Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
te naersite omaette, lõpetasite nõnda toredasti oma päeva.
See on minu nimi.
Või sõite midagi head ja unustasite hetkeks, mida te parajasti sööte, kuid sõite edasi ja teadsite, et see on hea.
See on minu nimi.
Vahest ehk oli kesköö ja ahjus kumises tuli nagu kirikukell.
See on minu nimi.
Või tundsite end sandisti, kui tüdruk teile oma südant puistas. Ta oleks võinud mõne teise juurde minna: mõne sellise juurde, kes on tema probleemides rohkem kodus.
See on minu nimi.
Vahest ehk ujus forell võrendikus, aga jõgi oli ainult kaheksa tolli lai ja iDEATHi kohal paistis kuu ja pimedad arbuusipõllud kumasid tontlikult ja selline tunne oli, et igast taimest tõuseb oma kuu.
See on minu nimi.
Ja ma tahaksin, et Margaret mind rahule jätaks.
Lugesin läbi ja siis, nagu olnuksin mingi kohustuse täitnud, surusin selle raamatu riiulisse tagasi, tõmbasin ruttu riided selga ja läksin välja, et muid asju teha ja muudele asjadele mõelda.
Aga bussis, mille peale ma läksin, seisis Salmistu Ets ja vaatas aknast välja. Ma ei osanud millegipärast tere öelda ja seisin niisama ta kõrval. Ta märkas mind. “Tervitus,” ütles ta. “Kuidas elad siis ka.”
“Kuule, ei kuidagi,” ütlesin.
Siis vahtisime aknast välja ja mulle tuli pähe üks teine vastus sellele küsimusele: “I do what everybody does, live in San Francisco.”
3
Jälle tavaline lugu. Hakkasin tema peale mõtlema. Ma ei tea, miks. Olin teda kohanud oma vana klassiõe pool. Ta oli lärmakas ja lõbus. Eks me olime kõik vintis. See oli sünnipäev. Aga ma olin siis vait. Oli mingi trots. Ainult siis ma üldse ei mõelnud, et see on trots tema lärmakuse vastu. Ma mäletan: ta tundus mulle arusaamatu. Ta ei meeldinud mulle.
Sellest sünnipäevast oli mitu kuud möödas ja nüüd olin millegipärast hakanud tema peale mõtlema. Ta välimus ei olnud mul nii täpselt üldse meeleski. Ei tulnud silmade ette. Teadsin ta perekonnanime ja otsisin selle telefoniraamatust välja. Telefoniraamatus oli kaheksa sellenimelist. Ma ei teadnud ta aadressi. Ma ei teadnud isegi, kas tal on telefon. Ei midagi. See oli ainuke, mis ma tegin. Ma isegi ei juhtinud tuttavate juttu tema peäle. Ootasin küll seesmiselt, et keegi temast midagi ütleks. Temast räägiks. See läks üha painavamaks. Aga ikka tegin ma midagi valesti. Oma mõtetes. Tundsin, et ma hakkan sellest väsima. Vahel murdsin talle truudust, rääkides ja naljatades mõne teisega. Mõtlesin: ma ei jõua enam, käigu ta kuradile; aga samas kartsin ka, et see kõik kaob niisama, oli vastik mõte, et peaks seda kuidagi ära kasutama. Seda, mis minus oli. Sain küll kohe aru, kui vastik see mõte oli, aga ega olematuks ei tee. Juurdlesin, kas sellest võib veel mulle midagi head tulla, kui juba nii omandadasoovivalt hakkad mõtlema. Järjest tahtsid tulla igasugu kujutlused. Või mina tahtsin neid. Minu hing ei tahtnud. Püüdsin siis ka oma hinge poolt olla. Aga vahel lõin käega.
Siis oli ERKI-s üks pidu. Ta oli ka. Nägin pärast, millise marsa peale ta läks. Telefoniraamatu aadressidest oli sealkandis ainult üks. Ta pidi seal elama. Juhtus nii, et käisin öösiti paar korda seal. Seisin ja vaatasin maja. Mõtlesin või ütlesin endale: kas see olen tõesti mina, kes sellist asja teeb? Ja tundsin vastikusega, et seisin kauem, kui ma tegelikult oleks tahtnud.
Siis oli veel üks pidu. Ta nagu otsis minuga kontakti. Sain aru, et ta on minule mõtlema hakanud. Aga mina olin sellest juba üsna väsinud. Mõtlesin, et võiksin teda nüüd ära kasutada, aga ma ei teinud seda, olin tõrjuv ja hoidsin kõrvale. Nii oligi vist õige.
“Vabandage palun, kas te aitaksite mul selle kasti üles viia.” See oli üks mutt, kes elab meist kaks korrust kõrgemal. Oli mingi suure kastiga trepikotta maandunud. Varem me ei olnud rääkinud. See kuramuse kast oli raske, nagu oleks ta kuivalt rauda täis olnud. Arvatavasti vanaraud. “Tänan teid väga,” ütles mutt, kui ma kasti ta ukse ette maha panin. Ta vaatas mulle otse silma, aga ei mõelnud minust midagi. Vaatas lihtsalt nagu teist inimest. Hea, et ma ei ütelnud “olge lahked” või “palun väga”.
