Esimene aasta. Mari Järve
Читать онлайн книгу.
seiklemist kohtasid nad uuesti seda noort naist, kes uitas mööda kõnniteed sama hüljatud ilmel nagu ennegi. Kristjan vajutas järsult pidurile ning seekord ei hakanud Katrin vaidlema, vaid otsis sellal, kui vend naisega rääkis ja talle auto tagaukse lahti tegi, oma kotist ohates veel ühe näomaski. Seda võõrale ulatades küsis ta: “Mis su nimi on?” Teietamine tundus veidras olukorras liigse formaalsusena.
“Greta,” vastas naine maski ette pannes. Tema silmad vaatasid liikumatult ettepoole. Ta näis olevat šokis, mis polnudki eriti üllatav.
“Mina olen Katrin ja tema on Kristjan.” Katrin nägi, kuidas venna pilk tahavaatepeeglis nende uue kaasreisija poole vilksatas.
Rohkem nad ei rääkinud. Kristjan manööverdas aedlinna kitsaste tänavate võrgustikus, hoides üldiselt suunda Männiku metsa poole.
Alles siis, kui nad mööda liivaseid rööpaid väikesest järsakust üles puude vahele sõitsid ja autoaknast pahvak mändide lõhna sisse hoovas, taipas Katrin, et ta oli ummikus seismisest saadik akent lahti hoidnud. Lihtsalt suurepärane, mõtles ta akna üleskerimise nuppu vajutades. Ise olen arst ja sõidan õhu kaudu leviva surmava viirusega nakatunud linnas lahtise aknaga ringi.
Kristjan vaatas ringi ja meenutas seda, kuidas ta oli Sidepataljonis aega teenides siin treeningutel käinud. Tookord polnud see talle eriti meeldinud. Nüüd tagasi vaadates tundus see aeg lihtne ja tore. Selles jamas kutsuvad nad kindlasti kõik endised ajateenijad reservist tagasi. Aga mina ei saa minna. Ta vaatas õe poole ja uuesti tahavaatepeeglisse. Kui ta õigesti mäletas, pidi ta sõja puhkemise korral (aga see pole ju sõda, selle viirusega ei saa ükski armee sõdida) ilmuma Paldiskisse. Katsume siis mitte sinnapoole sõita.
Greta vahtis läbi tuuleklaasi otse välja ega mõelnud midagi.
Suveöö unenägu. Täpselt sellena oli see etendus tundunudki. Globe’i teater, kus võis end tõepoolest Shakespeare’i kaasaega kujutleda, hõljuvad haldjakujud, täiusliku häälduse ja hea intonatsiooniga vanaaegne inglise keel, ja muidugi näidendi tekst ise. See oli väärt lennujaamade järjekordades seismist, õhkutõusmisel ja maandumisel tekkivat kõrvavalu ning norskavaid toakaaslasi hostelis.
Inga oli sellist reisi igatsenud sellest ajast peale, kui ta oli inglise keele süvaõppeklassis Shakespeare’i õppinud, nii et Toomas oli osanud talle täiusliku sünnipäevakingituse teha. Selle tegi kuidagi veel väärtuslikumaks see, et tudengi rahakotiga olid nad saanud minna ainult üheks nädalavahetuseks ja ööbida hostelis. Inga surus pea vastu bussiistmel magava kallima õlga ja sosistas: “Tead, kui sa paluksid mul praegu endaga abielluda, siis ma ütleksin jah.” Toomas liigatas ja pomises unes. Inga naeratas. Ta aimas, et seda küsimust on varsti oodata, aga kuna mees oli romantik nagu temagi, ootas ta kindlasti õiget hetke ja planeeris seda hoolega, just nagu seda reisi.
Inga seadis end mugavalt Toomase õla najale ja vaatas akna tagant mööda libisevat tuttavat Tallinna-Tartu maantee äärset maastikku. Reisida oli tore, aga hea oli ka jälle kodus olla. Tartu, armas Tartu, ülikooli peahoone valgetest sammastest nende pisikese Supilinna korterini – hetkeks tundis ta linna järele teravat igatsust ja soovis, et nad juba kohal oleksid.
Millest see tuleb, et miljonite inimeste sõnad unustatakse, kuid ühe kirjutatut tullakse ka rohkem kui neljasaja aasta pärast tuhandete kilomeetrite tagant kuulama? Kas minu ja Toomase armastus võiks ajalukku minna? Mitte et seda mulle vaja oleks, aga ma tahaksin lihtsalt teada, kuidas see juhtub.
Ei Inga ega keegi teine ei saanud kunagi teada, millist ajalugu nad tegelikult tegid – et just see romantikutest tudengipaar tõi oma armsasse Tartusse esimesena tõelise katku.
Emil tundis, kuidas ta käed ja jalad pärast seitsmekümnekilomeetrist rattasõitu külavaheteedel ja metsaradadel kontrollimatult värisevad. Ta oli Taevaskoja lähedale pargitud hõbedase Lexuse juurde tagasi jõudnud, ratta raamile kinnitanud ning autosse istunud, et puhata ja ajaviiteks raadiot kuulata. Kuuldud uudiste peale oli ta spordijoogipudeli käest visanud, auto käima pannud ja sõitma hakanud. Kuid juhtida oli raske, sest käte ja jalgade värin ei tahtnud kuidagi lakata.
