Erilised. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
erinevust. Keegi ei vahtinud Tallyt liiga kaua ega saanud aru, milline ta oma nutikast plastikust maski taga on, kuid kehad liikusid tema õrneima puudutuse peale eest ja nende õlgadel mängles värin, justkui tajuksid inetud õhus midagi ähvardavat.
Oli lihtne näha nende mõtteid üle näo virvendamas. Tally nägi kadedust ja vihkamist, võimuvõitlust ja kiindumusi, kõik oli selgelt näha nende ilmetes ja liigutustes. Nüüd, mil ta oli eriline, oli kõik täiesti selge, nagu vaataks ta kõrgustest metsarada.
Ta avastas end naeratamas, viimaks rahunenud ja jahiks valmis. Sissetungijate märkamine saab lihtne olema.
Tally vaatas rahvast ja otsis kedagi, kes ei sobiks siia – veidi liialt enesekindel, liiga toonuses ja vabas looduses elamisest päevitunud. Ta teadis, millised londonlased välja nägid.
Eelmisel sügisel, kui Shay oli alles inetu, oli ta udupeade operatsiooni eest loodusse põgenenud. Tally läks talle järele ja lõpuks elasid nad mõlemad mõne nädala Vana-Londonis. Looma kombel elamine oli täielik piin, kuid tema mälestustest oli nüüd kasu. Londonlasi iseloomustas teatav üleolek; nad arvasid, et nad on paremad kui linnainimesed.
Tallyl kulus vaid mõni sekund, et märgata Hod ja Tachsi rahvast täis välja teises otsas. Nad torkasid silma nagu kaks läbi paterdava pardikarja liuglevat kassi.
„Äkki me oleme liiga silmatorkavad, Boss?” sosistas Tally ja lasi võrgustikul oma sõnad teistele edasi kanda.
„Kuidas silmatorkavad?”
„Nad tunduvad kõik nii arutud. Me näeme välja… erilised.”
„Me olemegi erilised.” Shay vaatas üle õla Tallyt, muie näol mänglemas.
„Aga ma mõtlesin, et me oleme kostümeeritud.”
„See ei tähenda, et me ei või lõbutseda!” Shay sööstis äkki läbi rahvahulga.
Fausto sirutas käe välja ja puudutas Tally õlga. „Vaata ja õpi.”
Fausto oli temast kauem eriline olnud. Lõikajad olid Eriolukordade uhiuus lisandus, kuid Tally operatsioon oli kõige kauem aega võtnud. Ta oli minevikus väga palju keskpäraseid asju teinud ja arstidel võttis aega, et kogunenud süütundest ja häbist lahti saada. Suvalised jäänuktunded võisid aju ähmaseks jätta, mis polnud just eriline. Jõud tuli jäisest selgusest, täpsest teadmisest, kes sa oled, enda lõikumisest.
Seega jäi Tally Fausto juurde, vaatama ja õppima.
Shay haaras suvalisest poisist kinni ja tõmbas ta eemale tüdrukust, kellega see juttu rääkis. Poisi jook loksus maha, kui ta eemale püüdis tõmbuda, kuid siis kohtus tema pilk Shay omaga.
Tally märkas, et Shay pole nii kole kui teised, violetsed viirud tema silmades olid maskeeringust hoolimata endiselt näha. Need sädelesid välkuvas valguses kiskjalikult, kui ta poissi lähemale tõmbas ja teda oma kehaga riivas, pingutus liikus mööda tema lihaseid nagu lainetus läbi köie.
Pärast seda ei vaadanud poiss enam mujale, isegi mitte siis, kui ulatas oma õlle sellele suvalisele tüdrukule, kes ammulisui pealt vaatas. Inetu poiss asetas käed Shay õlgadele ja tema keha hakkas järgima Shay liigutusi.
Nüüd inimesed vaatasid neid.
„Ma ei mäleta seda osa plaanist,” ütles Tally vaikselt.
Fausto naeris. „Erilistel pole plaane vajagi. Vähemalt mitte tobedaid.” Ta seisis kohe Tally selja taga, käed ümber tema piha. Tally tundis tema hingeõhku oma kaelal ja tema keha läbistas värin.
Tally tõmbus eemale. Lõikajad puudutasid üksteist pidevalt, kuid ta polnud harjunud selle osaga eriliseks olemisest. Veel veidrama tunde tekitas see, et Zane polnud veel erilistega ühinenud.
Läbi nahantenni kuulis Tally Shayd poisile midagi sosistamas. Shay hingamine muutus sügavamaks, kuigi ta võis suurema vaevata kahe minutiga terve kliki joosta. Terav, kare heli lõikus võrgustikku, kui Shay hõõrus oma põske poisi põse vastu ja Fausto itsitas, kui Tally selle peale võpatas.
„Rahune, Tally-wa,” ütles ta ja silitas tema õlgu. „Ta teab, mida ta teeb.”
