Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson
Читать онлайн книгу.
või et saada konkreetseid vastuseid praktilistele küsimustele, siis sulle ilmselt mõningad nendest vastustest ei meeldi. Siin ei ole vastuseid, mis meeldiksid su ministritele. Sinu tõeline Mina juba teab kõiki vastuseid ja see töö, mida me siin teeme, on vaid praktiline juhend, kuidas selle tõelise Minaga ühendust saada.
Ükski raamat ei saa pakkuda sulle tõde, ta saab vaid aidata sul avastada, mis takistab sul tõeni jõudmast. Kui sul on piisavalt julgust ja pühendumust, et ausalt vaadelda oma kinnistumisi, oled sa jõudnud oma imelise Mina kogemisele sammukese lähemale.
Oscar Wilde kirjutas “Dorian Gray portrees”:
“Elu eesmärgiks on isiklik areng. Oma loomuse täiuslik mõistmine on see, miks me kõik siin oleme. Inimesed kardavad tänapäeval iseennast. Nad on unustanud kõige tähtsama kohustuse, kohustuse iseenda Mina ees. Loomulikult tegelevad nad heategevusega. Nad toidavad näljaseid ja riietavad kerjuseid, kuid nende endi hinged on näljas ja alasti… ”
Me oleme juba rääkinud esimesest takistusest eneseavastamise teel ning see on iseenda teadvustamatus. Kuidas saaksime oma tõelist Mina realiseerida, kui kahtleme ta olemasolus? Iga kord, kui vaatame sissepoole, näeme esimese asjana oma ministreid, kes soovitavad meil mitte edasi uurida, vaid jätkata oma elu harjumuspärasel moel. Nad lubavad meie huvide eest hea seista. Kui me hakkame taipama, kes me tegelikult oleme ja jälgime oma ministrite tööd, avastame teise olulise takistuse – lemmikministrite ohvrimängu.
Hinga sügavalt sisse, sest me jõuame ühe ebameeldiva ja häiriva teema juurde. Šokeerime kohe oma ministreid. Tõsi on see, et meil pole midagi ohvri mängimise vastu, aga meile ei meeldi seda tunnistada.
Kui sa arvad, et sa ei ole ohver, loe see peatükk ikkagi läbi. See informatsioon võib sulle kasuks tulla.
On inimesi, kes usuvad, et kannatava ohvri seisundis on midagi vooruslikku. Ühel mu seminaril küsis keegi, kuidas tal oleks võimalik jääda ohvriks, nagu kirik soovitas, ja praktiseerida kohalolekut, mis viib ohvriseisundist vabaks saamiseni? Minu arusaamine Kristuse sõnumist on see, et ta oli “heade sõnumite” tooja, milleks on igavene armastus, rõõm ja vabadus. Meil on vaja aru saada, et võime olla ohver (patune – kristlik vaste), kuid me ei pea sellesse seisundisse jääma.
Kes on ohver?
Me võime kirjeldada ohvrit kui kedagi, kes tunneb end olevat olukorra võimu all; kes teeb olukorrast oma tunnete põhjustaja ja ei saa seepärast valida seda, mida ta tunneb.
Rõhk on siin sõnal tunneb, sest ohver olla tähendab tunda end ohvrina. Kvantteadus, metafüüsika ja kõik esoteerilised õpetused kinnitavad, et sellist asja nagu ohver pole olemas. Tegelikkus, nagu meie seda tajume, on meie enese teadvuse poolt tekitatud koha, aja ja valguse illusioon. Teisisõnu on meie kogemused meie enda looming. Seetõttu ei saa me tegelikult olla ohvrid. Alati on valikuvõimalus luua midagi erinevat. Kui meil on olemas valik (isegi kui me seda endale ei teadvusta), ei saa me väita, nagu oleksime ohvrid. Kui me ei ole teadlikud sellest, et kogemused on enese poolt tekitatud, siis luues ebateadlikult tegelikkust vastavalt oma ohvrimentaliteedile tunneme end paratamatult ohvritena. See tunne süvendab meie piiravat uskumuste süsteemi ja ohvrilikku hoiakut. Ja nii see jätkub. Seepärast tunneme me kõik aeg-ajalt, et ei juhi ise oma elu. Meil on tunne, et ebameeldivad situatsioonid juhtuvad meiega ja kui meil on mingisugune valikuvõimalus, siis on see valik vastu seista ning proovida seda olukorda muuta. Ohvri valikuteks on tahtmine olukorda parandada ja sellele lahendus leida. Sellised välised valikud pakuvad vaid kergendust ja viivad tunnete mahasurumiseni.
Armastus ja hirm
Tegelikult on olemas ainult kaks emotsiooni – armastus ja hirm. Iga tunne, mis tuleb armastusest, on vastus praegusele hetkele. Need tunded on näiteks kaastunne, heldus, lahkus, huumorimeel, rõõm ja vabadus. Sõna “vastus” ingliskeelne vaste “response” tuleneb sõnast “vastutustunne” (responsibility) – see on võime vastata sellele hetkele.
