Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
CLOTHING
SINCE 1850
631 02 17 W32 L30
Pükste sees oli lapakas, mille peale oli kirjutatud: MADE IN BELGIUM
LEVI’S
100 % COTTON. COTON. KATOEN, COTONE, BAUMWOLLE.
Midagi oli veel kirjutatud, aga see oli ära kulunud, ma ei näinud, mis see oli. Võibolla oli sinna kirjutatud: PURE INDIGO DENIM.
Võibolla mõni muu sõnum.
2
R läks välja, aga mina jäin istuma. Pidin teda ootama. Pärast pidime koos jooma minema. Lappasin ta raamatuid ja muid asju. Ei viitsinud midagi lugeda. Istusin ja vahtisin niisama. Kuulasin, kas kostab läbi maja mingeid hääli. Ei kostnud. Täielik vaikus. Veider vaikus. Vahtisin ringi ja klõbistasin näppudega vastu tugitooli käetuge. Makki mehel ei olnud.
Tähendab, oli. Aga juba mitu aastat katki ja ta polnud viitsinud korda teha.
Tõusin püsti, seisin, käsi püksitaskus, ta kirjutuslaua ees ja harutasin ühe käega sealolevates paberites. Seal olid mehe täissoditud paberid. Mees teeb kirjatööd. Mees kirjutab. Kõva mees. Lugesin ühte pealkirja: KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED. Ma ei saanud aru, kas sihuke pealkiri meeldis mulle või tundus tobe. Ju vist äratas huvi. Võtsin need kirjaklambriga kokkupandud lehed katte, et lugeda. Aga ei lugenud kohe. Hoopis seisin, lehed käes, ja vaatasin aknast välja. Tuba oli soe. Läksin tegin akna lahti ja kummardusin välja. Õhk mõjus mu peale hästi. Seisin, kuni külm hakkas, siis panin akna kinni ja istusin uuesti tugitooli. Lugesin seda juttu.
KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED.
KUI ISTUD KELLEGI POOL, on tehtud teed, lapsed mängivad kõrvaltoas, neid ei keelata olemast siin või seal, jood teed ja tuleb tunne: kõik on niisamuti juba olnud, siis oled jällegi kohale jõudnud, siia, Nõukogude Eestisse või Eestisse, kus oled sündinud, kohale jõudnud iseendana, keegi ei saa sulle midagi ette heita, milleski ei ole sa süüdi, sind ei taheta arreteerida, jah, natuke süüdi segastes suhetes, jah, natuke vanemate ees, et ei ela nende moodi, tegelikult mitte milleski tõeliselt süüdi, mis on need väikesed patud, see on vaid igapäev, aga jumal vaatab su peale hea pilguga, pakub sulle teed, laseb päevavalgusel õhtuseks muutuda, ei saada sinusse väsimust, vaid rahu.
KUI TÕMBAD JALGA HELEDAKS PESTUD, KÕVAKS KUIVANUD TEKSASED, mis on nüüd head kitsad, ja oled jälle vana tuttav sina, ei laps, ei täiskasvanu, igavesti ei laps, ei täiskasvanu, sirutad ennast, kõnnid toast tuppa, räägid kodustega kena pealiskaudset juttu, võtad telefoni vastu ja räägid ühe pruudiga veidi teistsugust kena pealiskaudset juttu, paned peale vana lindi, aga ei istu seda kuulama, liigud toast tuppa, oma asju pisut korda seades, tõstes siia ja sinna, leides juhtumisi käegalöödult kadunuks tunnistatud asju, lased ennast toita ja püüad oma elust aru anda, nii et see kuulajaid ei kurvastaks, seljas puhas särk, jalas kuivad puhtad sokid ja puhtaks pestud vanad teksased.
KUI OLED JÄLLE TUTTAVALT ARMUNUD, aga ei lase pähe tulla mõtetel, et kuidas see kõik läheb ja mis saab, et teadagi, mis lõpuks saab, et nagu ikka, lõpeb kõik mingi jamaga, ei lase tulla neil mõtetel, aga mõtled tema peale, lähed tema poole ette helistamata, ei mõtle, aga loodad, et äkki tahab ta ükskõik mis moel veidi aega veeta ja ehk juhtub siis midagi, või kaua üksi kodus istunud, helistad õhtul, et lihtsalt veidi juttu ajada, ja kui teda pole kodus, lähed oma tuppa, viskad selili ja mõtled temast, või kohtad teda ette teadmata, kellegi pool külas olles, ja üldise olemise sees on eraldi teie kahe olemine, see on natuke õnne ja rõõmu, ja midagi rohkemat ei oskagi tahta ja millestki paremast või targemast mõelda ei viitsi.
KUI ASTUD HOMMIKUPOOLIKUL VÄLJA JA PÄIKE PAISTAB ja kõik sammud on eraldi selged ja puhtad, hingad sisse õhku ja puude lõhna, ei taha süüdata päeva esimest sigaretti, venitad sinna kuhugi minekut veidi pikemaks, märkad mõnd inimest, mõnd tüdrukut, last, vanakest, lähed sirge seljaga, pea püsti, oled, ilma et teaksidki, ilus ja täielikult, võibolla täiuslikult sina, oma sõbras ajas, oma tuttavas ruumis, teel igavikku, mingisse teistmoodi teadasaamisesse, headusesse, täiusesse, mis on kusagil tulemas, aga mida ette kujutada ei oska, temana nimetada, oodata ei tea, astud ja hingad, tükk inimest, tükk keha ja hinge, tükk sind suure tüki keskel, suure naljaloo keskel.
