Sisemine ärkamine. Colin P. Sisson
Читать онлайн книгу.
kas me oleme armastatud või mitte. Ta tahab armastada, sest see on ta loomuses. Loobu illusioonist, et sa vajad midagi kelleltki teiselt, ja ole vaba. Loobu illusioonist, et sul on neid sõltuvusi tarvis, ja tunneta seda vahet. Siis saavad teiste poolt tulev mõistmine, väärtustamine ja armastus tõeliseks ja hingetoitvaks. Siis ei janune sa selle järele sõltuvuslikult, mis tegelikult takistabki seda saamast, vaid sul on sellele vaba ligipääs.
Märgid ohvrina elamisest ellujäämismaailmas (hirm)
– Vajadus omada kontrolli või olla kellegi kontrolli all.
– Võimu kasutamine teiste üle valitsemiseks.
– Võistlemine energia/armastuse pärast; kas kaotada või võita.
– Elamine tegelikkuses, mis on ebaõiglane ja ebasõbralik.
– Elamine mineviku süütundega, püüd seda heastada.
– Elamine hirmus tuleviku ees.
– Leppimine oma viletsusega, haletsuse ootamine teistelt ja Jumalalt, et võimendada enesehaletsust.
– Uskumine, et armastuse saamiseks tuleb manipuleerida.
Inimkonna ajaloos on olnud kõige tähtsam ellujäämine ning rõhumine – iga ohver rõhub järgmist ohvrit. See on olnud domineerimise maailm, mis on enamasti, kuid mitte alati, agressiivne, sest rõhumine võib väljenduda ka nõrkusena. Näiteks on rõhujaks kiusaja, kellel on vaja ohvrit. Kui ta leiab oma ohvri, siis saab see ohver (“oh ma vaeseke”) olukorda kontrolli all hoida, pannes kiusajat tundma end süüdlasena. Kiusajal on vaja ohvrit, et olla kiusaja. Ohver on ohver olenemata sellest, kas kiusaja eksisteerib või mitte.
Sellise maailma on loonud meie programmeeritus. Tuhat aastat tagasi lahendasime oma konflikte lahinguväljal, kuid tänapäeval teeme seda enamasti emotsionaalsel tasandil. Vägivalla aste pole eriti muutunud, välja arvatud see, et verd on tunduvalt vähem, kuid valu ilmselt rohkem – emotsionaalset valu.
Meie programmeeritus loob uskumusi ja hoiakuid, mis mõjutavad seda, mida me mõtleme ja tunneme maailma suhtes. See annab tooni meie valikutele, kuidas toimida. See viib otsusteni, kuidas oleks parim viis ellu jääda. Sellised valikud ja otsused viivad mõtete ja tunneteni, mis süvendavad meie hoiakuid ja uskumusi kaitsest ja rünnakust. See tsükkel kordab end ise ja sellele pole väljastpoolt vaja midagi lisaks. Seega oleme loonud illusoorse ego-süsteemi.
Maailm, kus me elame, on täpselt selline, nagu me seda näeme. Muuda seda pilti ja maailm muutub. Heida praegune maailm kõrvale ja kujutle uutmoodi maailma – maailma, mis on täis selgust, armastust ja rahu.
Märgid elamisest vabana rahulikus maailmas (armastus)
– Inimestel ei ole vajadust teisi oma kontrolli all hoida.
– Võimu kasutamine tegutsemiseks.
– Teistega koostöö tegemine energia/armastuse jagamisel, kus kõik on võitjad.
– Elamine maailmas, mis on sõbralik ja toetav.
– Elamine olevikus ja lubamine sellel olla nagu see on.
– Elamine praeguses hetkes ja uskumine armastavasse tulevikku.
– Meie enda mõtetest, valikutest ja uskumustest tulenevate tunnete omaksvõtmine.
Ärkamine tähendab nõustumist tegelikkusega ja maailmaga, mille me enda jaoks oleme loonud. See on lahtiütlemine illusioonidest ja vanal viisil elamisest.
Vabadusseisund
Järgnev diagramm kirjeldab alternatiivi ohvriks olemisele ja on vastand allasurumisprotsessile. Selle tulemuseks on armastus, rõõm ja vabadus. Seda uurides märkad, et see on täpselt vastupidine ohvritsüklile.
Vasakpoolne ring esindab kohaloleku viit komponenti, rahulikku maailma. See algab arusaamisest, et me võime valida, kas keskendume välisele situatsioonile või teeme otsuse tuua oma tähelepanu sissepoole. See on esimene jõupunkt.
