Keeran venna ukse lukku, viin Tessie auto juurde, upitan ta sisse ja võtan suuna maantee poole. Tessie väriseb.
„Süsti ei saa,” rahustan. „Loomaarstile ei lähe. Me sõidame linna, Tessie.”
Koer pahistab mürkgaasi. Pean teepervel kinni ja Tessie puristab soolikad maantee ääres tühjaks.
„Kas sõit läks hästi?” küsib öövahetuse uksehoidja. Ma ei vasta. „Teie post, teie pakid,” ütleb ta neid mulle sülle ladudes, „teie pesu.” Ta riputab riidepuud mu sõrmekonksu.
„Tänan teid.”
Ta ei ütle midagi koera kohta, kelle rihma olen ümber randme sidunud.
Korteris on mingi lõhn, tuttavlik, kuid kolkunud. Kui kaua ma olen ära olnud? Tundub, nagu oleks kõik ajas tardunud, mitte ainult minu äraoleku päevadeks, vaid terveks eelnenud aastakümneks. See, mis oli kord moodne, peenemaitseline,