Erilised. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
paljast nägu terav, tema kurgus moodustus jäine sõjahüüd ning sajad näod vaatasid õllest läbiimbunud maapinnalt jahmunult üles tema poole.
David oli üks londonlaste juhtidest – parim saak, mida lõikajad sel külmal ööl loota oleksid võinud. Tally suutis vaevalt uskuda, et poiss oli julgenud linna tulla, kuid ta kavatses selle eest hoolitseda, et ta enam kunagi siit ei lahkuks.
Tally põikles hõljukkerade vahel ja tõusis metsa kohale. Tema silmad harjusid kärmesti pimedusega ja ta märkas kahte londonlast kõigest paarisaja meetri kaugusel. Nad sõitsid madalal ja kallutasid end ettpoole, nagu surfarid järsul lainel.
Neil oli küll edumaa, kuid ka Tally hõljuklaud oli eriline – parim, mida linn toota suutis. Ta meelitas lauda kihutama, riivates esiotsaga kergelt tuules õõtsuvaid puid, muutes need äkki jäisteks sulgedeks.
Tally polnud unustanud, et Davidi ema oli see, kes leiutas nanod, masinad, mille tõttu Zane’i aju oli nüüd sellises seisus. Või et David oli see, kes meelitas Shay kõigi nende kuude eest vabasse loodusse, võrgutas kõigepealt tema ja siis Tally, ja tegi kõik, et hävitada nende sõprus.
Erilised ei unustanud oma vaenlasi. Mitte kunagi.
„Nüüd oled sa mul peos,” ütles ta.
JAHIMEHED JA SAAK
„Hargneme,” ütles Shay. „Ärge laske neil jõe poole tagasi pöörduda.”
Tally kissitas tuhiseva tuule käes silmi ja libistas keelega üle paljastatud hammaste. Tema lõikaja laual olid ees ja taga propellerid, pöörlevad labad, mis hoiavad lauda õhus ka linna servast eemal. Aga londonlaste vanamoodsad hõljuklauad kukuvad kui kivid, kui magnetvõrgustik otsa saab. Seda väljas elamine tähendaski – päikesepõletused, putukahammustused ja kehv tehnika. Mingil hetkel peavad londonlased jõe ja selle metallivarude poole pöörama.
„Boss? Kas ma kutsun laagrist lisajõude?” küsis Fausto.
„Me oleme liiga kaugel, et nad õigeks ajaks kohale jõuaksid.”
„Aga doktor Cable?”
„Unusta ära,” ütles Shay. „See on lõikajate temp. Me ei taha, et mõni tavaeriline selle au endale võtaks.”
„Eriti seekord, Boss,” ütles Tally. „See seal on David.”
Pika vaikuse järel kostis võrgustikus Shay žiletina terav naer ning Tally tundis, justkui oleks keegi jäise sõrmega üle tema selgroo libistanud. „Sinu vana peika, jah?”
Tally surus hambad kokku, kõik inetuaja piinlikud draamad tekitasid hetkeks raskustunde ta kõhus. Millegipärast polnud vana süütunne täielikult kadunud. „Sinu oma ka, Boss, minu mäletamist mööda.”
Shay vaid naeris uuesti. „Noh, meil on ilmselt mõlemal arved klaarida. Ei kutsu kedagi, Fausto, mitte mingil juhul. See poiss on meie oma.”
Tally manas näole meelekindla ilme, kuid imelik tunne kõhus ei kadunud. Londonis olid Shay ja David koos olnud. Aga siis jõudis kohale Tally ja David otsustas, et tema meeldib talle rohkem ja inetu olemisega kaasnevate armukadeduse ja lähedusevajaduse tõttu läks kõik vussi nagu tavaliselt. Isegi pärast seda, kui London hävitati – isegi siis, kui Shay ja Tally olid naiivsed udupead –, polnud Shay viha reetmise pärast kunagi täielikult lahtunud.
Nüüd olid nad erilised, vanad draamad poleks tohtinud enam olulised olla. Kuid Davidi nägemine oli kuidagi häirinud Tally jäisust ja pannud ta kahtlustama, et Shay on sügaval sisimas endiselt vihane.
Ehk teeks Davidi tabamine viimaks jäädavalt lõpu probleemidele nende vahel. Tally hingas sügavalt sisse, kallutas end ettepoole ja utsitas lauda kiiremini edasi sööstma.
Linna äär lähenes. All oli rohelusest saanud äkki äärelinn, igavate majade read, kus keskmised ilusad oma pisikesi kasvatasid. Kaks londonlast laskusid tänava kohale, tegid ümber nurkade järske pöördeid, põlved kõveras ja käed laiali.
