Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
talle mõttes käega ja hakkasin uuesti temast mõtlema, sest: kes mul keelab (kuigi olin veidi aja eest otsustavalt kriipsu peale tõmmanud), ja: mis teha, kui see nii juba läheb. Nüüd kartsin, et kui temaga rääkima juhtun, ütlen ei tea miks mingi banaalsuse ja kõik läheb ühe sekundiga kus kurat. Võibolla saakski siis rahu. Aga looda sa seda.
Võtsin kapist pudeli õlut, läksin teleka ette, istusin, rüüpasin ja vaatasin, siis, mõtlemata, mida ma teen, läksin ja võtsin telefonitoru.
“ Carmen.”
“Jah, kes seal on.”
“Mina olen, O. V.”
“Aa, tere O. V., mis sa räägid.”
Paus. Ta hakkas aru saama, mismoodi ma helistasin, et hoopis teistmoodi, ja ma ütlesin siis:
“Ma tahaksin sind kuhugi kutsuda. Ma ei tea, kuhu. Tahad, et ma sind kutsun või.”
Ühe hetke ta mõtles.
“Tahan.”
“Anna siis nõu, kuhu sind kutsuda.”
“Ma ei tea.” Ta naeris, mulle see ei meeldinud. “Seda pead sa küll ise teadma.”
“Ma kutsuksin sind teatrisse, aga ma ei taha. Ma kutsuksin sind restorani, aga ma ei taha. Peale selle olen ma kohutavalt vaene. Kas sa ei tahaks mind lihtsalt enda poole kutsuda. See kõlab muidugi banaalselt, eks ole.”
Küll ma rääkisin lolli juttu.
“Ei, ei kõla. Aga, O. V., ma pean tunnistama, kui ma järele mõtlen, et mul on täna sõbrannaga kokkusaamine. See kõlab ka võibolla banaalselt. Tead, ma võiksin muidugi talle helistada ja ümber leppida, aga ma mõtlen, et ma vist ikka ei tee seda. Nii et helista mulle mõni teine päev, eks ole.”
“Või nii.” Ma ei tahtnud eriti viisakas olla. “Nojah, eks ma siis helistan mõni teine päev.”
Seal ta nüüd on. Aga võibolla ta ütleski seda, mida ta ütles, et helistagu ma mõni teine päev. Igal juhul helistasin ma Katile ja me läksime kinno filmi vaatama.
Ja igal juhul on juba ette tunda, kuidas meil temaga läheb. Me võime kokku saada küll, aga alles siis, kui see pinge, kui see iha, soov ja kirg tema järele on hajunud. Sest see häirib teda. Ja alles siis, kui see on täiesti hajunud, kukub C ühel päeval, asja ees, teist taga, mulle sülle. Ja õige kah. Juhtugu kõik juhuslikult. Nii ongi kõige parem.
Nii käibki see seltskonnaelu. Üks ütleb mingi tõe või ütleb midagi kellegi kohta. Ja keegi teine ütleb selle peale lause, mis otse loomulikult tuleb selle peale, mingi teistpidi lause, vaidluse või: jah, ja siis on see veel nii. Nii me vestleme. Ja üks oleks võinud öelda, mis teine ütles, ja teine seda, mis esimene. Peaaegu.
Muidugi räägib igaüks oma maneeris, aga ega maneer ole kuigipalju meie ise, on lihtsalt üks vorm. Maailm on millegi pealispind. Sõnad, mõtted, tunded, eraldi inimesed. Seal sügaval (kus?) pole ehk mõtteid ega meid eraldi inimestena.
Ja vaatad kellegi maneere nagu mõnda arhitektuuri või muud asja.
Aga muidugi on igaühe oma teha ja oma asi, et ta saaks ära päästetud.
Iseenda käest või?
Iseendale päästetud?
Püksid peaksid olema:
teksased
mugavad, meeldivad, sissekantud
enamasti puhtad
sellised, mis on sisse kantud, aga nii ruttu veel katki ei lähe
või äärmisel juhul katkised, ja ükskõik, mis teised mõtlevad
ja nende ostmiseks peaks olema raha, kurat võtaks
jah, real indigo denim.
Elus on sellised asjad:
niisama olemine
tegutsemine
magamine
veel:
kunst
töö
sõbrad
maailm
pidu
sellised asjad on veel elus:
kodu, raamatud, plaadid, söögid (mitte nii tähtis), teiste perekonnad ja kodud, viin, ja siia tuleks veel igasugu asju.
Nägin teda tänaval. Jäime seisma. Teadsin, et ta käib tööl. Niisiis ma ei käinud peale. Tal aega vähe. Aga Andres ütles ise: “Läheks kuhugi või.” Läksime kohviku poole.
