Esimene aasta. Mari Järve

Читать онлайн книгу.

Esimene aasta - Mari Järve


Скачать книгу
käest, tõusis püsti, tuli poja juurde ja kallistas teda. Ta tegi seda väga harva. Leemet surus põse vastu ema väga heledaid, peaaegu valgeid juukseid ja nuusutas nende nõrka lõhna, mis meenutas pärnaõisi. Ta tundis peaaegu, et võiks kukkuda, kui ta üsna kiiresti jälle lahti lasti.

      “Kui sina oled nakatunud…” Lumi ei lõpetanud lauset, pööras pilgu kohmetult ära, korjas teekruusi üles ja läks majja. Leemet heitis üle õla pilgu väravale, kuid järgnes siis emale.

      Võib-olla saavad nad veel natuke aega rahu.

*19. JUUNI 2013, KELL 14.08, VILJANDI, EESTI

      Õpetaja Linda Saare vaatas aknast välja ja mõtles, mida tema suvetööl olevad õpilased arvaksid, kui nad teaksid, et ta tahab siit klassiruumist juunikuiselt värskesse rohelusse pääseda vähemalt sama palju kui nemad. Tõenäoliselt nad ei usuks seda. Keskealiste õpetajate ainus soov ja eesmärk elus peaks ju olema õpilaste piinamine.

      Ta tõusis püsti ja jalutas klassi kolme akna ees edasi-tagasi, pidades samas igasugusel kahtlasel nihelemisel silma peal. Ta teadis, et Sannal on spikker, aga veel polnud tüdruk leidnud võimalust või julgust seda välja võtta.

      Seal nad istusid, strateegiliselt üksteisest piisavalt kaugele paigutatud, et sosistamist võimatuks teha. Teoreetiliselt oleksid nad pidanud grammatikateste lahendama – kaks eesti ja kaks inglise keele oma –, aga tegelikult veetsid nad rohkem aega lihtsalt oma töid vahtides ja aeg-ajalt tema poole piiludes. Linda juba aimas, et tänasega nad teste tehtud ei saa ja suvetöö peab edasi kestma. Nad tuli ju kuidagi vähemalt põhikooli lõpuni välja vedada.

      Kolm neist neljast olid sellest täiesti lootusetust 7.b klassist. See oli tegelikult väga kokkuhoidev klass – kahjuks aga hoidsid nad kokku popitegemises, suitsetamises, joomises ja erakordses ülbuses õpetajate vastu.

      Linda avas suu, et käskida Sannal lõpuks taskust välja õngitsetud paber ära anda, kui uksele koputati. See on ilmselt sekretär, kes tuleb mingitele järjekordsetele dokumentidele allkirju võtma. Direktor oli juba puhkusel ja ka sekretär tahtis oma tööga ühele poole saada. Vahel muutus ta oma nõudmistega päris segavaks. Õpetaja läks ukse juurde, tundes kuklakarvadega, kuidas spikrid päevavalgele ronivad.

      Uudis, mida ta näost valgelt sekretärilt kuulis, pühkis spikrid täiesti meelest. Ta oli küll ajalehtedest selle viiruse kohta lugenud, aga polnud kuulnud, et see on ka Eestisse jõudnud. Kooli kantseleisse oli helistatud Viljandi linnavalitsusest. Sealt oli teatatud, et paari tunni jooksul jõustub linnas karantiin ja nende koolimaja vajatakse piirkondlikuks kriisikeskuseks või millekski taoliseks. Peaaegu hüsteeriline sekretär polnud sellest kas õigesti aru saanud või ei suutnud seda välja öelda. Ta korrutas närviliselt, et oli püüdnud direktorile helistada, kuid tolle mobiil oli lülitatud postkasti.

      Linda üritas kainelt mõelda. “Kes praegu veel majas on?”

      “Tähendab, ma saan aru, et tal on puhkus, aga ta võiks siiski vähemalt kättesaadav olla, hädaolukorra puhuks… Oh jumal, see pole isegi hädaolukord, ma ei teagi, mis see on… Mida?”

      “Kes praegu siin koolimajas on?” Õpetaja tundis, et sekretäri paanika mõjub kuidagi rahustavalt, laseb tal end targemana tunda.

      “Oh… Ma ei teagi… Õppealajuhataja käis hommikul, aga ta läks juba ära… Siin pole ühtegi vastutavat isikut, püha jumal, mis me peale hakkame?”

      “Rahune maha, Terje. Meil polegi direktorit ega õppealajuhatajat vaja, mida nemad praegu rohkemat teha saaksid? Me peame seda asja rahulikult võtma. Mõtle nüüd, kes veel majas on?”

      Sekretär vaikis natuke aega, üritades ilmselgelt oma hingamist kontrolli alla saada. “Majandusjuhataja, poiste kehalise kasvatuse õpetaja ja paar töömeest, kes arvutiklassi remondivad,” ütles ta lõpuks üllatavalt selge häälega. “Rohkem ei tohiks kedagi olla.”

