Kuupaiste heiastused. Edith Wharton
Читать онлайн книгу.
ta pea puhkas – ja neil oli veel terve aasta ees… terve aasta… “Pärleid arvesse võtmata,” pomises neiu silmi sulgedes…
II peatükk
Lansing viskas Streffordi kalli sigari koni järve ning kummardus naise kohale. Vaene laps! Juba jäi magama… Mees nõjatus tagasi ja vahtis taas hõbedaga üle külvatud taevasse. Milline imevärk – sõnulseletamatu imevärk – oli mõelda, et seda kuuvalgust kallas tema mesinädalate aegu! Kui mõni oleks aasta tagasi ennustanud, et ta niisuguse seikluse ette võtab, oleks ta vastanud palvega end ühiskonnast eraldada esimeste sümptomite ilmnemise korral…
Tema meelest polnud siiani kahtlusevarjugi, et kogu see seiklus on üks suur hullumeelsus. Susyle aga meeldis iga päev vähemalt kakskümmend korda talle meenutada, kuidas nad seda algatasid – ja miks peaks tema siis muretsema? Koguni nüüd, naise ettenägeliku taibukuse valguses ning ta enese praeguses heaolutundes teadis Lansing, et tulevik ei kannataks välja kaine mõistuse analüüsi. Ning istudes seal suvises kuuvalguses, naise pea põlvedel, üritas ta taas kokku võtta üksteisele järgnenud sündmusi, mis neid viimaks siia Streffy järve kaldale olid toonud.
Lansingi poolelt oli kahtlemata selge, et asi sai alguse tema Harvardist lahkumisel, kui mees oli otsustanud, et ei taha millestki ilma jääda. Seal seisis igihaljas elupuu, mille alt voolas neli jõge; ning igaühel neist neljast voolust tahtis ta lasta oma väikest lootsikut kanda. Kahes neist ei olnud ta kuigi kaugele jõudnud, kolmandas oleks ta äärepealt mutta kinni jäänud; kuid neljas oli teda otse võlumaale viinud. See voog oli tema väsimatu kujutlusvõime, püsimatu huvi iga ilu, kummalisuse ja narruse avaldumisvormi vastu. Selles voos, istudes oma tublis väikeses paadis, mille moodustasid tema vaesus, tähtsusetus ja sõltumatus, oli ta päris mitu olulist uurimisretke korda saatnud… Ja niisiis, kui Susy Branch, kelle ta oli New Yorgi seltskondlikul hooajal leidnud olevat kõige nägusama ja naljakama neiu, oli teda üllatanud vastuoksliku ilmutusega – esiteks oma moodsa ratsionaalsusega, teiseks vanamoodsa usuga helgesse tulevikku, oli mees tundnud vastupandamatut iha veel kord asuda merereisile teadmatusse.
Selle seikluse olemuse juurde kuulus, et pärast neiu üht lühikest visiiti tema juurde, oleks mees olnud sunnitud ikkagi pidama oma lubadust, et ei kohtu enam Susyga. Isegi kui neiu otsekohesus poleks sundinud teda võistlema hakkama, siis arusaam neiu raskest olukorrast oleks pidanud sundima teda kaasa tundma. Mees teadis, kui hapra niidi otsas ripub ilma pennita inimese populaarsus ja kui täbaralt oli Susy-taoline tüdruk teiste inimeste tujude ja kapriiside jahisaak. Osa tema – ja ka neiu – elu keerukusest seisneski asjaolus, et nad pidid tegema ebameeldivaid asju selleks, et teha meeldivaid. Ent lubaduse pidamine oli suurem vaev, kui Lansing oli arvanud. Sest Susy Branchist oli juba saanud ülimalt meeldiv vaheldus elus, kus enamus paikapandud asju ja olusid olid tuimad ja igavad, ning neiu kadumine oli talle järsku selgeks teinud, et tema ressursid muutuvad aina piiratumaks ja ahtamaks. Suurem osa kõigest, mis talle ennist üüratut lõbu oli pakkunud, ei olnud seda enam: arvestatav jagu tema võlumaailmast oli kokku kuivanud labaseks laadapalaganiks. Ning asjad, mille stimuleeriv vägi oli säilinud – reisid kaugetele maadele, kunstilised naudingud, kontaktid uute olukordade ja inimestega –, olid muutunud aina vähem kättesaadavaks. Kaastundest midagi enamat polnud Lansingil kunagi eriti olnud; ta oli liiga palju sellest ära kulutanud juba oma esimesel sööstul ellu ning parim, mis ees ootas, oli näruselt tasutud kirjatööga koormatud keskiga, vahelduseks vaid lühidad ja kasinad puhkepäevad. Mees teadis, et on keskmisest intelligentsem, ent juba ammu oli talle selge, et oma talentidega tal turule asja pole. Õhukesest sonettide kogumikust, mille avaldas üks sõbralik kirjastaja, oli müüdud vaid seitsekümmend eksemplari; ja kuigi tema essee “Hiina mõjud Kreeka kunstile” oli tekitanud mööduvat huvipuhangut, oli see suubunud vastuokslikku kirjavahetusse ning kutsetesse lõunale ilma olulisemat saavutamata. Lühidalt öeldes ei olnud ette näha, et ta kunagi raha tegema hakkab, ning see kitsas tulevik sundis teda