See oli selge – Shay tants nakatas, tema ümber kogunes üha rohkem inimesi. Seni oli pidu olnud närviliselt õhus hõljuv mull ning Shay oli pindmise pinge vallandanud, nii et seest pääses välja midagi jäist. Rahvas hakkas paaridesse jagunema, käsi üksteise ümber põimima, kiiremini liigutama. Kes tahes muusikat valis, oli seda ilmselt märganud – heli muutus valjemaks, bass tugevamaks, peade kohal hõljuvad kerad tukslesid pimeduses pimestava eredusega. Rahvas hakkas muusika rütmis üles-alla hüppama.
Tally tundis, kuidas tema süda hakkas kiiremini lööma, ta oli hämmeldunud, kuidas Shay oli nad kõik ilma pingutuseta kaasa kiskunud. Pidu muutus täielikult ja kõike seda tänu Shayle. See polnud midagi sellist nagu nende tembud inetuna – üle jõe hiilimine või benjijakkide varastamine – see oli võlukunst.
Eriliste võlukunst.
Mis sellest, et ta inetu maski kandis? Nagu Shay oli treeningutel alati öelnud, udupead saavad kõigest valesti aru – väljanägemine pole oluline. Oluline on see, kuidas sa end üleval pead, kuidas sa iseennast näed. Jõud ja refleksid on vaid osa sellest – Shay lihtsalt teadis, et ta on eriline, ja sellepärast ta oligi. Kõik teised olid vaid tapeet, hägune loid taustamüra, kuni Shay neid omaenda helgiheitjaga valgustas.
„Tule,” sosistas Fausto ja tõmbas Tally tihenevast rahvahulgast eemale. Nad tõmbusid peomelust kaugemale, libisesid nähtamatult Shayle ja tema suvalisele poisile naelutatud pilkudest mööda. „Mine sa siitkaudu. Püsi terav.”
Tally noogutas ja kuulis, kuidas teised lõikajad peomelus laiali jagunedes sosistasid. Äkki tundus kõik loogiline…
Pidu oli liiga rahulik, liiga vaikne, et varjata erilisi või nende saaki. Aga nüüd olid kõigi käed püsti ja liikusid muusika rütmis edasi-tagasi. Läbi õhu lendasid plastiktopsid, kõik oli liikumises. Kui londonlased kavatsesid peole tulla, siis olid nad just praegust hetke oodanud.
Nüüd oli juba keerulisem liikuda. Tally trügis läbi noorte tüdrukute kamba, nad olid peaaegu pisikesed ja tantsisid kõik koos, silmad kinni. Nende ebaühtlasele nahale piserdatud sädelus välkles hõljukkerade tukslevas valguses ja nad ei värisenud, kui Tally neist mööda trügis; tema erilise aura oli mattunud peo uue energia alla, Shay tantsumaagia alla.
Tema vastu põrkuvad inetud väikesed kehad meenutasid Tallyle, kui palju ta oli sisimas muutunud. Tema uued luud olid keraamilisest materjalist, millest valmistati lennukeid – kerged kui bambus ja tugevad kui teemandid. Tema lihased olid kui soomustega kaetud piitsad, iseparanevad ja ühekiulised. Inetud tundusid tema vastas pehmed ja ilma vastupidavuseta nagu ellu ärganud pehmed mänguasjad, lärmakad, kuid ohutud.
Tema peas kõlas piiks, kui Fausto muutis nahantenni võrgu sagedust ja tema kõrvu jõudsid lärmikatked: Tachsi kõrval tantsiva tüdruku kriisked, kõlarite lähedal seisva Ho juurest mürisev muusika ja selle taustal kõik häirivad sõnad, mida Shay oma suvalisele poisile kõrva sosistas. Justkui oleks Tally viis inimest korraga, justkui oleks tema teadvus terve peo kohal laiali ja ahmiks endasse kogu seda müra ja valguse segu.
Ta hingas sügavalt sisse ja suundus lagendiku serva poole, otsides pimedust hõljukkerade valgusest eemal. Sealt saab ta paremini olukorda jälgida ja selguse säilitada.
Edasi liikudes avastas Tally, et tal on lihtsam tantsida, inimeste liikumisega kaasa minna, mitte nende vahelt läbi trügida. Ta lasi end läbi rahvahulga tõugata nagu siis, kui ta lasi tuuleiilidel oma hõljuklauda kanda ja kujutles, et on röövlind.
Silmi sulgedes ammutas Tally pidu oma teiste meelte kaudu endasse. Ehk seisnes eriline olemine tegelikult just selles – tantsus koos teistega ja tundes, et sa oled nende hulgas ainus tõeline inimene…
Äkki tõusid Tallyl kuklakarvad püsti, tema sõõrmed paisusid. Mingi lõhn, erinev inimeste higist ja mahaaetud õllest, saatis tema mõtted tagasi inetuaja, ärajooksmise ja esimest korda üksinda vabas looduses olemise juurde.
Ta tundis