Esimene aasta. Mari Järve
Читать онлайн книгу.
ei vastanud midagi, lihtsalt istus edasi moel, mis tema enda meelest oli kindlasti üleolev lösutamine, kuid Lindale paistis rohkem kössitamisena. Fooris süttis roheline tuli ning autorivi hakkas aeglaselt liikuma.
Lõpuks jõudsid nad õige paneelmaja juurde ja Karl kadus sõnagi lausumata autost. Linda ohkas talle järele vaadates ja pidi just uuesti sõitma hakkama, kui Sanna järsku küsis: “Õpetaja, kas ma võin ette istuda?”
Linda ei mäletanud, millal see tüdruk teda viimati õpetajaks kutsunud oli. “Tagaistmel on turvalisem, Sanna.”
“Mul ükskõik. Ma ei taha siin üksi istuda.” Haledalt läbi kukkunud püüe oma tavalist ülbet tooni kasutada tõi õpetajale peaaegu pisarad silma. Lõpeta see tobe tundelisus ja rahune maha. Ta rääkis ka iseendaga alati teises isikus nagu mõne õpilasega. Sinust pole mingit kasu, kui sa vesistama hakkad.
“Hea küll, tule siis ette, Sanna. Aga vaata, et sa turvavöö kinni paned.” Süütundega meenus talle, et varem polnud ta seda lastele meelde tuletanud.
Nad sõitsid Männimäe poolt linnast välja ja keerasid Karksi maanteelt Mustla maantee poole, et ringiga Viiratsisse jõuda. Sanna pere maja oli ilmselt hiljuti remonditud ja ilusa hooldatud aiaga. Lindale tundus, et ta nägi kedagi ühe akna taga vilksatamas, ja ta eeldas, et tüdruk jookseb koju sama kiiresti nagu teised. Kuid Sanna kõhkles.
“Õpetaja, ma spikerdasin täna.” Tüdruk oli autoukse juba lahti teinud ega vaadanud tema poole.
Linda sundis oma hääle kergeks. “Noh, mõnikord on spikrist palju kasu. Selle tegemisega saab asi juba selgeks, nii et pärast polegi seda vaja.”
Sanna vaatas korraks talle otsa ja siis jälle maha. “Aitäh. Minu ja teiste eest ka.” Siis lipsas ta minema.
Linda pilgutas silmi, tõmbas hinge ja hakkas tagasi Viljandi poole sõitma. Viiratsist välja jõudmise ajaks oli ta otsustanud, et kuna tal pole peret, kelle pärast muretseda, võib ta samahästi kooli minna ja vaadata, kas saab seal kuidagi aidata. Kohe algab karantiin ja vast pole see viirus veel Viljandisse jõudnud, nii et kõik peaks ju hästi minema.
Viljandi järve orgu jõudes oli ta sunnitud kümmekonnast autost koosneva rivi taga peatuma. Eespool, linna piiri juures paistis mitu politseiautot ja isegi üks kaitseväeveok. Karantiin oli juba alanud.
Eesti Vabariik. Nastja turtsatas omaette. Riik või asi, neil polnud aimugi, kuidas oma kodanikke kaitsta või mida praeguses olukorras üldse peale hakata. Kõik juhised ja korraldused käisid üksteisele vastu, oli ta mobiiliga raadiot kuulates kindlaks teinud: ühelgi eesti- ega venekeelsel jaamal polnud ilmselt selget ettekujutust, mida inimestele öelda. Püsige kodus, ärge võtke ette mingeid reise, hoidke eemale rahvarohketest kohtadest, kandke näomaski. Aga kuidas ta peaks kodus püsima, kui sinna jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita rahvarohkes bussis ja läbida Kohtla-Järve kesklinn? Ja kust kurat ta selle näomaski peaks võtma?
Pealegi oli ilmselge, et nendest korraldustest ei pea keegi kinni. Maanteel oli palju autosid ja tavalisest rohkem kihutajaid, nad olid näinud tervelt kolme avariipaika. Bussijuht sõitis ebakindlalt, tahavaatepeeglistki oli näha, et tema nägu on kahvatu ja higine. Bussis oli nelikümmend ärevil, valjuhäälset, aeg-ajalt kätega vehkivat inimest. Nad poleks tohtinud reisida, kuid enamik bussis viibijaid sõitis koju ja oli igasuguse peatumise või Tartusse tagasi pöördumise lärmakalt maha hääletanud. Osa neist üritas endiselt kodustele helistada, Nastja oli sellest ammu loobunud. Kõik mobiilivõrgud olid üle koormatud – niipalju siis jõukast, üleni internetiseeritud ja mobiililevialadega kaetud e-riigist. Mis kasu sellest kõigest oli, kui hädaolukorras ei saanud isegi oma perekonnale helistada?