suuremat väärtust omistama sõprussuhtele, mille võimaldas Susy Branch. Peale rõõmu seda neiut vaadata ning ta juttu kuulata – mida teised vähema kriitika, kuid sama suure rõõmuga hindasid – oli mehel tunne, et nende vahel areneb miskilaadne vandenõulaste varaküpse sallivuse ja iroonia õhkkond, justkui vabamüürlastel. Nad mõlemad olid juba varases nooruses mõõtnud maailma, kus nad juhtumisi elasid: nad teadsid täpselt, mida see on nende jaoks väärt, ning missugustel põhjustel. Nende põhjuste teadmise ühisosa andis nende intiimsele suhtele viimase peene lihvi. Ja nüüd, üksnes kellegi veel mitte küllastunud tobeda naisterahva armukadeda kapriisi pärast, kelle ees Lansing ei tundnud end rohkem võlgu olevat kui iga teine noormees, kes on hea söögi eest heade maneeridega maksnud, pidi ta ilma jääma ainsast täiusele lähedasest sõprussuhtest, mida ta iial tundnud oli…
Mehe mõtted rändasid edasi. Talle meenus pikk sombune kevad New Yorgis pärast Susyst lahkuminekut, viimaste artiklite vaevaline tähenärimistöö, lõputud arutlused teemal, milline oleks kõige odavam ja kõige vähem tüütu viis suve mööda saata; ning siis äkitselt, viimasel minutil sülle langenud õnn, et sattus ühel pühapäeval Nat Fulmeri juurde New Hampshire’i kolkasse ning leidis sealt Susy – tüdruku, kellest Lansing poleks iial arvanud, et ta tunneb kedagi Fulmerite ringkonnast!
Neiu enesevalitsus oli olnud täiuslik – nagu mehelgi –, ent nad olid ilmsesti ülearu liiga rõõmsad üksteist nähes. Ning pealegi oli üsna sobimatu ja võimatugi omavahele jääda niisuguses majas nagu Fulmerite oma, kaugel eemal laiast luksuslikust ümbrusest, millega nad mõlemad olid harjunud, kitsukeses majakeses, kus peremehe ateljee oli verandale sisse seatud ning kus perenaine harjutas viiulit elutoas ning kus justkui kõikjal viibivad rahutud lapsed ringi jooksid, karjusid, puhusid oma mängupasunaid ja ujutasid konnakulleseid veekannudes, ning kus keskpäevane eine jäi alati kaks tundi hiljaks ja oli sellevõrra viletsam – kuna nende itaallannast kokk pidi Fulmerile poseerima.
Lansingi esimene mõte oli, et Susyt niisugustes tingimustes kohates saavad nad mõlemad kiiremas korras oma kahjutunnetest terveks ravitud. Fulmerite juhtum oli hirmus õppetund, mis võib juhtuda noorte inimestega, kes pea kaotavad; vaene Nat, kelle pilte keegi ei ostnud, oli hirmsasti alla käinud ning Grace, kahekümne üheksa aastane, ei saa kunagi millekski enamaks kui naiseks, kelle kohta öeldakse: “Ma mäletan teda veel sellest ajast, kui ta oli nii kaunike-kaunike.”
Kuid asja iva oli selles, et Nat polnud iial varem olnud nii hea seltsiline kui nüüd ning Grace nii hoolimatu kõige muu suhtes peale muusika; ning see asjaolu, vaatamata kogu korratusele, segadusele, halvale toidule ja üldisele kitsikusele, andis võimaluse nende seltskonnast suuremat rõõmu leida kui enamusest külluslikest dineedest, mille Susy ja Lansing olid pidanud haigutusi alla surudes üle elama.
Kuid noormehele oli üsna suur kergendus, kui nende teisel õhtul tõmbas preili Branch ta kitsukesse eeskotta ning ütles: “Ma lihtsalt ei talu enam Grace’i viiuli ja noore Nati autopasuna duetti. Lipsame minema, enne kui kontsert läbi saab.”
“Kuidas nad seda välja kannatavad, ma ei mõista?” lausus mees nagu iseendale, kui järgnes neiule laudteel maja taga.
“Oleks vist väärt seda välja uurida,” vastas neiu lõbusalt.
Kuid mees jäi resoluutselt skeptiliseks. “Oh, aasta või paar veel ja nad kukuvad kokku…! Ta ei müü iial ühtki pilti, tead küll. Ta ei tee enam üht näitustki.”
“Ju vist mitte. Ja ta naine ei saavuta oma muusikaga enam midagi olulist.”
Etteulatuval kaljurahnul, kus kükitas maja, olid nad jõudnud liivasele eendile mändide all. Kõikjal nende ümber laius tühi ja elutu maastik, mille moodustasid ebamäärase kujuga metsased künkad. “Mõelda, et siin peaks redutama terve aasta!” ägas Lansing.
“Ma tean. Aga mõtle, kui peaks ümber maailma reisima mõne teatava inimese seltskonnas!”
“Oh taevake, jah. Näiteks minu India-palveränd Mortimer Hicksi ja ta prouaga. Aga see oli ainus võimalus ja mida pagana päralt peab inimene tegema?”
“Soovin, et teaksin!” ohkas neiu, kellele meenusid Bockheimerid; mees pöördus ja vaatas teda.
“Teaksid mida?”
“Vastust sellele küsimusele. Mida peab inimene tegema – kui juba taipab probleemi