Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
et tänavamüra läks valjuks – nii tuleb ikka kevadiste suladega, kui lumi enam hääli ei summuta. Trollide sõitmine kostis äkki väga selgelt. Nüüd oli kodusolek puhkus. Oli hea tänulik meeleolu, vaikne, õnnelik. Umbes poolteist nädalat olin löönud Tallinnas ja Tartus tuttavate ja võõraste pool aega surnuks, ateljeedes ja korterites ja pugerikes vahel teed, vahel veini juues. Mitte eriti tihti end pestes. Vahel oli olnud külm magada. Põgenesin kodust, sest oli masendav. Päevast päeva ei teinud ma midagi. Ärkasin poole lõuna ajal ja saatsin kuidagi päeva õhtusse. Ja tundus, et ka ümberringi ei toimu midagi. Õigemini, et toimub mingi absurdne, naeruväärne, tõsimeelne asjaajamine ja elu.
Aga nüüd ma enam taolistele asjadele ei mõelnud. Nüüd oli korraga üsnagi kena olla. Ja ehkki müra akna taga oli valjem kui kahe nädala eest, oli see minu jaoks vaiksem ja meeldivam kui too, mida ma varem kuulsin.
Oli hiline aeg ja tänavad tühjad. Ma losutasin rinnuli aknalaual ja vaatasin tänavale. Tahaks öelda: nagu väike laps. Aga et ma ise seda vahel teen, siis vaatan teinekord ka aknaid. Ja akendel näeb üsna tihti väljavaatajaid. Enamasti on need hoopis vanad inimesed.
Üks valge Žiguli peatus täpselt meie maja ees teispool teed. See pole parkimiskoht. Ma mõtlesin, kas juht peatus, et kedagi välja lasta. Aga ei, ta tuli ise välja. Ta oli kenasti ja moodsalt riides, puhtalt, aga mitte edevalt. Nii tundus mulle sealt kõrgest vaatepunktist. Ta käis ümber masina ja uuris midagi parema esiratta juures. Siis uuris järjest kõiki teisi rattaid. Ta oli rahulik ja asjalik. Mees, kes sõidab autoga.
Ma mõtlesin korraks, et näed, tema sõidab üksi vaikselt autoga, on vait ja tema mõtted on vait ja mina näiteks olen üksi üleval akna peal samamoodi vait. Et see on meie aeg.
Aga see ei ole meie aeg.
Vanasti oli ju samamoodi. Mees kündis, kohendas atra, kündis edasi, õhtul võibolla naisega suurt ei rääkinud, kui oli vaikne mees. Või ükskõik kes kus mujal.
Võibolla see on inimese asend. Inimese lugu. Vaikijate jaoks on rääkimine rumal ja mõttetu. Rääkijat teeb vaikijate vaikimine nukraks.
Ma teadsin, kus ta võti on. See oli koridoris kapi nurga taga naela otsas.
Teda polnud kodus, aga ma lootsin, et ta tuleb varsti. Oli veidi nukker ja äraspidine tuju. Läksin sisse ja süütasin tule. Tuba oli tal piinlikult korras. Ta korras tuba tegi meele nukraks. Jäin seisma ja toetasin selja vastu ust. Miks nii jube korras? Masendav.
Siis ma istusin tugitooli ja endine vaikne meeleolu kestis veel mõnda aega. Vaikne meeleolu, mille puhul ei taha rääkida ega enamasti ka midagi teha, vahid lihtsalt kõike veidi kummastatud pilgul. Ajapikku see möödus ja minusse tuli toimekus. Otsisin, mida teha. Võinuksin teed keeta või midagi lugeda, aga ma ei tahtnud Katti oodates kumbagi teha.
Mulle meenus. Kord ta palus, et ma ühe pildi seinale riputaksin. Tookord polnud mul tuju ja üldse, mulle ei meeldi, kui midagi palutakse ja pärast tänatakse. Aga nüüd oli tuju ja ma otsisin selle pildi üles. See oli kapi taga. See oli vist mingite matemaatiliste valemite järgi joonistatud graafika, võibolla mõne Kati matemaatikust sõbra tehtud. Aga võibolla ka mitte. Raamitud. Leidsin ka haamri ja naelad kirjutuslaua alumisest sahtlist. Katist oli kena, et ta polnud seda pilti vahepeal ise üles riputanud.
See oleks rippunud nagu etteheide. Olgu kõigele oma aeg.
Kui Katt tuli, olin hoopis tarmukas tujus ja oleksin heameelega millestki vestelnud. Aga Katil oli selline tuju nagu mul alguses. Tuli sisse, vaatas mind säraval pilgul ja ei rääkinud ühtegi sõna. Selle asemel pani ühe plaadi peale ja läks kohvi keetma. Pilti märkas ta kohe, aga ei pööranud sellele mingit tähelepanu.
Siis tuli kahe tassi kohviga. Seljas oli tal üks lilla kleit, mida ma varem polnud näinud. Ta võttis kardina tagant aknalaualt konjakipudeli ja valas ühte suurde klaasi kõik, mis pudelisse oli jäänud. Seda polnud palju. Oli hea mahe ja kerge konjak. Ta andis mulle klaasist lonksata ja lonksas ka ise. Siis seisis mu ette ja vaatas otsa: tantsime?
