Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
seltsimehed läbi. Enamasti vanad klassivennad. Tegingi nõnda. Oli täitsa hea, nagu mingi postiljoni-tunne. Ma arvasin ette, et ega suuremaks jutuajamiseks ei lähe. Ei läinudki. Mõned tundsid end jutuajamiseks kohustatud olevat, aga ma vabastasin nad kärmelt ja sõnatult sellest kohustusest. Sisse minemast keeldusin ka. Andrese poole läksin sisse. Ja olidki kurvad lood. Midagi ei olnud. Napsuga oleks asi teisem olnud. Aga ei tea ka. Kahe päevaga tassisin enamiku raamatuid ja muid asju laiali, siis läks see tuju üle. Võibolla viin ülejäänud koli teinekord ära.
Nägin neid taarajärjekorras. Neil oli kaasas suurem partii. Teadsin põhiliselt neist ainult Joona venda. Mees rääkis, et nad lähevad nende poole. Küsisin talt, kas Joonas on kodus. Oli. Ma ei teadnud õieti, millega Joonas tegeleb. Teadsin, et ta tuli Tartust ära. Algul oli akadeemilisel ja pärast tuli ära. Nägin, et teen poistele ebamugavust, aga mind kiskus ja ma läksin kaasa. Nemad võtsid asja lihtsalt. Nad ei teadnud minu olemist. Kui kuramuse seltskonnavaest elu ma elasin. Saavad aru, kui kunagi ise elavad. Seal olid mõned poisid, mõned tüdrukud ka. Kõik tõmbasid vapralt suitsu, muusika oli heavy. Kõik täiesti nagu vanasti. Muidugi ei saanud ma sellest samamoodi osa võtta. Joonas tuli teisest toast. Jõime akna juures õlut, vaatasime välja. Joonas oli vaikne. Mõnda aega polnud ta habet ajanud. Mul ei olnud suitsu. See oli kehv. Pidin kogu aeg teistelt suitsu võtma.
Me ei küsinud Joonaga teineteiselt midagi. Ma sain teiste riietest aru, et nad on otse koolist tulnud. Mõtlesin selle peale, kuidas see neil võis käia, see, kuidas nad koolist sinna tulid, ja need olid lahedad mõtted.
Öelge nüüd, kas see oli kevadel ja nad käisid väga väheste riietega, poisid palja peaga, ja tänavad olid lärmakad ja meil oli aken lahti, või oli see alles talvel, sellisel juhul oli meie olemine kindlasti vaiksem, kardinad pooleldi ees, harva tegime õhuakna lahti ja liikusime hoopis aeglasemalt, lohisevamalt toast tuppa; vaevalt et see oli sügisel ja nemad nii kaua koolist eemal olnud ja mina nägemas seda, mida nad ise ei tea: et nad seesmiselt pühitsevad, et nad jälle koos on. Ei, küllap see oli varajasel kevadel, arvan ma. Mõnedel poistel olid hõlmad lahti, kui me kambas tulime, ja me tõmbasime tänaval suitsu.
Noored varustasid meid ilma pikema jututa õllega. Ma tean, kuidas nad meid nägid. Ma ei tahtnud selline välja paista, aga ei püüdnud ka teistsugune olla, ega see ei tule ka välja, kui ei ole tuju. Nad ei teadnud, kuidas meie neid nägime. Neil polnud peaaegu mingeid suhtlemisebamugavusi. Ma jagasin varsti ära, kes kellega millistes suhetes on. Nad ei teinud veel suuri sõnu, nagu meie olime vahepeal teinud. Tegelikult olid neilgi suhtlemisebamugavused, aga need olid teistmoodi. Nad olid kõvasti otsekohesemad ja tühjemad. Mõlemad omadused tundusid mulle kadestamisväärsed.
Varsti sai õlu otsa ja juhtus kuidagi nii, et meie Joonaga pakkusime end lisa tooma. Klappisime kokku, kui palju kellelgi oli ja keegi anda raatsis. Meil Joonaga ei olnud raha. Siiski leidsin taskust ühe rubla, panin selle vaikides juurde. Joonal oli õlakott, mis mahutas kaksteist õlut. Võtsin veel ühe koti. Ah sa kurat. Kõige kiiremad ja lõbusamad käimised on siis, kui käid ära napsu järel. Täitsa nostalgia. Meil oli kaheksa rubla kopikatega. Saime kuusteist õlut ja paki suitsu. “Pudelid saab ära anda,” ütlesin Joonale. Tühje pudeleid pidi olema juba paras ports.
ABC juures seisid joodikud. Paar üksikut vaikset joodikut ja üks lõbus seltskond, mehed jõid õlut, üks naine oli ka. Mees hüüdis: “Kuulge, poisid.” Aga me läksime nobeda sammuga.
“Kuule, mulle tuli üks mõte.”
“Mis mõte.”
“Selline mõte, et istume kuhugi natuke maha.”
“Kuule, hea mõte. Kuhu me istume.”
