Mind hämmastab mõte, et mingil moel pidi sipelgatel olemas olema informatsioon või taju selle kohta, et vesi hakkab tuule tõttu tõusma ning võib jõuda pesani. Ma ei oska öelda, kuidas, kust või mil moel nad võisid selle teabe saada.

      Kogesin teistki mõistatust, mida mulle ei osanud seletada ei Marikovski ega ka keegi teine. Üks ilusamaid pilte looduses on sipelgate pulmalend ning mul oli kange tahtmine seda filmida. Kuklaste juures on tihti niimoodi, et üks pesa produtseerib emasipelgaid, teine aga võib samal ajal piirduda vaid isasipelgatega. Kui on paras ilm, küllalt niiske, soe ja päikesepaisteline, siis nad tõusevad mõlema pesa pealt lendu ja terve maailm on korraga täis sätendavat kulda. See on pilt, mida ma kujutasin juba silme ees ette oma filmi jaoks: tumerohelisel taustal käib valguses säravate pärlite mäng. Sipelgad tantsivad oma rütmis.

      Ma olin selle filmimiseks valmis, ootasime koos Kirseliga sipelgate pulmalennu algust. Aga sobivat ilma ei tulnud ega tulnud, lendu ei toimunud. Kõik teised filmivõtted olid meil juba tehtud. Lõpuks ei kannatanud Kirsel välja ning kiskus ühe pesa lahti. Selgus, et kuna ilusat suveilma polnud saabunud, siis tootsid mõlemad pesad nii papasid kui ka mammasid, mingit suurejoonelist lendu ei olnud kavaski, oli vaid nigel liikumine pesa kohal. Igal aastal oli maailm sipelgatest särama löönud, kuid sel aastal mitte. Aga see tähendab, et sipelgatel peab olema väga hea ilmateenistus, sest vastsete toitmistsükkel, millega ammed oskavad ühesugustest munadest ja vastsetest produtseerida vastavalt vajadusele kas tööputukaid, tiivulisi kuningannasid või nende peigmehi või mõlemaid, oli alanud õige mitmeid nädalaid enne pulmalendu. Meie ilmateenistus ei suuda kõigi oma kosmiliste jälgimisvahenditega siiani anda tõsiselt võetavaid pikaajalisi prognoose. Või oli lennu ärajäämisel mingi muu põhjus? Terve hulk küsimusi, kahjuks aga mitte ühtegi vastust.

      "Okaslinnus" tekitas minu suhtes teatava soodsa fooni, tänu millele mina ja mu ääremaalt pärit tagasihoidlik film sattusime teadlaste ja filmitegijate seltskonda, kus käisid koos väga nimekad ja väga tugeva praktikaga tegijad. Filmile võis paljutki ette heita, kuid katsed, mille tulemusi oli vaatajal võimalik ise tajuda, olid filmis midagi uut. Mõistet "loodusfilm" kui säärast polnud tollal Nõukogude Liidus ju veel olemaski. Oli mõiste "dokumentaalfilm" ja siis tolleaegse argoo järgi "populaarteaduslik film", praegu nimetatakse seda teabefilmiks, ka aimefilmiks. Loodusfilm võis kuuluda selle alla, olla üks sadadest võimalustest teha teabefilmi. Kui film oli teabefilm, siis allus ta paratamatult teatavale reglementeeritud korrapärale, ta pidi tingimata jagama teaduslikku infot, andma teadmisi ja võibolla nii muuseas ka veidikene tunnetust, kuid mitte liiga palju. Teabefilmi tegija pidi paratamatult muutuma uurijaks, ta pidi end teemasse sisse närima ja läbi lugema suure virna raamatuid. Olen tähele pannud, et selle ala võimsatel tegijatel on iga film väärt omaette magistrikraadi, kui mitte lausa doktoritööd. Teabefilmi maailm on väga huvitav ja kasvatav, pean tänama elu, et ta mulle selle koolivõimaluse andis.

      Tallinnfilmi töökorraldus oli äärmiselt reglementeeritud, Eesti Telefilm oli selles suhtes palju vabam. Mitmed filmitegijad, keda Tallinnfilmi õhkkond hakkas lämmatama, läksid Telefilmi. Pisikeste ametnike struktuur ei olnud Telefilmis nii vägev või vähemalt mitte nii aktiivne. Koputajaid oli küll palju, seda sealgi, aga see kuulus asja juurde.

      Telefilmil oli pealegi üks suur eelis: vaataja. See neetud telekast on kord juba niisugune asi, et ta tuleb millegagi täita. Ja kui ma selle ära tabasin, siis hakkasin täiesti süsteemikindlalt ja samm-sammult end televisiooni ja Telefilmi läbi murdma. Esiaastatel oli loodusfilm televisioonis peaaegu täiesti tundmatu nähtus. Üks väga tõsine asjamees ütles mulle: kui loodusfilmi näitame, siis jalgpallivõistluse vahel kümme minutit, mitte rohkem. Aga kui esimesed filmid hakkasid "minema" ja tähelepanu äratama, siis sain lõpuks küllalt palju vabadust. Minu teema – loodus – oli ju süütu. Ma ei seisnud mingisuguse poliitilise võitluse esirinnas.

      Tagajärg oli see, et kui olid filmi valmis teinud, siis oli enam-vähem garanteeritud, et seda näidati kolm-neli, mõnikord ka viis korda aastas meie vaatajaskonnale. Lisaks paljundati filmi üle terve suure Liidu ja näidati kõigis televisioonides, sada miljonit vaatajat polnud midagi erilist. Aga see oli tähtis – lõpuks teed sa filmi ju ikkagi kellegi jaoks. Ainult iseendale on ka huvitav teha, aga tegemine muutub missiooniks alles siis, kui sa tead, et töötad publikule, suurelisemalt võiks öelda – rahvale.

      Mu esimesi töid Telefilmis oli operaatoritöö Vladimir Karasjovi (hiljem Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar) filmis "Lindpriid". Karasjov, väga andekas inimene, oli õppinud nii teadlaseks kui režissööriks ning ta pani sellesse filmi praktiliselt kõik, mis ta filmist teadis. See oli tema esimene ja ühtlasi viimane mängufilm. Seetõttu on "Lindpriid" omamoodi