Ta pidi koju Tartusse jõudma, uurima, kas Annikaga on kõik korras, vanematele helistama. Tuli töölt läbi minna, kontoris oli lauatelefon. Tema mobiilivõrk, nagu ta juba proovinud oli, oli maas.
Maanteel oli tavalisest rohkem autosid, millest enamik liikus vastassuunas, Tartust eemale. Nojah, raadios oli ju öeldud – ta oli selle kinni keeranud, tahtmata rohkem kuulata –, et on tungivalt soovitatav rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Seda nad teevadki – põgenevad maale. Noh, tema ei saanud seda teha. Kogu tema elu oli linnas. Tema töökoht, elukaaslane, hiljuti ostetud ilus korter, vanematekodu… Ta pidi tagasi minema ega kartnud.
Kontrollimatud judinad läksid aegapidi üha hullemaks. Ta sõitis jõnksutades, sest jalg ei suutnud gaasipedaalil ühtlast kiirust hoida, ning kui üks vastutulev džiip hullumeelse möödasõidu sooritas ja ta pidi kõrvale põikama, tundis ta, et ka käed roolil värisevad. Alanud vihmasadu ei teinud olukorda paremaks. Teisel pool tee ääres hääletas paar tüdrukut, mis tundus talle praeguses olukorras täiesti absurdne, kuid mõne hetke pärast oli ta nad unustanud ja püüdis uuesti juhtimisele keskenduda. Paarisaja meetri pärast andis ta alla. Ta tõmbas Lexuse kruusakrabinal teepervele, keeras süüte välja ja langetas otsaesise vastu rooli. Ta püüdis sügavalt hingata, kuid see kõlas tema endagi kõrvus rohkem nagu hirmunud nuuksumine. Ta polnud elu sees sellist õudust tundnud.
Linda pidas auto kinni. Ta pidi aru saama, kus pagan ta õieti asub.
Ta ei olnud üldiselt eriline ringireisija, nii et polnud pidanud vajalikuks autos kaarti hoida. Praeguseks arvas ta, et selline suhtumine on põhjalikult tobe.
Viljandist eemale sõites oli ta mõelnud, et tuleb püsida väiksematel teedel, kus pole nii palju liiklust ega suurt võimalust teisi inimesi kohata. Tont teab, kuhu see viirus võis juba jõudnud olla, kui isegi Viljandi-taoline väikelinn oli karantiini pandud. Seda loogikat järgides oli ta mööda Väluste teed Mustla poole sõitnud, kuid tahtes asula läbimist vältida, sellest Võrtsjärve poolt möödumise võimalust otsides väikeste kruusateede võrgustikus põhjalikult eksinud.
Sihtkohaga oli asi sama kehvasti nagu sinna jõudmisega. Lindal polnud peret ega kaugemaid sugulasi peale Saksamaal elava onu. Peaaegu kõik tema sõbrad elasid Viljandis, kuhu ta ei pääsenud, või Tallinnas või Tartus, kus oli kindlasti päris hullumaja lahti. Talle tuli pähe ainult üks koht, kuhu ta võiks minna – ühel ülikooliaegsel sõbrannal oli Rannus suvila ning oli võimalik, et ta on praegu seal. Nad polnud aastaid kohtunud ja võis ka olla, et sõbranna on suvila vahepeal maha müünud, kuid paremat sihtpunkti polnud kusagilt võtta. Helistamine oli lootusetu, nagu ta oli juba kindlaks teinud, nii et jäi üle ainult kohale sõita.
Linda ronis autost välja ning sisises selga ja roideid läbiva valusähvaka peale. See ajas teda juba tõeliselt marru. Operatsioonist oli möödas terve aasta. Teda oli muidugi hoiatatud, et raske skolioosi opereerimine nii hilises eas on pikaajaliste ebameeldivate tagajärgedega, kuid ta poleks siiski arvanud, et ettevõtmine, mis peaks teda ravima, tekitab eluaegse harjumuspärase seljavalu asemele lihtsalt teistsuguse valu. See polnud ju tema süü, et siis, kui ta oli olnud teismeline ja tema selga pidanuks tegelikult opereerima, oli olnud kaheksakümnendate algus ja Eestis polnud ühtki piisava kogemusega arsti, keda tema vanemad oleksid usaldanud.
Tuttavast enesehaletsusest praeguste probleemide juurde tagasi tõi ta üks vanamees, keda ta järsku mööda teeäärt vantsimas märkas. Ta hõikas:
“Tervist! Ega te ei oska öelda, kuidas siit Pikasilda saaks sõita?”
Vanamees peatus, vaatas teda, tuli lähemale. “Tere kah. Pikasilda, ütlesite? Mu kõrvakuulmine pole enam säändne nagu vanasti.”
“Pikasilda jah,” vastas Linda.
“No see on päris lihtne. Keerake siin ringi,