Vabadusseisundi viis komponenti:
1. Hingamise ja keha teadvustamine. Pane tähele, kuidas sa hingad, kui oled endast väljas või hirmunud. Mõtted ja tunded mõjutavad meie hingamist. Hirmunud olekus muutub hingamine pinnapealseks ja kontrollituks, mis tuleneb sellest, et me seisame vastu sellele olukorrale ja ka oma tunnetele selle suhtes. See väljendub pingetena kehas. Jälgides vastuseisu hingamises ja kehas, näeme seda, mis paneb meid sellel hetkel just selliselt hingama. See võimaldab meil ühendust saada oma tunnetega ja see on esimeseks sammuks juhtimise enda kätte võtmisel. Need on jõupunktid, millest on lähemalt juttu järgmises peatükis.
2. Tunnete teadvustamine. Ole täielikult teadlik emotsionaalsetest reaktsioonidest sel hetkel, kui need aset leiavad. Oma tunnete ja hirmude teadvustamine on oluline samm. Paljud meist on harva ühenduses sellega, mida me tunneme pingelises olukorras. Tavaliselt keskendume välisele olukorrale: partneri käitumisele, probleemidele tööl, teistele inimestele jne. Väga harva oleme huvitatud sellest, mis toimub sellistel hetkedel meie sees. Seega on tähelepanu pööramine tunnetele ja hirmudele esimeseks sammuks nende omaksvõtmisel ja nende eest vastutamisel. See suunab meie tähelepanu teisele jõupunktile. Nagu esimene jõupunkt, on ka teine jõupunkt seotud valiku ja otsusega: kas anda hinnang oma tunnetele, mida see olukord meis tekitab (mis viib meid kohe tagasi ohvritsüklisse ja mis on enamike inimeste valikuks) või täielikult kogeda vastuseisu oma emotsioonide tundmisele.
3. Vastuseisu kogemine, täielik kohalolek tunnetes. Vastuseisuga on tegemist siis, kui tunded on omavahel konfliktis. Me tunneme midagi, kuid me ei taha seda tunda ja põgeneme selle eest. Kui hakkame täielikult teadvustama hinnangutes peituvat vastuseisu tunnetele, on see üheks olulisemaks sammuks töös iseendaga. Kuna see on olulise tähtsusega, räägime sellest ühes hilisemas peatükis lähemalt.
4. Oma tunnete lubamine ja lõdvestumine. Kui oleme saanud täielikult teadlikuks oma vastuseisust, lubame endal tunda seda, mida tunneme. See, mida tundsime vastuolus olevate tunnete suhtes, kaob iseenesest, sest sisemine vastuseis kaob. Lubamine, mis kaasneb ärkamisega, ei ole tehnika millegi saavutamiseks. Lubamine leiab aset siis, kui me oleme praeguse hetke tõega. Kui me oleme tõeliselt kohal oma tunnetes, hakkame lõdvestuma. Kui ei ole vastuseisu, pole mingit vajadust pingutada ja võidelda sisemiste tunnete vastu.
5. Selles staadiumis leiab tihti aset integratsioon. Kui seda ei ole, siis on selle põhjuseks mõni teadvustamata kinnistumine, oma tunnetega samastumine. Integratsiooni puhul oleme ühenduses tõelise Minaga, sisemise armastuse, rõõmu ja vabaduse allikaga. Seega on meie lähtekohaks armastuse vägi. Meie suhtumine ja arvamus antud olukorrast muutub drastiliselt ja me hakkame seda tihti nägema hoopis teises valguses. Me ei näe seda enam kui probleemi. Tihti leiame end korraga armastavalt ja loovalt vastamas sellele olukorrale, mida me varem poleks osanud ettegi kujutada. Ühine on see, et me tunneme end vabana, armastavana ja kooskõlas sellega, mis on. Me oleme praeguses hetkes.
Siinkohal on oluline mõista, et vabadusseisundit praktiseerides ei ole integratsioon meie eesmärgiks, vaid kahe jõupunkti ja nendes kohaloleku tulemus. Ehtne kohalolek selles, mis on kujundab ümber ja lahustab kõik, mis ei ole meie tõelisele Minale omane. Alles jääb integratsiooniseisund, mis tähendab tõelise Mina kooskõlas olemist oma kolme funktsiooniga: mõistuse, tunnete ja kehaga. See on tõeliselt vabastav protsess, mis võib meid vabaks muuta igaveseks. Selle vabastava kogemuse jõud peitub selles, et see õpetab meile, et me ei pea üritama asju tekitada. Paljud enesearendussüsteemid väidavad, et õnnelik olemiseks on vaja midagi teha, millessegi uskuda või selle nimel pingutada. Kui see ei õnnestu, tuleb rohkem pingutada. Vabadusseisund soovitab loobuda igasugusest pingutusest ja võitlusest. Kui see meil ei õnnestu, siis üritame liiga kõvasti. See on võitlusvaba tee. Loodusseadusi tundma õppides näeme, et loodus otsib kõikjal vähima takistusega teed.
Kõik lihtsalt on praegusel hetkel. Seega ei pea me midagi enda sees muutma, millelegi enda sees vastu seisma ega saavutama mingeid tulemusi, ka mitte üritama lõdvestuda. Me isegi