Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides. Alo Lõhmus
Читать онлайн книгу.
päris korralikult. Kuid seal vannitoas on elanud palju erinevaid elusolendeid, isegi siile. Andsin pardid varsti loomaaeda, nendega ei olnud midagi muud peale hakata. Loomaaed asus siis veel Lasnamäe veerul ja ühes sealses tiigikeses elasid nad väga kenasti. Ronga kinkisin ühele kolleegile, kel oli omaette elamine. Ronk tegi ka tema juures palju pahandust.
Sellega minu vahekord selle filmiga lõppes. Filmi pani kokku režissöör, kelle töösse ma ei sekkunud. Muidugi seletasin talle küll, mille jaoks ma midagi olin filminud.
Varsti jõudis kätte aeg hakata tegema kinoinstituudi diplomitööd. Seda filmi ei tohtinud kokku klopsida põlve otsas ning tegu pidi olema mõne stuudio ametlikku tootmisprogrammi võetud ja kõigis instantsides kinnitatud filmiga. Teemat valides ma väga kaua ei mõelnud. Mu ema Hell Maran oli hariduselt õpetaja ning sellena oli ta kuni nõukogude korra tulekuni ka töötanud. Tal oli ka päris palju kirjanduslikku annet. Ta kirjutas muu hulgas ka lastenäidendeid ning nende seas loo sipelgatest, mis mulle 8-aastase põnnina tohutu mulje jättis. See oli ilus lugu, aga muidugi kõneles see sipelgate kaudu hoopis inimestest, nagu lastele ikka kirjutatakse. Kui näidendit praeguse pilguga vaadata, siis on tegu üsna tavalise looga, aga mul oli sellest asjast hammas verel. Ja ma mõtlesingi välja, et teen filmi sipelgatest.
Okaslinnus
Ühe asja olin juba selgeks saanud: looduse filmimiseks on tarvis teda tunda. Kui sa ei tunne, siis otsi tarkust juurde. Hakkasingi nüüd otsima inimesi, kes on sipelgate uurimisele pühendunud. Kuna ma akadeemia süsteemi üsna hästi tundsin, siis teadsin, et Vambola Maavara tegeleb sipelgatega küllaltki palju. Pöördusin tema poole ja me saime päris hea kontakti. Ta oli väga helge ja mitmekülgne mees, suur muusikasõber ja plaadikoguja ning väga põhjalik looduseuurija.
Maavara viis mu Kiidjärvele, näitas ja tutvustas mulle sealset sipelgakolooniat. Ühtlasi andis ta mulle sipelgate vastu huvi tundvate praktikute koordinaate. Üks niisugune suur sipelgaentusiast oli Pärnumaal ühes metskonnas töötanud metsapatoloog Olav Kirsel. Tutvusin temagagi, Kirsel oli väliselt veidi kandiline, aga tegelikult äärmiselt lõbus kuju. Muu hulgas pidas ta väikest kitsesarvemuuseumi. Seal olid vaatamiseks välja pandud mitte rekordsarved, vaid patoloogiliste muutustega sarved, ning nende juures võis oi kui kaua kuulata lugusid, mida Kirsel iga sarve kohta rääkida oskas.
Venekeelse teaduskirjanduse lugemisest teadsin, et Venemaa üks suuremaid sipelgateadlasi oli Pavel Marikovski. Kirjutasin talle. Nii sain oma filmile kolm konsultanti: Marikovski kui põhjalik sipelgate käitumise uurija, Maavara kui samuti nende väga hea tundja ning Kirsel kui praktik, kes tundis kõiki oma ümbruskonna sipelgapesasid.
Tahtsin oma filmis tingimata sipelgatega katseid teha, katsete osas olin siis ja olen siiamaani Lorenzi ja Tinbergeni mõju all. Üks asi on oletada, teine asi on saada katsete abil mõned asjad selgeks. Sealt on ju võimalus edasi mõelda. Kui oled katsete abil endale üht-teist selgeks teinud, siis hakkad tajuma, milline on su uurimisaluse maailm.
Kirjutasin katsete skeemid üles ning saatsin nad kritiseerimiseks Maavarale ja Marikovskile. Ühtlasi võtsin kontakti Moskva zooloogiainstituudiga, kus töötas toonase Nõukogude Liidu esimene skaneeriv elektronmikroskoop, millega lootsin sipelgaid ülisuurelt pildistada.
Teadlased on igal pool maailmas väga entusiastlikud ja innustunud, ülimalt huvitav inimtüüp. Nad saatsid mulle oma kriitilised märkused, tähelepanekud ja parandused. Võtsin need arvesse ja hakkasin nuputama, kuidas seda kõike filmida. Kuid selgus, et filmida on väga keeruline.
Ma olin sel ajal omajagu vunki täis. Muidugi ajasin Tallinnfilmi tehnikaosakonna pealiku täielikku paanikasse, ma kardan, et ta tundis õudust juba pelgalt minu nägemisest. Makrovõtete tegemiseks tuli lahendada rida spetsiifilisi probleeme. Kuidas filmida nii tillukest olevust nagu sipelgas säärase kohmaka riistapuuga nagu käsikaamera, mis müriseb ja käriseb ning peale selle ka võbiseb? Kuidas kaamera paigale panna? Sipelgale ei saa ju öelda, et seisa nüüd selle koha peal, ole siin! Tema elab oma elu ning sina pead teda jälgima. Kuidas seda teha, kui inimene on sipelga mastaape arvestades niivõrd kohmakas elukas, et tema regulaarne võnkumine ületab paratamatult sipelga võnkumise, mistõttu sipelgas kord on kaadris, kord ei ole? Kõik see osutus äärmiselt keerukaks.
