Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
Читать онлайн книгу.
see on hirmus unenägu – ja kui see oli läbi, kas ta tundis lõhkuvat peavalu? Kas ta mõtles: mu juuksed on sassis?
Ta on opisaalis, minu seeme loksub temas, ujub kõigest väest – me tegime seda küll kondoomiga, aga ilma ikka ka. Kas keegi avastab mu seal ujumas? Kas ka minul on vaja advokaati?
Supp soojendab, tuletab meelde, et olin eilsest õhtust saadik söömata. Mees, mõlema silma all sinikas, läheb mööda, lõunakandik käes, ja mulle meenub, kuidas isa lõi mu venna kord oimetuks, sirakile maha, ilma erilise põhjuseta. „Ära unusta, kes siin peremees on.”
Mõtlen George’ist: mõlk kipsplaadis tollest korrast, kui ta jalg „libastus”, kohvitassist, mis tal seletamatul kombel käest lendab ja vastu seina puruneb. Meenutan Jane’i räägitud lugu pühapäevalõunale minekust, kui George ajas tänavale tagurdades prüginõu ümber ning vihastas nii kangesti, et sõitis mitu korda üle nõu, ikka tagurpidi ja õiget pidi, pillutades lapsi siia-sinna ja peatudes alles siis, kui Ashley hakkas oksendama. Kas vihapursked elutute objektide vastu annavad märku, et ühel päeval tapad sa oma naise? Kas see võib tõesti niimoodi vapustada?
Haigla tualettruumis käsi pestes vaatan peeglisse. Mees, keda ma näen, on rohkem mu isa kui minu enda moodi. Kust tema välja ilmus? Seepi pole, hõõrun nägu käte desinfitseerimise vahendiga – see kõrvetab. Vahendit kraani all maha loputades uputan end äärepealt ära.
Mu nägu tilgub, särk on märg, paberrätiaparaat on tühi. Ärakuivamist oodates kriibin räbuplokkidest seinale autovõtmega Jane’i nime.
Jään haiglatöötajale peaaegu vahele, kuid juhin tema tähelepanu kõrvale rünnakuga: „Miks paberrätte pole?”
„Me ei kasuta neid enam – kokkuhoid.”
„Mu nägu on märg.”
„Kuivatage tualettpaberiga.”
Kuivatangi. Paber takerdub ajamata habemetüükasse ning ma näen välja, nagu oleksin sattunud tualettpaberituisu kätte.
Esmaspäeva õhtupoolikul saab Jane kirurgiaosakonnast välja; teda veeretatakse mööda koridori, ta on ühendatud suure mehaanilise hingamisaparaadiga, pea on sidemeis nagu muumia, silmade ümbrus mustjassinine. Tema nägu meenutab lihapalli. Teki alt ulatub välja voolik, voodi otsa küljes ripub uriinikott.
Eile öösel suudlesin ma teda sealt alt. Ta ütles, et keegi polnud seda kunagi teinud, ja siis suudlesin ma teda uuesti, sügavalt. Hellitasin teda sealt alt. Keelega – keegi ei saa sellest teada.
Ütlen endale, et tegin ju ainult seda, mida kästi. Claire käskis mul jääda. Jane tahtis mind, ta tõmbas mind enda vastu. Miks ma küll nii nõrk olen? Miks ma otsin süüdlast, küsin endalt. Kas teie olete kunagi mõelnud, et suudate end tagasi hoida, aga kui hetk käes, siis ei suuda või ei taha? Nüüd ma mõistan, mida tähendab „See lihtsalt juhtus”. Õnnetus.
Arst ütleb mulle, et isegi kui Jane jääb ellu, ei saa ta enam endiseks. „Juba selle üürikese ajaga, mis ta on meie juures olnud, on toimunud allakäik. Ta taandub, tõmbub endasse. Me puhastasime haava ja puurisime augud, et ajul oleks ruumi tursuda. Prognoos on vilets. Kas tema omaksed teavad? Lapsed?”
„Ei,” vastan ma. „Nad on internaatkoolis.”
„Teatage neile,” soovitab arst ja jätab mu sinnapaika.
Kas helistan otse lastele või helistan enne kooli? Kas helistan nii ühe kui ka teise direktorile ja seletan: nende ema on koomas ja isa raudus, vahest läheksite klassi ja laseksite neil kotid pakkida? Kas ütlen salgamata, kui kohutav on lugu tegelikult, kas segan lapsi keset koolipäeva teatega, et nende senine elu on lõppenud?
Esimesena saan kätte tüdruku. „Ashley,” alustan ma.
„Kas Tessie?” küsib ta, enne kui jõuan midagi rohkemat öelda.
„Su vanemad,” vastan takerdudes.
