Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson
Читать онлайн книгу.
mida me kuulame, mõjutab meie suhet maailmaga, aga tõepärast juhendust saaksime ainult oma tõelisest sisemisest raadiojaamast. Meie tõelise Mina hääl ei ole tihti kuuldav ja on moonutatud tänu ego segavatele mõjudele. Samas on meie võltsjaama juhendus tihti turvalisem, loogilisem ja kergemini teostatav, pikemas perspektiivis külvab aga rahulolematust ja rohkem hirmu.
Filtrid
Rahvaste juhid vajavad nende poolt juhitavatelt inimestelt tagasisidet. Nendele saadetavast tohutust informatsioonist kõrvaldavad nõunikud ja personal vähem tähtsa informatsiooni, võimaldades juhini jõuda ainult kõige olulisemal. Niisamuti saavad kõik meie meeled tohutul hulgal igasugust informatsiooni. Sellega toimetulekuks loome oma meeltele filtreid, mis heidavad kõrvale suure osa sellest informatsioonist, et muuta ülejäänu vastuvõetavaks ja mõistetavaks. Nendeks filtriteks on meie omandatud käitumine: see, kuidas meid on õpetatud asju kogema. Meie teadlikkuse aste määrab ära nende filtrite tugevuse. Need, kes on vähem teadlikud, omavad rohkem filtreid. Filtrid mitte ainult ei heida informatsiooni kõrvale, vaid ka moondavad, üldistavad ja kustutavad fakte, et teatud informatsioon muganduks paremini programmeeritud uskumuste süsteemiga, mille küljes me kinni oleme. Näiteks tundub paranoilisele inimesele, et teised tahavad teda kinni võtta, kuna ta tõlgendab mineviku valusate kogemuste tõttu teiste inimeste käitumist kui tema jaoks ohtlikku.
Võltsmina sees on mitu ego
Seda väljendab tabavalt üks mõjuv lugu “Be, Do, Have” (“Olla, teha, omada”), mida ma autori, Marina, loal olen kohandanud.
Elas kord kuningas. Nagu enamik valitsejaid uskus ka tema, et ta juhib oma kuningriiki. Tal oli mitmeid ministreid, kelle ülesandeks oli kuningat informeerida ja kuninglikke käske täide viia. Selline korraldus oleks olnud ideaalne, kui kuningas poleks olnud nii laisk. Aga ta oli. Tal ei olnud piisavalt enesedistsipliini. Ta laskis oma ministritel mitte ainult otsuseid täide viia, vaid neid ka vastu võtta. Selle tulemusena oli tõeline võim nüüd ministrite käes ning kuningal oli see vaid nime poolest.
Ühel päeval tegi minister, kes vastutas kuninglike naudingute eest, ettepaneku, et kuningas peaks abielluma ühe kauge maa printsessiga. Kuningas nõustus ja andis kõikidele ministritele teada oma abiellumise otsusest. Ja igaühel oli selle kohta midagi ütelda.
Välisminister ütles: “Teie Majesteet, kogu lugupidamise juures arvan, et see abielu oleks viga, sest see rikuks ära meie head suhted ühe lõunapool asuva sõbraliku kuningriigiga, mis on sõjas selle kuningriigiga, kust tuleb printsess”.
Selle peale ütles finantsminister: “Teie Kõrgus, mina pooldan abielu, sest me oleme laostumise äärel. Printsess on väga rikas ja see tooks meie kuningriigile juurde palju raha ja võimu.”
Siis tõusis üles usuasjade minister: “Teie Kõrgeausus, printsess kuulub teise usku ja see tekitab kindlasti probleeme”.
Järgmisena kõneles planeerimisminister: “Meil on tarvis troonipärijat, seega olen mina selle abielu poolt. ”
Selle peale ütles salaluureminister: “Me oleme kuulnud, et printsessil on armuke ja see tekitaks skandaali. ”
Järgmisena kõneles siseminister: “Teie Kõrgus, ma soovitan seda abielu, sest meie kuningriigis on mitmeid probleeme ja inimesed on õnnetud. See abielu ja pidustused juhiksid rahva tähelepanu nendelt probleemidelt kõrvale.”
Kuningas istus ja kuulas ära, mis ta sadadel ministritel oli öelda. Ta oli täielikus segaduses. Lõpuks vaatas ta uuesti võimaliku kuninganna portreed ja langetas oma otsuse. Ta teatas, et oma kuningriigi nimel kavatseb ta abielluda ja ei taha kuulda enam mingisuguseid vastuväiteid.
Kõik need ministrid, kes olid abielu pooldanud, toetasid kuningat ja mõnda aega sujus kõik hästi. Samas aga tundsid kõik abielule vastu seisnud ministrid end solvatute ja pettunutena. Nad olid täiesti veendunud, et see oli kuningriigi jaoks katastroof ja olid valmis seda ükskõik mil moel tõestama. Ja seda nad ka tegid. Nad korraldasid ja tõukasid tagant kõiki neid probleeme, mida nad olid ennustanud. Ministrid peavad ju alati tõestama, et neil on õigus. Et kuningriik saaks funktsioneerida, tuli need ministrid jõuga maha suruda.