Iga tunne, mis tuleb hirmust, on reaktsioon, mis tuleb minevikust. “Reaktsioon” on huvipakkuv sõna: “re-aktsioon” – ennast kordav tegevus.
Kes on ohver? Keegi, kes elab minevikus ja on klammerdunud mineviku nõudmiste või tulevikuootuste külge, mille võrdluseks on mineviku kogemused. Ta on eraldanud end praegusest hetkest. Ja kõik reaktsioonid tulenevad hirmust. Kui me eemaldume praeguse hetke õndsusest, tekib meis reaktsioon. Seega on ohver keegi, kelle tegutsemise ajendiks on hirm.
Alustades reisi sissepoole, avastame peagi oma alateadvuses rühma ministreid, kes on kogu aeg valvel, et leida võimalust hüüda: ebaõiglane, see on sinu süü, mina pole süüdi, tunne mulle kaasa, armasta mind. See grupp egosid on seotud meie mahasurutud hirmudega ja nende peamiseks funktsiooniks on kindlustada teiste austus meie ohvriseisundi vastu.
Duaalsus
Kõrgema vaimse tasandi tegelikkuses pole olemas sellist nähtust nagu duaalsus, on vaid üks tervik. Maisel tasandil eksisteerib duaalsus: öö ja päev, naissugu ja meessugu, positiivsed ja negatiivsed energiad, yin ja yang jne. Need on loomulikud nähtused. Inimesed on aga sünnist peale programmeeritud looma kinnistumisi, sest elu ei vasta nende ootustele. Selline käitumine põhjustab lõhet inimpsüühikas, loob ebaterve duaalsuse, mis viib desintegratsioonini ehk terviku lagunemiseni koostisosadeks.
Inimesed on ainus liik, kes väärtustab kogemusi. Loomariik, kes juhindub instinktidest, elab praeguses hetkes. Meid on aga harjutatud ebateadliku ühiskonna poolt võrdlema, hinnangut andma, vastu seisma jne. See tekitab duaalse maailma.
Selline maailm näeb kõike kas positiivse või negatiivsena, hea või halvana, õige või valena, parema või halvemana. Need on vaid taju olekud ja see, kui kinni me oleme oma tajudes, uskumustes ja väärtustes, sõltub sellest, kui sügavalt tunneme me ennast ohvrina.
Elu on neutraalne. Elu lihtsalt on. Kui me peame elu valeks, loome kinnistumise ja langeme ohvriseisundisse. Isegi hirm pole vale. See lihtsalt on ja seda valeks pidada tähendab järjekordset hinnangu andmist.
Väljaelamine
Me arendasime kasvades endas kaitsemehhanisme, et saada eluga hakkama ka siis, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Ma tundsin kedagi, kellel oli kombeks oma viha välja elada, ja ta tegi seda üsna tihti. Ta uskus, et tervisele on kasulikum oma tundeid näidata, kui neid enda sees hoida.
Pärast oma emotsionaalseid plahvatusi rahunes ta ruttu maha ja temaga oli mõnus koos olla kuni järgmise plahvatuseni. Ma pean tunnistama, et ta tervis tundus olevat hea. Kuid ta oli õnnetu oma pereringis, kus kõik ta ümber olid närbumas. Kogu see mürk, mida ta välja valas, oli avaldanud oma mõju. Teine asi oli see, et ta sai vihaseks alati samadel põhjustel. Situatsioonid, mis ta viha esile kutsusid, tekkisid samal kujul üha uuesti ja uuesti. Oli ilmselge, et viha väljaelamine ei aidanud neid situatsioone lahendada. Iga kord, kui need ilmnesid uuesti, vallandasid need taas ta kontrollimatu vihahoo.
Mõned väljaelamise vormid võivad mõningates olukordades tunnete teadvustamisele kaasa aidata, eriti nende puhul, kellel on raske ennast väljendada. Kuid üldjuhul on tulemuseks see, et väljaelamine võtab meie üle võimust. Seega jääb see algne hirm, mis põhjustas vihareaktsiooni ja vajaduse seda välja elada, teadvustamata. Tunnete väljaelamine muutub olulisemaks kui see tunne ise.
Kas me peaksime oma tundeid välja näitama, et kõik meie ümber teaksid, et tunneme end halvasti? See on pingesituatsiooni lahendamine aktiivse väljaelamise teel. See ei ole adekvaatne väljendusviis ja sel pole mingit pistmist teadvustamisega. See on põgenemis-sõltuvuslik käitumine.
Üks mees teatas mu seminaril, et tema arvates on negatiivsuse väljendamine väga ohtlik, sest siis levib see üle kosmose ja tuleb tagasi “halva karma” näol. Ta väitis, et parem on olla vait ja oma tundeid isegi maha suruda. Ma küsisin temalt: “Kas te tunnete, kui keegi on vihane isegi siis, kui ta seda välja ei ela?” Ta tunnistas, et nii see on.
Allasurumine
Allasurumine on väljaelamise teine vorm. Allasurumine on loobumine kogemuse teadvustamisest. See on allasurumise sisu ja see võib varieeruda