Kuupaiste heiastused. Edith Wharton
Читать онлайн книгу.
ja Lansingi ebakõla oli sügavas kontrastis eelmise õhtu vastastikuse usaldamatuse õhkkonnaga.
Nende sõit oli olnud iseäranis lõbus: nii Susyl kui Lansingil oli olnud küllalt aega, et arendada vastastikuste lahkhelide pehmendamist juba enne, kui peaks eriliselt pingutama oma esimese erimeelsuse varjamiseks. Kuid sügaval sisimas ja ilmutamata kujul jäi lahkmeel püsima; ning aimdus, et tema on selle põhjuseks, näris Susy rinda, kui ta gobeläänidega ehitud ja võlvitud magamistoas istus ning iidsusest tuhmi peegli ees juukseid kammis.
“Ma arvasin, et armastan grandioossust, aga see koht on selgelt ülepakutud,” mõtiskles ta, vaadates oma kahvatut kätt peegli ähmases sügavuses üle pea taha liikumas. “Aga ikkagi,” jätkas ta, “Ellie Vanderlyn on vaevalt pool tolli pikem kui mina ja kindlasti pole ta põrmugi rohkem väärikas… Ei tea, kas see, et ma ennast täna õhtul nii väiksena tunnen, tuleb sellest, et palee on nii hirmus suur.”
Muidugi armastas Susy luksust: parimatest parimad esemed toitsid ta eneseuhkust ning kõrged laed sisendasid üleolevat kõrkust; seni polnud ta tundnud, et päratu jõukuse ilmingud oleksid rusuvalt mõjunud.
Ta pani kammi käest ja toetas lõua ristatud kätele… Nüüdki veel mõlkusid tal meeles need sigarid… Mis sundis teda neid võtma? Ta oli alati olnud teravalt teadlik oma päritud süümepiinadest: piisava põhjendusega arvamustes oli ta ebaharilikult hoolimatu, ent tegude suhtes, millele ta seda põhjendust ei leidnud, muutus ta imelikult tundlikuks. Ikkagi oli ta tahtnud Streffy sigarid kaasa võtta! Ta oli need võtnud – jah, siin oligi asja iva –, ta oli tahtnud need võtta Nicki jaoks, soovist talle meeltmööda olla; soov muuta elu pisimad üksikasjad lihtsaks, meeldivaks, isegi luksuslikuks, oli hõivanud enamuse ta tegevuse motiividest. Ta oli mehele pühendunud, nimelt niisuguste väikeste alatute võtete abil, mida ta oleks põlastanud, kui neid tema suhtes rakendatuks; ning, kuna ta mees seda erinevust kohe ei märganud, siis ei oska temagi seda talle viimseni selgeks teha.
Ohates tõusis Susy püsti, raputas soengusse seadmata juukseid ning vaatas tahveldatud seintega ruumis ringi. Teenijatüdruk oli maininud midagi, et signora’le on kiri; ja seal see oligi, nähtaval kohal kirjutuslaual, ühes tema ja Nicki muu postiga; paks ümbrik, millel väänlesid Ellie lapselikud kraakjalad, lisaks silmatorkav “Privaatne” risti üle nurga.
“Mida tähtsat tal siis öelda on – ta ju ei salli silmaotsaski kirjade kirjutamist,” mõtiskles Susy.
Ta rebis ümbriku lahti ning sellest pudenes neli-viis margistatud ja tembeldatud kirja. Kõik olid Ellie käekirjaga adresseeritud tekstiga Nelson Vanderlyn, Esqre; ning iga ümbriku nurgas seisis õrnas pliiatsikirjas number ja kuupäev: üks, kaks, kolm, neli – kuupäevade vahe oli nädalane.
“Oh taevake…” oigas Susy olukorda mõistes.
Ta oli vajunud tugitooli laua kõrval ning istus kaua nummerdatud kirju vahtides. Üks leht, Ellie segast käekirja täis, oli nende vahelt välja laperdanud, kuid Susy ei puutunud seda – ta teadis liigagi hästi, mis seal öeldi! Oma sõbrannast teadis ta loomulikult kõike, erinevalt vaesest Nelsonist, kes ei teadnud, ent ta polnud ka iganes arvanud, et Ellie julgeb teda niimoodi ära kasutada. Uskumatu… niisugust alatut käiku polnud ta oodanud… Veri tungis Susyle näkku ning ta kargas vihaselt püsti, pooleldi täis tahtmist kirjad tükkideks rebida ja kaminasse visata.
Ta kuulis abikaasa koputust uksele nende tubade vahel ning lükkas ohtliku kirjakuhja kuivatuspaberite paki alla.
“Oh, ära praegu tule, palun, kallis,” hüüdis ta. “Ma ei ole veel kõiki asju lahti pakkinud ja siin on tohutu segadus.” Korjanud kokku Nicki paberid ja kirjad, ruttas ta üle toa ja torkas need ukse vahelt sisse. “Siin on midagi, mis sind vahepeal rahustab,” naeris ta, särades hetkeks mehele lävel seistes vastu.
Susy läks tagasi häbist nõrkenuna. Ellie kiri vedeles põrandal ning vastumeelsusest üle saades võttis ta selle üles ning üksteise järel kargasid talle näkku juba oodatavad laused.
