Kuupaiste heiastused. Edith Wharton
Читать онлайн книгу.
on saanud ikkagi parima, mis võimalik?”
“Kust ma seda tean, kui ütlesin, et näen kõiki tahke? Aga muidugi,” lisas Susy kiiruga, “mina ei saaks nädalatki nii elada nagu nemad. Aga imeasi on see, kui vähe see neid nüristanud on.”
“Kahtlemata pole Nat kunagi varem nii särav olnud kui nüüd. Ja Grace’il läheb justkui veel paremini,” mõtiskles Lansing. “Me mõjume neile hästi, julgen arvata.”
“Jah – või nemad meile. Ei tea, kumbapidi see on.”
Peale seda tundus Lansingile, et mäletab järgmist: nad istusid päris kaua vaikides, ning et tema järgmine vihane sõnavaling oli poisikeselik protestiavaldus maailma asjade korralduse vastu, millele aga kohe järgnes piinlik küsimus, miks, kuna ei tema ega Susy suuda seda muuta; ning kuna neil mõlemal oli kombeks näha fakte sellistena, nagu need on, ei oleks nad täielikud lollpead, kui nad ei riskiks saada õnnelikuks ainsal teel, mis neile lahti oli. Lansing ei mäletanud, et selle väljakutse peale oleks Susy midagi konkreetset vastanud; ent järgmise vaikusehetke järel, kui kogu maailm näis koonduvat äkilise suudluse uima, kuulis ta naise järelemõtlikku sosinat: “Ma ei usu, et seda oleks kunagi enne proovitud, aga me võiksime…” Ning sealsamas ja tol korral oligi naine talle teinud ettepaneku läbida eksperiment, mille ohtlikus mõjuväljas nad viibisid.
Susy juures polnud märkigi arglikust rõõmujoovastusest, ta alustas lihtsalt ja selgelt; ning esitas oma argumendid tavapärase läbinägeliku objektiivsusega. Esiteks, kunagi peaks ta abielluma ning kui see tehing sõlmitaks, siis peab see olema aus; teiseks, mis armastusse puutub, ei anna ta end kellelegi, kellest ta tõeliselt ei hooli, aga kui niisugune õnn peaks kunagi tulema, ei taha ta, et poole selle kirkusest pügaks maha vajadus valetada, salamisi sepitseda või vigurdada.
“Ma olen säärast asja liiga palju näinud. Pooltel mulle teada naistest, kellel on armukesed, on need olnud petu ja valetamise lõbu pärast; ja teine pool on lihtsalt õnnetud. Ja mina olen õnnetu.”
Olles jõudnud sellesse punkti, esitaski Susy oma plaani. Miks nad ei peaks abielluma, kuuluma üksteisele avalikult ja auväärselt, kui ka väga lühikeseks ajaks ning kindla arusaamisega, et mil iganes ühel neist võiks tekkida võimalus parem partii teha, annab üks teise vabaks otsekohe ja küsimusi esitamata? Nende riigi seadus on sellised vahetused üsna lihtsaks teinud ning ühiskond on hakanud sellele vaatama sama järeleandlikult kui seaduski. Susy läks oma kõnest õhinasse ning hakkas arendama nende lõputute võimaluste teemat.
“Nii saaksime mõlemad üksteist aidata rohkem kui teineteisele koormaks olles,” seletas ta tuliselt. “Me mõlemad teame neid piiranguid ülimalt hästi; mida üks meist mõistab, seda teine ei pruugi – võimaluste osas, ma mõtlen. Ja abielludes oleksime moekaup. Oleme mõlemad ebatavaliselt populaarsed – miks mitte öelda avameelselt! – ning dineede korraldajatele oleks suisa õnnistus arvestada paarikesega, kellest kumbki pole tühi koht. Jah, ma arvan tõesti, et võime olla rohkem kui kaks korda sama edukad kui oleme nüüd… vähemalt,” lisas Susy muiates, “kui leidub sihukesel määral arenguruumi. Ma ei tea, kuidas sina tunned; mehe populaarsus on palju vähem ebakindel kui neidude oma – aga ma tean, kuidas see mind määratult värskendaks, kui ilmun taas välja, seekord abielunaisena.” Ta vaatas kaugesse pikka orgu nende jalge ees ning lisas siis kainemalt: “Ja mulle meeldiks, kas või lühikeseks ajaks, tunda, et mul on elus midagi päris oma – miskit, mis pole laenatud nagu uuema moe järgi tualetid või autod või ooperikostüüm.”