„Lahutus?” Ta kukub pisaraid valama, enne kui jõuan jätkata, ja teine tüdruk võtab rahulikult telefoni.
„Ashley ei saa praegu rääkida.”
Poisile ütlen ma: „Isa läks hulluks. Võib-olla peaksid sa koju tulema, aga võib-olla sa ei tahagi koju tulla, võib-olla ei taha sa enam kunagi koju tulla. Ma mäletan, kui su vanemad selle maja ostsid, mäletan asjade valimist.”
„Ma ei saa vist aru.”
„Emaga juhtus õnnetus,” selgitan, murdes pead, kas öelda talle, kui ränk see tegelikult on.
„Kas seda tegi isa?” küsib ta.
Otsekohene küsimus tabab mind ootamatult. „Jah,” vastan. „Isa lõi ema lambiga. Püüdsin su õele öelda, aga ei jõudnud kuigi kaugele.”
„Helistan talle ise,” ütleb poiss. Mul on hea meel, et pääsen sellest.
Seisan tühjas koridoris, mis kümbleb päevavalguslampide kaledas valguses. Minu poole tuleb valge kitliga mees; ta naeratab. Kujutlen, et ta on nagu kuri võlur, et ta tõmbab seljast valge kitli, mille all on kohtuniku talaar. Kas teie vend võis teada, et te kargutasite tema naist, ja sellepärast ta tõusiski haigevoodist ning tuli koju?
„Pean mõnda aega kommentaaridega piiri. Mul on kõige juhtunu pärast väga paha tunne,” lausun ma koridoris valju häälega, ehkki keegi ei kuula.
Lähen sugulaste ooteruumi. Valin jälle numbri. „George lõi Jane’i lambiga,” ütlen Jane’i emale.
„Küll on hirmus,” kostab ta, aru saamata, kui tõsine oli see, mida ma talle ütlesin. „Millal see juhtus?”
„Eile öösel. Kas su mees on kodus?”
„Ikka,” vastab ta natuke ebamääraselt.
Taamalt kostab mehe küsimus: „Kes helistab?”
„Väimehe vend,” vastab Jane’i ema. „Jane’iga on midagi juhtunud.”
„Mis Jane’iga juhtus?” küsib Jane’i isa telefoni võttes.
„George lõi talle lambiga pähe.”
„Kas Jane esitab süüdistuse?”
„Tõenäoliselt sureb ta ära.”
„Selline jutt ei ole kohe sugugi naljakas.”
„Ma ei tee nalja.”
„Siga,” ütleb Jane’i isa.
Ma tahan koju. Tahan oma elu tagasi. Mul oli oma elu. Kui see juhtus, oli mul midagi käsil, eks olnud ju? Mis nimelt? Mul pole kalendermärkmikku, aga midagi pidi olema: hambaarst, õhtusöök sõpradega, teaduskonna koosolek. Mis päev täna on? Vaatan kella. Viie minuti pärast pean loengut pidama. Kakskümmend viis tudengit poetavad end ükshaaval loenguruumi ja võtavad närviliselt istet, teades, et nad pole ette valmistanud, teades, et nad pole õppinud. Kursus on „Nixon, kummitus masinas”, käsitlemata teema põhjalik käsitlemine. Nad istuvad nagu idioodid, oodates, et ütleksin neile, mida miski tähendab, et pistaksin neile haridust lusikaga suhu. Tuimalt õrrel kükitades koostavad nad kirju dekaanile; üks kaebas, et tal paluti tunnis kirjutada, teine arvutas semestri kahekümne kahe loengu maksumuse loengute kaupa ja koostas nimekirja, mida kõike ta oleks saanud osta sama või veel vähema raha eest.
Minul on veel välja rehkendamata, kui palju maksab stress, mida tunnen, nähes nende tölpe pilke poolteist tundi järjest kaks korda nädalas; mida tunnen, kui nad tulevad mu vastuvõtutundidel minu kabinetti, küsides omamehelikult: „Mis uudist?”, võttes istet, nagu kuuluks kabinet neile, ja seletades, kuidas nad miskit moodi ei leia „antud probleemide vaatenurka”. Enne lahkumist ootavad nad, et teeksin neile pai ja ütleksin: „Sa oled hea laps,” lihtsalt niisama, ilma põhjuseta. Neist õhkub sundimatut veendumust, et neil on õigus oma tahtmist saada, niisugust veendumust, mille eest minu ajal oleks sõideldud ja nädalaks pärast tunde jäetud.
Kõigi nende aastate jooksul pole ma kordagi jätnud loengule ilmumata ja olen ainult kaks korda loengu aja ümber tõstnud: kord juurekanali ravi, teine kord sapipõieataki pärast.
Helistan