Me püüdsime, et kõik see kestaks kaua, aga et ei muutuks pingutatuks ja ebaloomulikuks. See polegi kerge.
Kes ma olen?
Ma ei tea.
Kas mul pass on?
Jah, jah, jah, on küll. Muide ma ei tea, kus ta praegu on. Paistab, et olen ta ära kaotanud.
Vedelesin diivanil ja kuulasin raadiomängu kõrvalkorterist. Oli pühapäev ja valgus paistis aknast sisse. Tundsin ennast umbes nii, nagu ma oleksin olnud väike poiss. Muusika, mis raadiost tuli, oli vanaaegne – vist Uno Loop.
Tuletasin meelde eelmist õhtut. Olin purjus peaga seigelnud ja lõpuks pikka teed jala koju tulnud ja mul oli olnud see “kõik see on minuga juba varem olnud” tunne. Püüdsin nüüd diivanil lesides meenutada, kuidas see oli, see eelmise päeva tunne. Aga ei tulnud meelde. Algul korra välgatas peast läbi – seepärast ma meenutama hakkasingi – , aga hiljem läks meeldetuletamine üha lootusetumaks ja lootusetumaks. Ma ei pingutanud end enam. Olin diivanil, kuulasin muusikat naaberkorterist, jälgisin päikesevalgust ja selles keerlevat tolmu ja lasin aeglaselt tulla kõigil mõttejuppidel. Ma polnud põrmugi unine. Olin seekord peale joomist hästi välja maganud.
4
Õhtu oli käes. Läksin jälle välja, et õhtut lühendada. Millegipärast hakkasin arvestama, kas jõuan marsaga tagasi, kui ma tema poole ei peaks jääma. Kell oli alles üksteist läbi. Mõtlesin: sõidan kahe marsaga sinna, kahega tuleks ka tagasi tulla. Taksoga minekuks ja tulekuks poleks mu rahast jätkunud.
See oli tüdruk, kellega olin paari päeva eest linna vahel tuttavaks saanud. Lahke ja kena, naeris ainult palju ja pilkavalt. Irooniline, aga mitte ülbe.
Ma olin Manni juures. Juba kolm päeva olin Manni juures, aga teda ennast polnud näinud. Tal oli puhkus ja ma ei teadnud, kus ta olla võib. Tulin, tuba oli tühi, kirja polnud ta mulle jätnud.
Katil oli samuti puhkus ja ta oli Tartus vanemate juures. Ta kutsus mindki kaasa. Oleks peaaegu läinudki, aga kartsin, et see on liiga raamistatud olemine, kui me koos sõidame ja tema vanemate kodus elame. Liiga palju kindlaksmääratud käitumist.
Tüdruk, kellega ma paari päeva eest kohvikus tutvusin – ta nimi oli Mai ja ta töötas fotovastuvõtjana – , kasutas üht parfüümi. See oli magusalõhnaline parfüüm. Ja mitmendat päeva püüdsin ma aeg-ajalt meelde tuletada, kes veel sellist parfüümi oli kasutanud. Mulle tundus, et mul peab sellega seoses olema mingi terav elamus.
Sõitsin siis kahe marsaga sinna, peaaegu linna teise serva. Oli suveõhtu ja mulle meeldis teel olla, isegi kui kuhugi välja ei jõua. Marsa oli peaaegu tühi. Ma istusin tühjal tagaistmel, vahekäigu kohal, jalad välja sirutatud, ja toetusin kätega toolide seljatugedele. Kuni hetkeni, kui juht äkki pidurdas ja ma lendasin ette ja panin pea esimesel pingil istuva väga viksilt riietatud daami õlale. Meie pead said kokku surutud ja ta kõrvarõngas torkas mind põske. Miks tema ette ei lennanud, ma ei tea, võibolla aimas, et juht pidurdab, ja toetas jalad vastu maad. Ma istusin tagasi ja tundsin kergelt ebamugavust, aga ainult mõne hetke, sest siis see daam pöördus ringi ja naeratas mulle laialt ja sõbralikult. Emalikult. Minu ema pole iial mulle nii naeratanud. Ja esimest korda üle hulga aja võisin ma samuti lihtsalt ja loomulikult teisele inimesele naeratada, ilma mingite mõteteta, lihtsalt kergendusest, vastuseks tema sõbralikkusele. Istusin seal edasi pagana hea tundega ja küsisin juhi käest peatust nagu oma isa käest. Enam me selle daamiga teineteise poole ei vaadanud.
Leidsin maja üpris siva üles. Tal olid aknad lahti, sees oli valge. Musa ei mänginud, oli vaid hääli kuulda. Joodi ja räägiti. Seisin veidi ja kuulasin. Tuju läks nukraks, püüdsin tema häält teiste hulgast eristada. Seal oli naiste hääli, aga ma ei saanud aru, kas tema ka oli. Ma ei teadnud ka, oli see ta esivanemate pidu või tema oma. Isegi kui oleks tema friendid olnud, poleks ma sinna minna tahtnud. Sees otsis keegi suitsu, küsis kõigi käest, ja mul tekkis ka kõva suitsunälg. Suitsu mul ei olnud.
Läksin tagasi tee peale. Ja sain sellesama marsa peale. See tuli tagasi.
Linnas maha tulnud, juurdlesin, kas minna koju, aga siis mõtlesin endale uduse lootuse,