“Teed ka midagi või.”
“Ei tee.”
Vaatasin. Olime kohvikus juba nagu vanad või nii. Nüüd on siis see aeg käes. Ei saagi siin enam käia. Noored tõmbasid piipu.
“Kuule, vahetame kohta,” ütlesin ma. “Sul raha on või.” Kui tulime, siis tulime, eks ole.
“Palun üks pudel kuiva veini.” Olime nüüd teises kohvikus. Hoidsin ennast tagasi, et mitte öelda: see on sõjaväes, või: naist ei hakka võtma.
Andres ütles: “Kuule, lähme baari ja teeme ühe suraka.” “Ühe suraka või,” ütlesin ma. See tegi nalja. Anti väga niru kohvi. Aga mis siis, nüüd oli hoog sees, võis aega viita küll. Nüüd oli peaasi mitte liialt kiirustada. Proovida mitte valesid asju teha. Läksin kempsu. Kõik oli üsna lõbus. Olin vintis nagu koolipõlves.
Üks viga näiteks on, et sa hakkad plaane pidama. Läksin tagasi. “Teeme ühe suraka või,” ütlesin mina. Ma ei tahtnud üle pingutada. Töötu inimese asi. Ah, ega talle ei olnud see tähtis. “Eile küsiti siin mult passi,” ütlesin. Küsiti siis küsiti, mis sa sellest siis räägid. “Hakkame ära vajuma või,” küsisin veidi aja pärast elurõõmsalt. “Vahetame kohta,” ütles Andres.
Tänaval käis mingi plähmimine. See tegi tuju nukraks. Poiss, kes pihta sai, jooksis natuke eemale ja jäi seisma. Seisis, oli vait, katsus oma nägu. Meie läksime edasi.
Tulin vastu hommikut. Olin üsna vintis. Vanast harjumusest tegin vaikselt, et ema ei kuuleks. Tegelikult ma ei tea, on ta üleval, kui ma nii tulen, või ei. Ja ei püüagi teada saada. Olin vintis, ei saanud voodis eriti pöörata. Paha hakkas. Püüdsin magama jääda, nagu olin. Ema on vähemalt sellepoolest hea, et ei hakka vaikselt ohkama ja ei tee muud sellist jama. Ärkasin juba mõne tunni pärast. Oli pühapäev. Ema oli kraamima hakanud. Küsis: “Kas teen sulle kohvi.” ütlesin: “Ei, ma ei taha kohvi.” See oli halb. Selge, et olin joonud. Aga täiesti kogemata läks kõik hästi. Panin oma toas mõned asjad kokku, siis kloppisime vaipu ja üldse kraamisime koos. Emas polnud irooniat, et koristan kangesti või nii. Ega mul ei olnudki mingit suurt süümekat. Aga mõnus oli koristada.
Sellal olid minuga kehvad lood, mis siin salata, istusin kodus, ei kannatanud mingit lugemist ega muud kultuuripaska silmaotsaski, ometi istusin hommikust õhtuni oma toas ja lugesin. Ei, ega tegelikult suurt ei lugenud. Ainult põrandal ja laual ja toolidel ja voodil vedelesid raamatud, mida aeg-ajalt lehitsesin. Lasteraamatud ja muud. Tuttavad ja need, mida polnud varem lugenud. Igal juhul oli kõvasti kirjanikest vestluskaaslasi. No nii hullusti neid nüüd ka ei vedelenud. Aga ikka oli.
Õieti ainuke tegu, mis ma ette võtsin, et kirjutasin paberilehtedele üles, mis mul toas, laual ja lauasahtlis oli. Sai üsna pikk nimekiri.
Siis ma leidsingi mõned raamatud, mis ma tuttavatelt olen sisse vehkinud. Enamasti mitme aasta eest.
Ehk te saate aru, miks ma seda praegu kirjutan. Ei, ma ei mõtle, et te võiksite ladusa seletuse anda, kuidas mõne inimese hinges vahel asjalood on. Mõne inimese kirjutatut lugedes (või hiljem) mõtled, et see on sealtpoolt siiapoole vaadates kirjutatud; ta seisatab, pöördub ringi ja vaatab tagasi. Muide, see ei tähenda, et ta oleks kuhugi jõudnud, ehk on tal lihtsalt pisut teistmoodi suhe, tuju, olemine, ehk on ta ka pisut väsinud. Ja veel: kui keegi kirjutab, on see ikka nagu mingi teade, ta ei kirjuta ju siia, praegu, endale, eks ole, vaid kuhugi, kellele, ei tea, kellele.
Nüüd