Tally sihtis tagaajamise esimest rasket pööret, lai naeratus näol, keha paindumas ja väändumas. Nõnda londonlased tavaliselt pääsesidki. Tavalised erilised oma nõmedate hõljukautodega suutsid vaid otse kiiresti liikuda. Aga lõikajad olid erilised erilised – sama liikuvad kui londonlased ja täpselt sama hullumeelsed.
„Püsi neil kannul, Tally-wa,” ütles Shay. Teised olid veel pikkade sekundite kaugusel.
„Pole probleemi, Boss.” Tally libises mööda kitsaid tänavaid, vaid meetri kõrgusel asfaldist. Õnneks polnud keskmised ilusad kunagi nii hilja väljas – kui keegi oleks neile keset tagaajamist ette koperdanud, oleks üksainus riivav hoop nad pihuks ja põrmuks teinud.
Kitsad tänavad ei peatanud Tally hoogu. Ta mäletas oma Londoni päevadest, et David oli väga osav lauataja, justkui oleks ta hõljuklaual sündinud. Ja tüdruk oli ilmselt piisavalt harjutanud Roostes varemetes, iidses kummituslinnas, kust londonlased oma sissetunge alustasid.
Aga Tally oli nüüd eriline. Davidi refleksid polnud tema omadega võrreldavadki ja kogu tema treening ei suutnud tasa teha seda, et ta oli suvaline – looduse poolt kokku pandud olend. Kuid Tally oli selle jaoks loodud – või siis taasloodud – meisterdatud selleks, et jahtida linna vaenlasi ja nad kohtu alla anda. Et päästa loodus hävingust.
Ta kiirendas ja kallutas kõvasti, riivas pimeda maja nurka ja lõhkus selle vihmaveetoru. David oli nii lähedal, et ta kuulis tema nakkuvaid jalanõusid laual kriuksumas.
Paari sekundi pärast võiks ta hüpata ja temast kinni haarata, kukkuda koos seni, kuni avariikäevõrud nad õlgu kiskuva jõnksatusega peataksid. Loomulikult tunneks selle kiiruse juures ka tema eriline keha veidi valu ja tavaline inimene võiks sajal suvalisel viisil katki minna…
Tally surus käed rusikasse, kuid tõmbas laual natuke hoogu maha. Ta peab oma lükke avaramas kohas tegema. Lõpuks ei tahtnud ta Davidit ära tappa. Vaid teda taltsutada, udupeaks muuta, ta ilusaks ja naiivseks teha ning ta oma elust lõplikult pagendada.
Järgmises järsus kurvis julges David pilgu üle õla heita ja Tally nägi tema näos äratundmist. Tema uued julmad ilusad näojooned olid ilmselt päris jäine ehmatus.
„Jah, see olen mina, peika,” sosistas Tally.
„Võta rahulikult, Tally-wa,” ütles Shay. „Oota linna äär ära. Püsi neil lihtsalt kannul.”
„Olgu, Boss.” Tally lasi endal veel rohkem maha jääda, rahul, et David teab, kes tal kannul on.
Täiskiirusel jõudis jaht peagi tehaste vööndini. Nad tõusid kõik kõrgemale, et vältida kokkupõrget pimedas ukerdavate automaatsete kaubaveokitega, mille oranžid põhjatuled lugesid teemärgistusi, et õigesse kohta jõuda. Ülejäänud kolm lõikajat olid tema taga hargnenud, lõiganud ära kõik londonlaste taganemisteed.
Pilk üles tähtedele ja välgukiirusel tehtud arvestus andsid Tallyle teada, et need kaks suunduvad endiselt jõest eemale ja lähenevad hoopis linna äärele.
„See on natuke veider, Boss,” ütles Tally. „Miks ta jõe poole ei lähe?”
„Ehk eksis ta ära. Ta on kõigest suvaline, Tally-wa. Mitte see vapper poiss, keda sina mäletad.”
Tally kuulis võrgu kaudu vaikset naeru ja tema põsed õhetasid. Miks nad käitusid nii, nagu tähendaks David talle veel midagi? Ta on lihtsalt suvaline inetu. Ja tegelikult see ikkagi näitas teatavat vaprust, kui ta niimoodi linna sisse hiilis… isegi kui see oli üsna rumal tegu.
„Äkki nad suunduvad Radade poole,” ütles Fausto.
Rajad oli suur reservaat teisel pool Vanakestelinna, paik, kus keskmised ilusad käisid matkamas, et teeselda vabas looduses olemist. See nägi looduse moodi välja, aga kui sa ära väsisid, siis said endale ikkagi hõljukauto järele kutsuda.
Ehk arvasid nad, et saavad jalgsi põgeneda. Kas David ei saanud aru, et lõikajad suudavad ka väljaspool linna lennata? Et nad näevad pimedas?
„Kas ma lähen lähemale?” küsis Tally. Siin tehaste vöötmes