Läksime selle alajaama, või mis asi ta on, taha. Sinna olid pandud mõned kastid. Päike paistis.
“Teeme ühe või kaks pudelit lahti.”
“Ma arvan, teeme ühe.”
Ükskord keskkooli ajal istusime Markaga sealsamas ja jõime pudelit õlut. Poe juures peatus buss. Liimitsad tulid välja ja võtsid meid kinni.
“Päris kosutav. Teeme veel ühe lahti või.”
“Või lähme tagasi.”
Olime istunud ja oma õlle joonud. Läksime tagasi.
Kõik oli endine. Meid ja õllepudeleid tervitati.
Praegu mõtlen, et ehk ei peaks rääkima sellest, mis edasi sai. Rääkida tohib ainult sellest, mis on täiesti möödas. Mitte kunagi aga sellest, mida sa alles ootad või mis on alles pooleli. Sest siis ongi lõpp käes. Sa nagu tapad kõik olemasolevad võimalused rääkimisega. Tegelikkuses võib muidugi ka veel midagi järgneda, kõik võib tulla, aga see pole siis enam sinu jaoks tõeline, kui sa sellest juba oled rääkinud. Isegi mõelda ei tohi sellest, mis tuleb. Ei tohi ka unistada.
Aga kokkuvõttes ma tean, et mu jutt pole nagunii midagi eriti tõelist. See on lihtsalt üks jutt nagu sada teist. Ja pole tal suuremat seost minu ega tegelikkusega.
Ma nägin, et üks plika nende seast paneb mind tähele. Katsusin seda külma rahuga võtta. Peale kõike muud olid nad üsna noored. Ja igaüks mõistnuks aimata, et mis ka juhtuda võiks, mina olen see, kes kahjusid kandma hakkaks. Aga kui me veel jõime, siis ma mõtlesin: ah, kurat. Pilgutasin talle silma. Varjamatult. Ta purskas naerma. Ma teadsin nippi küll. Võib ennast sisse vedada lasta. Aga mitte liialt. Ja tuleviku eest see ikka ei kaitse. Tema käib koolis. Mina istugu kodus ja mõelgu. Tänan. Parem hoian eemale. Aga teisest küljest on sigadus naisi mitte tähele panna. Muidugi, kui see sinus just nii on, et ei pane. Aga enamasti ei ole.
Mõtlesin veel, et ta ei saa eriti kinnine olla, kui ta mind niimoodi nähtavalt tähele paneb. Igal juhul, kuna ma temast jõudumööda mööda vaatasin, panin esialgu usinalt õllele pihta. Seisin lahtise akna juures. Ja see, et oli kevad, meeldis mulle sada korda rohkem kui ükski tüdruk.
“Jah, ongi kevad,” tundsin aknast välja vaadates. Sulle on lihtsalt vaja ühte tüdrukut, kellega tänaval ringi käia. Keda kino ees oodata. Keda naerma panna.
“Nägin ükspäev Marist.” Joonas seisis mu kõrval. “Tal oli kõht ees.”
“Jah.”
Paus.
“Neil on, millest rääkida.” Ma vaatasin tuppa. “Meil ei ole õieti millestki rääkida.”
“Mulle see meeldib, et meil millestki konkreetsest rääkida ei ole. Kas sulle ei meeldi.”
“Meeldib. Nii on hea ja teisiti on hea.”
“Joo rohkem, sa oled liiga kaine.”
“Kas sina töötad kuskil.”
“Mis me hakkamegi konkreetset juttu rääkima või.”
“Ei, ma küsisin niisama, ei või või. Tuli lihtsalt pähe, eks ole.”
“Võimalik, et ma lähen tööle.’
“Kuhu siis.”
“Mina ei tea. Mina ei tea seda kuradi asja. Võimalik, et ma lähen isa juurde tööle.”
Ta isa töötas vist mingis ministeeriumis. Ma ei tea, kellena. Võibolla ministrina või siis ministri autojuhina. Joonas tegi ukse lahti ja läks rõdule. Läksin ka. Rõdul oli veel natuke lund. Seisime tükk aega. Hakkas jahe. Sees olid vihased hääled. “Jää vait, ma ütlen sulle. Sina ei tea sellest asjast midagi.” “Ja sina tead, jah.” Nad olid toas omavahel seletama hakanud. Meie rõdulolemine oli ka sellega läbi. Läksime tuppa tagasi.
“Mis te jamate, mis lahti on,” ütles Joonas.
“Pole sinu asi,” ütles ta vend. Mees oli üsna tige.
“Viige parem pudelid ära,” – Joonas.
“Õige mõte, viime pudelid ära. Toome paar õlut. Palju selle eest saab, ma ei tea.”
Ma vaatasin linte. Floyd, Zeppelin, Sabbath, Deep Purple, isegi Zappa, isegi Joplin, kõik vanad asjad. “Ei, selge see,” rääkis Joona vend kellegagi vaikselt. “Liiga tõsiseks ei maksa ka minna.”
See