Ma mõtlesin filmimiseks välja terve rea riistapuid. Monteerisin ühelt treipingilt maha treiterad ning paigaldasin sinna kaamera, tulemusena sai kaamerat kahe vända abil sujuvalt liigutada. Niimoodi sai jälgida sipelgat näiteks okkakest tassimas. Sama oleks saanud teha muidugi ka teleobjektiiviga, kuid sel ajal ei olnud niisuguseid objektiive veel peaaegu üldse. Mängufilmide tegemisel kasutatava pisikraana asetasin statiivile ja stabiliseerisin vastukaaluga, kaamera oli kraana masti otsas ning seda sai õrnalt liigutada, jälgimaks sipelgate pikemaid liikumisi.
“Okaslinnuse” staar kuklane. Tema portreteerimine osutus keerukaks ülesandeks.
Mul oli kindlasti tarvis võtteid ka sipelgapesa sisemusest. Omaette nuputamine oli juba seegi, kuidas saada sissevaadet sipelgapessa. Tõime metsast ühe sipelgapesa ära ning panime sipelgad koos pesamaterjaliga kahe klaasi vahele, sipelgad seadsid oma pesa seal uuesti korda. Klaasid katsime sametruudukestega, sest sipelgad oma pesa sisemuses valgust ei talu. Aga kuidas sel juhul sisemust filmida? Kui mõne sametruudukese klaasi pealt ära võtsime ja valguse pesale suunasime, hakkasid sipelgad paaniliselt oma nukke ja mune ära viima. Ja filmida ei olnud midagi.
Ma olin üht-teist lugenud stroboskoopidest ning kuna mul oli see pluss, et tundsin akadeemia süsteemi eksperimentaaltöökodade mehi, siis läksin nende juurde ja rääkisin oma mure ära. Muretsesin Normast ja ühest teisest välklampide tehasest detaile ning lõpptulemusena sündis stroboskoop, mis andis 24 välku sekundis – sama palju, kui kaamera filmis sekundis filmikaadreid. Kaamera külge ehitasime spetsiaalse rattakese, mis tagas, et välgatus käis iga kord, kui katik oli lahti. Kui süsteemi üles panime, töötas see esmapilgul eeskujulikult: sipelgad ei pööranud mingit tähelepanu välgatustele, mis kestsid 1/2000 sekundit. Need olid sipelgate jaoks liiga kiired, väljaspool nende taju.
Kuklane askeldamas oma “kariloomade” – lehetäidega.
Ent siis jõudis minuni järk-järgult teadmine, kui loll ma tegelikult olin. Süsteem töötas, ainuke häda oli selles, et mina operaatorina ei näinud mitte midagi. Suure ähmiga olin ära unustanud, et mul polnud tarvis mitte 24, vaid 48 välgatust sekundis: üks välgatus filmikaadri jaoks ja teine välgatus minu jaoks. Kahe kaadri vahepeal sulgeb kaamera peegel katiku ning peegeldab kujutise pildiotsijasse, kust seda näeb operaator. Seetõttu ei näe operaator kunagi täpselt seda kiirtevihku, mis satub filmile – ta näeb ainult seda, mis paistab siis, kui katik on suletud.
Tegime siis kogu kupatuse akadeemia eksperimentaaltöökojas ümber. Sipelgad leppisid ka uue lahendusega, nende jaoks olid välgatused endiselt märkamatud. Lõpuks oli kõik korras ja saime filmima hakata. Järgnes kaks nädalat väga intensiivset filmimist ja katsetamist. Materjali saatsime Leningradi ilmutamisele ja kui see tagasi tuli, vaatas Tallinnfilmi tehnilise kontrolli osakond selle esimesena üle ning ütles, mis ta asjast arvab. Kui ma ise viimaks filmitut nägin, siis sain aru, et see, mis osakond arvas, oli valdavas enamuses õige.
Kogu materjal ei kõlvanud koera saba allagi! Liikumised ei olnud küllalt sujuvad, esines teravustamise kõikumisi. Välgatusi juhtinud ketas, mis kontakti sulges, oli paigalt ära nihkunud. Tagajärg oli see, et valgustatud ei olnud terve kaader, üks nurk kaadris oli suletud… Vigane oli olnud ka särituse määramine. Polnud ju ühtegi parameetrit, mille alusel seda mõõta. Niisuguseid võimalusi nagu praegustel videokaameratel, kus saab valgust mõõta läbi kaamera, ei olnud tol ajal üldse olemas. Meil oli vaid tavaline fotoelemendile toetuv särimõõdik, kuid polnud nii palju oskusi, et selle näitu ümber arvestada makrovõtete jaoks.
Need olid minu jaoks üsna mõteterohked päevad. Ma ei andnud end kellelegi näole, lihtsalt hulkusin ringi ning mõtlesin, mis nüüd edasi saab. Et kas ma tõstan oma käpakesed püsti ja ütlen: soo-soo, ei sobi sulle see ala… Sest filmi tegemise tähtaeg ju tiksus, tootmine pidi lõppema