      “Kas lapsi on veel kusagil?”

      “Ei… Ei. Sinu omad on ainsad.”

      “Selge. Teeme nüüd nii. Sina otsi kõik inimesed üles, saada töömehed koju ja võtke siis koos Tanja ja Eeroga uuesti linnavalitsusega ühendust. Neil on kindlasti mingeid täpsemaid juhtnööre. Väga hea, et Tanja ja sina siin olete – majandusjuhatajal on kõik võtmed, ta teab, kus miski on ja saab asju korraldada, ja sina tunned kogu paberimajandust. Oodake ära, kuni linnavalitsusest keegi siia tuleb, näidake neile asjad kätte ja minge siis koju.”

      “Ja mida sina teed?”

      “Mina lähen viin lapsed koju. Nad mahuvad kõik minu auto peale.”

      “Aga –”

      “Kui nad hakkavad linna karantiini alla panema, siis on meil kiire, ja seal väljas võib mis tahes toimuda. Me ei saa neid lihtsalt omapäi minema saata. Kas sina tahad nende vanematele seletada, kuidas nad meie koolis suvetööl olles kadunuks jäid?”

      Sekretär vahtis teda mõne hetke ja noogutas siis.

      Ehkki nad olid püüdnud vaikselt rääkida, olid lapsed siiski enamikku kuulnud. Testid vedelesid unustatutena laudadel, Sanna oli oma spikrigi nähtavale jätnud. Linda vaatas neid ja püüdis leida midagi, mida öelda, kuid mitte midagi ei tulnud pähe.

      “Kas see on see viirus?” küsis Jaanus häälega, millist õpetaja ei mäletanud poisi suust kuulnud olevat. Ta kõlas peaaegu nagu väike laps.

      “Jah.” Linda raputas end oma tardumusest välja. “Nii, lähme nüüd, ma viin teid koju. Terje, mine otsi teised üles.”

      Sekretäri käsi värises, kui ta õpetaja oma surus, kuid ta kiirustas siiski mööda koridori minema. Linda ja lapsed järgnesid tema kontsaklõbinale ning pöörasid siis trepist alla.

      Laste kodud, nagu õpetaja käigupealt kindlaks tegi, asusid õnnetuseks kõik üksteisest üsna kaugel. Ainult üks neist elas lähedal kesklinnas, teine aga Paalalinnas, kolmas Männimäel ja neljas koguni linnast väljas Viiratsis.

      Parklasse jõudmise ajaks näis osa laste julgusest naasnud olevat. Linda vana Nissanit nähes hüüatas Karl, 7.b klassi värvikamaid esindajaid: “Kas sa hullemat romu ei osanud endale osta?”

      Linda kergitas kulme, ehkki õpetajalikku ilmet oli pooljoostes palju raskem ette manada kui klassi ees seistes. “Kui ta sõidab, siis muu ei tohiks tähtsust omada, Karl.”

      Jooksusammud tegid ainult natuke haiget ja õnneks olid lapsed ärevuse või – Karli puhul – tema auto põlastamisega liiga hõivatud, et märgata, kui kaua tal istmele ronimine aega võtab. Muidugi oli ta seda aasta jooksul ka üksjagu harjutada jõudnud, nii et see läks kiiremini kui alguses. Ta keeras võtit süütelukus, olles tänulik, et tal üldse auto on. Ta ei uskunud, et oleks suutnud lapsed jalgsi liikudes koju saata.

      Parklast tänavale pöörates püüdis ta saavutada oma kõige autoriteetsemat häält: “Kui teie vanemaid või kedagi teist kodus ei ole, siis ärge minge kuhugi, katsuge neile helistada ja oodake nad ära. Püsige kodus.”

      Anete, väikest kasvu ja väga hoolitsetud moeka välimusega tüdruk lasti kesklinnas esimesena maha, ning kummalisel kombel paistis ka tema üsna väikese lapsena, kui ta oma maja poole jooksis, nagu jalad võtsid.

      Edasi sõitsid nad väikese Viljandi kohta ebatavaliselt paljude autode vahel manööverdades Paalalinna. Jaanus hüppas oma maja ees maha ja nad liikusid edasi Männimäe suunas.

      “Kas sa kiiremini ei või sõita, eit?” käratas esiistmel istuv Karl, kui nad Männimäe Selveri juures foori taga pika autorivi lõpus seisma jäid.

      Linda oli selliste pöördumistega harjunud, kuid praegu torkas see kuidagi eriti valusalt. “Palun ära räägi minuga nii, Karl.”

      Poiss turtsatas. “Kõik on nagunii perses, mis mõttega ma sinuga viisakas peaks olema?” Õpetaja kuulis, kuidas Sanna tagaistmelt ütles: “Lõpeta ära.”

      Linda vaatas korraks Karli poole ja siis uuesti foori poole. “Tead, sul võib õigus olla. Ehk pole praegu tõesti tähtsust, kas sa oled õpetaja vastu viisakas või mitte. Aga sa solvad inimest,


Скачать книгу