KUI RAHA ON JÄLLE VÄHE, aga mõnikümmend kopikat siiski on, võid mina päevasel ajal (et mitte kohata tuttavaid) kohvikusse, kus muidu oled ikka õhtuti, lasta tunni jooksul endale kaks teed tuua ja lihtsalt istuda ja vaadata inimesi, aknast välja ja jälle inimesi, laudades istujaid, tulijaid ja minejaid, tundes, et süüa ei taha, ainult veidi istuda, vaadata, ettekandja ei pahanda su peale, räägib meeldivalt ükskõikselt nagu ükskõik kellega, kuulata oma laua inimeste juttu, ise mujale vaadates, ega tahagi teada, mida teed õhtul või homme, ega tahagi midagi teha, lugeda, keegi olla, midagi saada.
KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED ja on veidi tuult ja sul on soe kampsun, siis võid jalutada äärelinna tänavatel, kus talvesodi pole koristatud, hämara saabumiseni, süttivad laternad, siis valgused akendes, tuul ajab juuksed sassi, ei taha minna kellegi poole, kui just, siis juhuslikult, möödaminnes, tuul puhub sigareti hõõguma, ei tahakski visata konisid ja tühja suitsupakki maha. On rahu, süda ei kiirusta, pähe tuleb mälestusi, ei suurt uusi mõtteid, tahtmisi, kõik on korras, ehkki elu pole korras, pole iial olnud ega saa korda, see ei tule praegu meelde, ja ka SEE ei tule praegu meelde, tuul sasib juukseid, tänavad poolkuivad, jalad ja jalanõud pisut mustad ja märjad, käsi võib hoida taskutes või seljal või püksitaskutes, kui hõlmad on lahti, nohugi on ajutiseks rahule jätnud, mööda sõidab mõni üksik auto või takso, ei tea, kuhu lõpuks ikkagi jõuad, kas koju või kellegi poole.
KUI VIHMA SAJAB, AGA SA EI VIITSI kiirustada, lased juustel märjaks saada, lõdised ja irvitad vaikselt enda ja vihma üle, ei otsi teed loikude ja ojade vahelt, astud üsnagi otse, kuuldes vihma langemist katustele, tänavatele, voolamist rennides, märkad nukrameelset vettinud koera, vihmavarjuga ema ja kapuutsiga lõbusat last, siis tunned, et vihm pole sugugi vaenulik ja teeb sinuga sõprust, temaga saab veidi suhelda, veidi teineteiseks saada, vihma-sinuks ja sinu-vihmaks, nii lähevadki sel niiskel õhtul ühes Eesti linnas kaks kaaslast, vihma-sina ja sinu-vihm, ja nende vaikset olemist ei saa häirida, see on olemas, kuid tabamatu, häirimatu, haavamatu, meeldejätmatu.
KUI USUD MIDAGI NATUKEGI, kui sul on millelegi toetuda ja sa ei karda hulluks minna, siis võiksid olla ju väheke õnnelik selle üle, et suurt halba pole juhtunud, et võid veel elada selles maailmas ja hingata. Issand jumal, partei ja valitsus ei nõuagi, et sa oleksid kogu aeg õnnelik ja lõugaksid: credo, credo, aga mossitamisega rikud sa lihtsalt seda pilti raami sees, teiste vaatepilti, inetu, inetu. Kui tükimat aega oled nõndaviisi mõtisklenud ega viitsi muusikatki peale panna ega vaadata, kes koju tuli, kui uks käis, vaid losutad edasi, siis on tõesti raske öelda, mida edasi teha, võib ju lihtsalt nentida, et küllap enne sügist tuleb veel õige mitmesuguseid päevi.
KUI OLED PÜÜDNUD JA PÜÜDNUD kirja kirjutada, aga see pole edenenud, ja oled lõpuks ennast tugitooli lösakile lasknud, paber ja pastakas näppude vahelt põrandale pudenenud, oled tühi ja kuulad va vana Pink Floydi mängimas, kuni hetkeni, kui märkad end seda tegemas, ja tõused, võtad maast paberi, kökerdad kokku ja saadad kaarega prügikasti, kuhu ta, hoolimata oma püüdlikkusest, ei jõua, istud kirjutuslaua taha, võtad sahtlist tüdruku antud plastmassist kõrvarõnga, mis tuleb kokku kleepida, ja otsustad selle töö ära teha, leiad kapi alt kastist liimi ja proovid seda jama kokku kleepida ja pähe tuleb mõte: huvitav, kas ma armastan teda, ja: huvitav, kas tema armastab mind.
KUI HÄÄL ON MILLESTKI KÄHE, kas suitsetamisest või külmast ilmast või eileõhtusest valjuhäälsest lõugamisest, ja lisaks kipub veel pea valutama ja lugupeetud vanemad virisevad selle ja tolle kallal ja ilmast ei maksa rääkidagi, see on sant mis sant, siis võib kokku lugeda taskusoleva raha ja mõelda, mille jaoks seda parajasti jätkub, aga võib ka üldse mitte raha lugeda, vaid otsida kamorkast üles vana kaabu ja vanematega sõnagi vahetamata uttu tõmmata, uksest välja jalutada, hoolimata sellest, kas uks sulgub pauguga või ei, teadmata, kas lähed kääruga teed pidi kohvikusse või satud hoopis mõne poole ja istud nurka maha või kurat üldse seda kõike teab.
Sain