“Üks heategu on väärt teist samaväärset… Muidugi võite koos Nickiga kogu suveks jääda… Teil ei teki mingeid kulutusi – teenrid on käsud kätte saanud… Kui sa vaid oleksid inglike ja paneksid need kirjad ise posti… See on praegusel ajal mu ainus võimalus, kui kohtume, siis selgitan kõik. Ja kõige hiljem kuu aja pärast olen tagasi ja võtan Clarissa…”
Susy tõstis kirja lambivalguse poole, et veenduda, kas ta õigesti aru sai. Võtan Clarissa! Ellie laps oli siis siin? Siin, selle katuse all ja jäetud nende hoolde? Raevust pulbitsedes luges ta edasi. “Ta oli nii rõõmus, väike kallike, kui kuulis, et te tulete. Ma pidin ta hirmsa guvernandi häbematu käitumise pärast lahti laskma ja kui teid ei oleks, jääks ta üksi koos teenritega, keda ma eriti ei usalda. Nii et palun teid väga, olge mu lapse vastu head ja andke andeks, et ta sinna jätsin. Ta teab, et läksin ravile, ja ta teab, et ta ei tohi issile öelda, et olen ära, sest ta läheks murest hulluks, kui kuuleb, et olen haige. Teda saab täielikult usaldada, küll näete, milline nutikas inglike ta mul on…” Ja siis, lehekülje all, viimane viltune postskriptum: “Susy, kallike, kui sa mulle iganes midagi lahkuse poolest võlgned, siis palun, oma püha au nimel, ära hinga sõnakestki sellest kellelegi, isegi mitte Nickile. Ja ma tean, et sa kustutad numbrid ära.”
Susy kargas püsti ja viskas proua Vanderlyni kirja kaminasse, siis astus ta aeglaselt tagasi tooli poole. Sealsamas, ta küünarnuki juures lebasid neli saatuslikku ümbrikku ning tema järgmine ülesanne oli otsustada, mis nendega teha.
Kirjad kohe hävitada oli talle esmapilgul tundunud ainuvõimalik: see päästaks nii tema kui Ellie. Kuid sellise käiguga, näis talle, kaasneb ka lahkumine siit kohe homme hommikul, millega omakorda kaasneks väike teade Elliele, kelle kirjast oli ta asjatult saatja aadressi otsinud. Nojah, ehk teab Clarissa hoidja, kuhu tuleks lapse emale kirjutada; ei tundunud tõenäoline, et isegi Ellie laseks jalga lapsega mingit sidet kindlustamata. Igal juhul ei saanud täna hilisõhtul enam midagi teha – ei midagi muud kui töötada välja hommikuse põgenemise üksikasjad ning veidi ajusid ragistada, et leida asendus sellele peavarjule, millest nad ära ütlevad. Susy ei varjanud enda eest, millisel määral oli ta arvestanud nimelt Vanderlyni apartemendiga sel suvel: see lahendus oleks tuleviku väljavaateid tunduvalt lihtsustanud. Ta tundis Ellie suurejooneliselt heldet kätt ning oli olnud ette kindel, et kuni nad on tema külalised, oleks nende ainus kulutus mõni juhuslik kingitus teenijatele. Ja mis oleks alternatiiv? Tema ja Lansing olid oma lõpututes vestlustes niivõrd elanud sisse oma visiooni, mille moodustasid segamatud suvepäevad laguunis, kõrvetavalt kuumad tunnid Lido plaažil ning õhtud muusika ja unelmatega avaral palkonil Giudecca kohal. Nendest rõõmudest loobumise sundus ja Nicki sellest loobuma sundimine täitis Susy raevuga, mis küdes seda ägedamalt, et mees oli talle pihtinud: kui nad on Veneetsias end korralikult sisse seadnud, kavatseb ta “kirjutama hakata”. Juba hakkas Susy rinnas sündima kirjaniku abikaasa karm otsus kaitsta mehe privaatsust ja soodustada tema kohtumisi Muusaga. Jälestusväärne, lihtsalt jälestusväärne, et Ellie Vanderlyn ta niisugusesse lõksu meelitas!
Ega midagi – ei jää muud üle, kui kogu lugu Nickile avameelselt selgeks teha. Tühine intsident sigaritega – kui tühine see nüüd tundus! – oli talle näidanud, missuguse hoiaku mees võtab, ning talle mõista andnud, milline kompromissitu energia mehes võib peituda. Ta räägib kogu loo hommikul talle ära ning koos püüavad nad väljapääsu leida: Susy usk oma võimesse väljapääse leida oli väsimatu. Kuid äkki meenus talle proua Vanderlyni kirja viimase lause lõpp: “Kui sa mulle iganes midagi lahkuse poolest võlgned, siis palun, oma püha au nimel, ära hinga sõnakestki sellest kellelegi, isegi mitte Nickile…”
Mõistagi, nimelt seda ei olnud temalt kellelgi õigus paluda: kui sõna “õigus” ikka sobib üldse sellesse valede võrku. Kuid tõsi oli ka see, et lahkuse poolest võlgnes ta Elliele tõesti palju; ning see oli esimene vastuteene, mida ta sõbranna oli iganes otseselt palunud. Tegelikult leidis ta end täpselt samas olukorras, kust Ursula Gillow, sama argumenti kasutades, oli palunud tal jätta Nick Lansing. Jah, mõtiskles Susy, ent ka Nelson Vanderlyn oli tema vastu lahke olnud; ning raha, millega Ellie nii heldelt ümber käis, kuulus Nelsonile… Susy moraalsete standardite imelik ehitis vabises alusmüürideni, kui ta ausalt ei teadnud, kus asus ausus,