Selgub, et kaks korrust meist kõrgemal elab kena mutt.
See on loll kartus, et sa teed midagi valesti. Loeks midagi, aga milleks ma seda loen. Tunnen, et ma kuidagi raiskan oma elu, kui midagi teen. Kuigi enamasti ei mõtle sellele. Raiskan elu, kui midagi innukalt teen. Sest ega see ei ole ju tähtis. Ma ei tea, mis oleks tähtis. Kool oli vale. Seda ma tean. Tähendab, ta ei olnudki lihtsalt midagi. Midagi sellist, mis tast muidu mõeldakse. Mis ta tegelikult oli, see selgub võibolla kunagi hiljem. Võibolla koht, kus koos käidi. Aga võibolla on siis ainult mälestused. Ülikool on suhteliselt jama. Seda ma tean. Mul on tunne, et mõnel alal sul on diplomit vaja, et keegi ei saaks sulle otsa vaadata ja mõttes öelda: sul seda ei ole. Midagi tõelist seal ei ole, seda ma tean. Mõnel on seal võibolla meeldiv aega viita, mõnel mitte. Paljud tulevad sealt ära. Räägin kellegagi, tunnen – raiskan aega, käin kuskil – mõttetu – milleks? Ainult kui lihtsalt istud ja ei tee midagi – siis lihtsalt ei tee midagi.
Ma arvan – see on alati nii olnud.
Kui nüüd sõda tuleb, siis meid rindele ei saadeta. Küllap rinnet lihtsalt ei ole. Ei mingit Hemingwayd ja Remarque’i. Ei tea, kuidas meie surma saame. Uks pomm, ja ongi kõik.
Mul ei olnud piletit ja kontroll hakkas karjuma. Seisin ja vaatasin aknast välja. Mõtlesin väga aeglaselt muid asju. Ta hakkas mind sakutama. Mul ei olnud raha. Mul ei olnud raha ka piletit osta. Kunagi ma oskasin ilma piletita sõita, see oli kerge ja lihtne. Nüüd on see igavene rist ja viletsus. Üks mees tahtis mu eest ära maksta. “Ma ei taha teie raha,” ütles kontroll. Kõigil võiksid olla püssid, ja kui nad midagi halba tahavad öelda, siis parem pangu püss palge ja tulistagu. Muidugi ma loodan, et nad ei söanda. Aga kui ei tulista, siis olgu vait. Küllap meid saadetakse koos kontrolliga mõlemaid põrgusse ja mina pean talt lõputult piletit küsima ja tema süümekat tundma. Ma ei taha seda piletit talt küsida, aga sõnad tulevad ikka ja jälle mu suust.
Küllap saadab see kontroll mind homme rindele. Kõige valusamasse lõiku. Ma tulistan vastamisi teise poole meestega ja me tapame üksteist nagu sõbrad. Lausa tore.
Õhtu poole lugesin. Ema tuli koju ja hakkas köögis nikerdama. Mul oli juba enne selline tunne. Niisiis tegin kiire käigu poodi. Mul oli kümme rubla. Mõtlesin, et kui on normaalset konjakit, siis võtan selle. Võtsin Palinka. See on vist kirsiviin. Drinkisin tasapisi kodus. Keska ajal oli igavene jama. Vahel lõpetasin terve pudeli kodus vaikselt ära. Ema ei tabanud midagi. Nüüd ütles: “Sa ei lähegi magama.” “Ei lähe veel. Varsti lähen.” Istud, keegi ei helista, teate küll. Vaatasin, kell oli üks. Läksin jalutama. Mõtlesin: ah, lähen tema poole. Midagi konkreetset mõttes ei olnud. Ei tahtnud marsaga sõita. Jalutasin taksopeatusesse. Neli rubla oli järel. Hea oli sõita. “Voinko täällä polttaa tupakkaa,” küsisin taksojuhilt. See vaatas nagu segast. Oli lihtsalt hea tuju. Mehel oli silt: Don’t Smoke Here. Internatsionaalne paik.
Tema pool oli pime. Taksojuht küsis: “On see kõik või.” Istusin ja vaatasin ta pimedat akent.
Lasin masinal minema sõita. Läksin ja koputasin ta uksele.
“Kes on.”
“Mina olen.”
“Tule sisse, uks on lahti. Mul oli tunne, et keegi tuleb.”
Seda ütles ta kenasti. Kohe tekkis hea tunne. Ta oli voodis.
“Teeks teed või,” küsis ta.
“Nojah.”
“Viitsid, pane ise tee üles. Tead ju, kuidas.”
Ma panin tee üles. Ta istus voodis. Naeratas. Oli hea rahulik. Veidi aja pärast ühed jorisesid akna taga. Teadsin, kes need olid. Soovisin, et ma poleks seal olnud. Teed oli parasjagu kahele. Mul oli napsu kaasas. Seda oli ka parasjagu kahele.
“Kas võib sisse tulla.”
“Võib ikka.”
“Tervitus,