Osa reisijaid oli endale mingi salli või räti näo ette sidunud, ehkki bussis oli põrgulikult palav. Nastja mõtles, kas ta peaks sama tegema. Nagu korralikul tudengil kunagi, oli tal koju sõites kaasas musta pesu kott, kus peaks leiduma üks ainult natuke määrdunud siidsall –
Sel hetkel kostis kohutav raksatus, metallikrigin ja klaasiklirin. Buss jõnksatas, liikus pööritamapanevalt suure kiirusega täiesti vales suunas ja paiskus teelt välja.
Katrin keris autoakna alla ja pistis pea välja.
“Siin on sama värk. Ma ei näe isegi, kui kaugele see ulatub… Kas nad on tõega juba linnapiiri kinni pannud?”
Kristjan ei öelnud midagi. Männiku teel oli olukord samasugune nagu Vabaduse puiesteel, mida nad olid esimesena proovinud. Natuke maad enne linnapiiri pidid nad peatuma, sest linnast väljuval suunal autod lihtsalt ei liikunud. Nüüd olid nad selles ummikus kinni mis kinni, sest ka nende selja taga sirutus autoderong juba üsna kaugele.
Ilm oli pilves ja ähvardas sadama hakata, kuid töötavate mootorite heitgaasihaisuline kuumus tänava kohal kippus juba lämmatavaks muutuma.
Viis minutit hiljem ei näidanud autorivi ikka veel mingit märki liikuma hakkamisest. Kristjan trummeldas sõrmedega roolile ja vaatas ringi. Natuke maad eespool oli paremat kätt ühe väikese kõrvaltänava ots, kuid sinna keeramiseks peaks ta mööda kõnniteed sõitma. Järsku märkas ta üksikut kuju, kes kiirel sammul linnapiiri poolt lähenes. See oli väikest kasvu kõhn noor naine, pooleldi krunnist lahti pääsenud tumedate juustega, moodsalt riides ning päris ilus. Kuid Kristjani tähelepanu köitis peamiselt tema hüljatud ilme.
Ignoreerides Katrini ärevat küsimust: “Kuhu sa lähed?”, tegi Kristjan autoukse lahti ja ronis välja. Ta läks kiiresti ümber auto kõnnitee poole ja hõikas: “Vabandust! Ega te ei tea, mis seal lahti on, et see ummik ei liigu?”
Kogu peatus, pöördus ja vaatas tummalt Kristjanile otsa. Too vahtis naise suuri silmi, taibates järsku, et nende meik on pisaraist laiali läinud, ning tundes häbi, et teda seganud oli. Kohmetult küsis ta siiski veel kord: “Lihtsalt, te tulete sealtpoolt… Ega te ei tea, mis seal toimub?”
“Tee on kinni,” vastas naine nii vaikse häälega, et Kristjan teda üle autode lärmi vaevu kuulis. “Linna piiril on politsei ja sõjavägi. Nad ei lase enam kedagi sisse ega välja.”
Kristjan vandus mõttes ja Katrin valjusti. Mees võpatas ja vaatas avatud autoakna poole, ta oli õe peaaegu unustanud. “Tule autosse tagasi,” ütles Katrin tungivalt.
Kristjan kõhkles, vaadates ikka veel samal kohal seisvalt võõralt naiselt autole ja jälle tagasi. “Me võiks –” alustas ta, kuid õde katkestas teda, poolsosinal ja ometi lõikavalt: “Ei! Me ei võta võhivõõraid peale! Ta võib samahästi nakatunud olla! Tule tagasi autosse!”
Katrin vaatas, kuidas noor naine õlgu kehitas ja minekule pöördus, ning tundis piinlikkust, kuid mitte kahetsust. Ta polnud aru saanud, et tema hääl nii kaugele kostab, aga nii ei pidanud vähemalt midagi seletama hakkama. Vend näis samuti häbenevat – too hõikas naisele järele: “Aitäh abi eest!” –, kuid oli ka Katrini peale vihane nagu tavaliselt. Kristjan istus sõnagi lausumata autosse, virutas ukse kinni ja istus mõne hetke nohinal läbi nina hingates, lõuapärad nii kõvasti kokku surutud, et õdegi seda näha võis. Katrin ei lasknud ennast sellest eriti häirida, ta oli harjunud venna pahameele põhjuseks olema. Olgu ta pealegi vihane, peaasi, et elus.
Järsku lülitas Kristjan auto ohutuled sisse ja hakkas aeglaselt, kahe rattaga kõnniteele sõites kõrvaltänava poole manööverdama. Paar ummikus seisvat autot andsid signaali, kuid üks sõitis neile järele.
“Mida sa teed?” päris Katrin selle ettevaatliku tooniga, mida ta pärast venna väljavihastamist kasutas.
“Mis sa ise arvad? Katsun sellest ummikust välja saada.”
Paarikümne meetri pärast said nad lõpuks kõrvaltänavale pöörata. Kristjan ütles: “Me peame katsuma mööda neid väikseid tänavaid Männiku metsa jõuda. Sealt võib linnast välja saada, vaevalt nad on juba jõudnud kõiki metsateid kinni panna. Kui ma sidepatis olin, siis me käisime seal harjutamas, ma tunnen seda kanti.”
Katrin