See ettepanek oli Lansingile esmalt tundunud niisama hullumeelne kui lummav: see oli teda tõsiselt ehmatanud. Kuid Susy argumendid olid ümberlükkamatud, tema leidlikkus väsimatu. Kas Nick on selle kõik läbi mõelnud? küsis ta. Ei. Noh, tema on; ja kas ta palun ei segaks vahele? Esiteks, kõik pulmakingid. Kalliskivid ja auto ja hõbedane teeserviis, kas ta mõtleb seda? Mitte midagi sellist! Ta mõistab, et mees pole kõike korralikult läbi mõelnud. Tšekid, mu kallis, ei midagi muud kui tšekid. Tema omalt poolt mõtleb tõsiselt, et võib arvestada umbes viiekümnega – ja ta oletab, et mees võib kokku kraapida veidi rohkemgi? Noh, kõik see oleks lihtsalt taskuraha! Sest neil oleks küllaga kohti, kus elada – küll ta näeb. Inimestel on alati hea meel laenata oma maja vastabiellunud paarile – see annab neile rõõmu ja teeb romantiliseks. Neil on vaja üksnes need pakkumised vastu võtta – minna terveks aastaks mesinädalatele! Mida siin peljata on? Ega ta ei arvanud, et nad on piisavalt õnnelikud, et mitte tahta seda koormat kanda? Ja miks mitte vähemalt katsetada – kihluda ja siis vaadata, mis juhtub? Isegi kui tema plaan on algusest peale vale ja see kukub läbi, siis kas poleks päris kena, noh, ütleme kuu või paar, fantaseerida, et kavatsevad saada õnnelikuks? “Olen sellest ise palju unistanud,” ütles Susy kokkuvõtteks, “aga koos sinuga unistamine oleks kuidagi nii hirmus teistmoodi…”
Ja nii see algas: ja selle järveäärse unelmani olid nad viimaks jõudnud. Fantastiliselt ebatõenäolised, nagu naise ettearvamised olid olnudki, need kõik osutusid tõeks. Kui selles ahelas leiduski mõni lüli, mida Lansing lõpuni ei mõistnud, mingeid korraldusi ja kavalaid võtteid, mis nõudsid edasist läbivalgustamist, siis ah, ta oli laisalt otsustanud need kunagi selgeks teha, aga vahepeal oli nüüdne olukord väärt kõike, mis see minevikus võinuks maksma minna, nagu ka iga karistust, mis tulevikul talle veel varuks oli; lihtsalt istuda siin vaikuses ja rahus, naise suikuv pea ta põlvil, sulgunud oma rõõmu karikasse, kui uinuv maailm ujus kuupaistes.
Lansing kummardus ja suudles naist. “Ärka üles,” sosistas ta, “aeg magama minna.”
III peatükk
Nende kuu aega Comos pidi mõne tunni pärast läbi saama. Viimse hetkeni olid nad lootnud ajapikendust, ent neid võõrustav Streffy ei saanud villat kauemaks nende kätte jätta, kuna tal oli vedanud ja andnud selle üüratu hinna eest üürile mingitele jõmmidele, kes nõudsid, et tahavad kokkulepitud ajal sisse kolida.
Lansing oli lahkunud Susy kõrvalt koidikul ja läinud alla järve äärde, et viimast suplust võtta; läbi kristalse valguse kodu poole tagasi ujudes vaatas ta üles lilledest kirendava aia ja pika madala maja poole küpresside all, samuti akent, mille taga ta naine magas. See kuu oli olnud eriline ning nende õnn sama haruldane, sama fantastiliselt täiuslik nagu tema ees avanev vaade. Ta langetas lõua päikesekiirtes virdavatesse voogudesse ja ohkas puhtast rahulolust.
Oli kahju niisugusest täiusliku heaolu pildist lahkuda, ent järgmine staadium nende teel tõotas vaevalt olla vähem meeldiv. Susy oli võlur: kõik, mida ta ette kuulutas, sai tõeks. Maju pakuti neile paduvihmana; kõikjalt tundus neile ligi lendavat heasoovlikke vaime, koormatud kõigega alates renessansiaegsest piano nobile’st Veneetsias, kuni polaarlaagrini Adirondacki mägedes. Praegu olid nad otsustanud esimese kasuks. Peale muude arvestuste ei söandanud nad riskida üle Atlandi reisimise kuludega, seega suundusid nad hoopis Nelson Vanderlyni palazzo’sse Giudecca saarel. Nad olid ühel nõul, et kulutuste mõttes oleks tark tulevaks talveks New Yorki tagasi tulla. Seega ei läheks nad seltskonnal meelest ning pakuks ehk ka värskemaid võimalusi; ja tõesti, Susyl mõlkus meeles juba üks mugav korter, mille ta alatasa mööda ilma rändav onupoeg (kui temaga taktitundeliselt käituda ja kinnitada, et nad ei vaeva tema kokka liigse tööga) meelsasti neile laenaks. Muidu oli vajadus pikemaajalisi plaane teha veel kaugel; ja kui leiduski mõni kunst, mille noor Lansing oma kahekümne kaheksa aastase eksistentsi vältel oli täiuseni arendanud, siis oli see jäägitu viibimine antud hetkes, liigseid muresid vältides…
Kui ta viimati oli hakanud tulevikule mõtlema pingsamalt, kui tal kombeks oli, siis ainult Susy pärast. Kui nad abiellusid, mõtles mees suhtuda temasse sama filosoofiliselt kui iseendassegi, ning ta teadis, et naine oleks üle kõige pahaks pannud, kui näeb, et nende partnerlus tekitab mehes muremõtteid. Ent nende koos oldud aja vältel oli naine võimaldanud talle oma minevikku pilku heita ning see sundis Lansingit vihaselt tahtma talle kaitset pakkuda ning ta tulevikku kaitsta. Oli talumatu mõelda, et niisugust peent vaimu veidigi nüristaks või kurnaks mõni säärane kompromiss, millest koosnes nende vilets elu. Iseenda suhtes ei hoolinud ta õieti millestki: ta oli endale koostanud isikliku tegevusjuhendi, karmi ja lihtsa koodeksi asjadest, mida “tohib” ja mida “ei tohi”, ning see tegi elu määratult lihtsamaks. Oli asju, mida mees võis loovutada teatavate konkreetsete