See mõistulugu näitab üsna selgelt, et võltsmina sees asub mitu erinevat alamego. Ülesäratamata inimesed ei ole terviklikud. Neil on tuhandeid minasid, kellest igaüks väidab olevat see õige ja üritab inimeses ülemvõimu saavutada.
Väljendite “mina”, “ma olen näljane”, “ma olen vihane”, “ma tahan seda” või “ma ei taha seda” valimatu kasutamine annaks justkui mõista, et tegu on tervikliku olendiga ja “mina” esindab kogu tervikut. Tegelikult on need parajasti võimust võtnud alamisiksused.
Selline terviklikkuse puudumine on põhjuseks, miks me oleme füüsiliselt teadvusetud, üsna mehaanilised ja etteaimatavad. Me pole eriti palju paremad masinast, mida juhivad sisemised ministrid, ajendatuna välistest mõjudest. On üsna etteaimatav, et kui keegi meid solvab, siis läheme me endast välja. Kui me midagi kaotame, siis oleme kurvad või vihased. Kui keegi meie lähedane sureb, oleme me rusutud. Võib ju öelda, et need on loomulikud reaktsioonid. Meie nii ei arva. Need on tingitud reaktsioonid, teisisõnu õpitud reageeringud. Meid kõiki on programmeeritud üsna ühtemoodi, seepärast peame oma reageeringut loomulikuks. Kõik teised on ju samasugused. Selles asi ongi! Kuni me tahame olla nagu kõik teised, magame me edasi täpselt nii nagu kõik teisedki selles karjas.
Ärkamine ei vaja pingutust, kuid nõuab isiklikku julgust ja otsusekindlust. Mitte tahtejõudu, vaid otsustavust ja ausust iseenese suhtes. Tegelikult pole meie arvates tahtel jõudu olemaski. Tahtejõud – kelle tahet me silmas peame? Missugusel nendest lugematutest minadest on tahe midagi ette võtta? Meie tahtejõud ei ole muud kui meie egode tahtejõud. Seepärast see muutubki nii kergesti. Täna otsustame hakata taimetoitlaseks, aga homme väidame, et meie keha nõuab liha. See on tõepoolest tahtejõud, aga ühe teise mina tahtejõud. Me usume, et tõeline tahe saab olla inimesel, keda juhib vaid üks mina, see tõeline Mina. Kuni meil on palju erinevaid minasid, mis pole omavahel seotud, on meil ka palju erinevaid tahteid, motivatsioone ja segadust. Keegi ei või teenida kahte isandat, veel vähem neid lugematuid alamisiksusi, mis meil kõigil on.
Me kutsume neid erinevaid alamegosid ministriteks, sest neil on samasugune roll nagu valitsusi juhtivatel ministritel kogu maailmas. Nende ülesandeks on olla nõuandja ja seista riigi kaitse ja heaolu eest. Kuna meie harjumuspärane käitumine ja programmeeritus on olnud hirmupõhine, tegutsevad meie sisemised ministrid peamiselt meie kaitseks. Aga kuna ellujäämismentaliteet on vastupidine tõelisele armastusele, panevad ministrid meid käituma piiratult. Näiteks kui me alateadvuses usume, et raha on kurjast, siis saboteerib mõni minister kõiki meie püüdlusi raha saada, ükskõik kui väga me ka üritame. Meie ministrid tegutsevad, ilma et me nende olemasolust üldse teadlikud oleksime.
Marina loos sümboliseerib kuningas inimese teadvust. Meil ei ole ühtegi mõtet ega emotsiooni, mis poleks käinud läbi alateadvusest, et saada meie ministrite heakskiitu, ja täpselt nagu kuningas, oleme ka meie alati arvanud, et olemegi bossid. Oleme enda sees tegutsevate teadvusetute jõudude orjad ja jäämegi nendeks, kuni me neist jõududest täiel määral teadlikeks saame.
Vahtkonnavahetus
Vastandlike mõtete ja emotsioonide kokkupõrge tekitab meis ärevust. See on kergesti märgatav, kui lülitume ühelt ministrilt teisele. Näiteks otsustab mees suitsetamise maha jätta (tema terviseminister), aga järgmisel päeval alustab uuesti. Mis juhtus? Juhtimise võttis üle üks teine minister, kellele see harjumus meeldib ja kes ei kavatsegi sellest loobuda.
Iga mõte, emotsioon ja füüsiline aisting mitte ainult ei nõua endale õigust nimetada end Minaks, vaid teeb elu veelgi raskemaks sellega, et võtab vastu otsuseid, mille eest kõik ülejäänud hiljem vastutavad. Näiteks lubame kedagi aidata, sest meie minister “hea inimene” ütleb, et see on kasuks meie mainele. Aga kui tuleb lubaduse täitmise aeg, on valves teine minister, kes ütleb: “Ära lase inimestel end niimoodi ära kasutada!” Tulemuseks on täitmata lubadus.
Ennast jälgides näeme, kui kiiresti meie tujud muutuvad,